Originaali tiitel:

      MYRNA MACKENZIE

      HER MILLIONAIRE, HIS MIRACLE

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Virve Pillau

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Myrna Topol

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10164

      ISBN (PDF) 978-9949-456-57-4

      ISBN (ePub) 978-9949-84-754-9

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armas lugeja!

      Mis teeb ühe kirjandusliku kangelase meie jaoks eriliseks? Mis paneb meid ühte inimest rohkem imetlema kui teist? Olen kindel, et me kõik võiksime selle kohta oma nimekirja koostada. Minu oma pikeneb kogu aeg. Siin on sellest väike osa.

      Imetlusväärne inimene:

      1. On lahke endast vähem õnnelike vastu.

      2. Paneb tähele häbelikku inimest ja aitab tal vaikselt rambivalgusesse ilmuda.

      3. Võtab endale aega käesoleva hetke nautimiseks.

      4. On tänulik väikeste, hinnaliste kingituste üle, mida elu talle pakub.

      5. On viisakas, sest ta hoolib, mitte sellepärast et kehtib reegel: „viisakas peab olema”.

      6. Kuulab teisi.

      7. Oskab tõeliselt naerda ja naerab tihti.

      8. On siiras.

      9. Näitab end kõige paremast küljest siis, kui asjad lähevad halvasti.

      Olgu, punkt number üheksa on kõige raskem. Kuidas keegi rasketel hetkedel hakkama saab on oluline, sest just nendel rasketel aegadel tuleb igaühel meist oma nõrkustele vastu astuda ja neid trotsida, kuigi tihti tunneme end just siis üksiku ja elus pettununa.

      Jeremy Fulton, raamatu „Ole mu silmadeks” peategelane, peab alistuma saatusele, mis murraks mõne nõrgema mehe. Eden Byarsil on tulnud elus korduvalt ebaõnne taluda. Puudub teadmine tuleviku suhtes, eespool ei paista ei kindlustunnet ega lootust õnnele. Siiski, sel hetkel, kui Jeremy ja Eden minu ettekujutusse ilmusid, teadsin ma kohe, et nad on seda tüüpi inimesed, kes suudavad võimaliku tragöödia muuta millekski imeliseks. Tundsin, et ma pean teile selle loo jutustama… kuna maailmal ei saa kunagi küllalt imelistest inimestest – isegi mitte siis, kui nad on väljamõeldud.

      Myrna Mackenzie

      Esimene peatükk

      Pööra ümber. Mine koju tagasi. See kõik võib väga halvasti lõppeda. Mida ma küll mõtlesin, kui ma seda teha otsustasin?

      Eden Byars püüdis näida rahulik, kui Oak Shoresi majapidajanna ta Jeremy Fultoni Chicago põhjapoolses äärelinnas asuvasse härrastemajja juhatas, aga ta mõtted ei paistnud tahtvat seda mängu kaasa teha.

      Mine lihtsalt edasi, käskis ta ennast. See on liiga hea võimalus. Ta ei võinud lasta vanadel, ebamugavatel mälestustel kõike untsu keerata.

      „Vabandust?” küsis majapidajanna.

      Eden pilgutas silmi. Kas ta oli kõva häälega mõelnud? Võib-olla.

      „See on ilus maja,” ütles ta, püüdes endast võitu saada. „Ma olin unustanud.” Kuigi õigupoolest polnud ta kunagi selles majas käinudki. Isegi mitte väravatest seespool või tammedest varjutatud lookleval sissesõiduteel. Tegelikult oli ta seda aukartustäratavat härrastemaja näinud vilksamisi vaid talvel, kui puudel polnud lehti.

      Naine noogutas. „Jah, teist sellist ei ole. Härra Fulton on raamatukogus, siit otse läbi. Ta ootab teid.” Ta osutas massiivsetele mahagonustele ja läks tagasi oma toimetuste juurde.

      Eden seisis uste ees, siludes kätega üle vana tumesinise seeliku. Närvis olla oli rumal. Kümme aastat tagasi oli ta Jeremyt vaevalt tundnud. Nad olid peale tere ja head aega vahest tosina sõna vahetanud. Erinevad ühiskonnaklassid, kõik oli erinev. See oli olnud olematu suhe.

      Välja arvatud see, et naisel oli olnud peidetud saladus ja ta oli olnud mehesse piinarikkalt armunud, kuni…

      Edeni nägu muutus häbist kuumaks. Ta hingas sügavalt sisse.

      Igivana lugu, Byars. Ta ei mäleta. Palun. Ja isegi, kui ta mäletaks, ei lugenud see midagi. Tal oli vaja seda tööd, mille jaoks Jeremy kedagi leida püüdis. Saatus oli talle eelmisel kuul julma tembu mänginud, just siis, kui ta oli arvanud, et on uuesti jalad alla saanud. Võlgnikud nõudsid raha ja kõigil tema plaanidel oli oht kuristikku langeda, kui ta kiiresti midagi välja ei mõtle.

      Ta tundis kõhus ebamugavustunnet. Mõte seista teda hindavalt jälgiva Jeremy ees ja väljendada meeleheidet, kui mees teda takseerib, tõi tagasi mälestuspildid keskkoolist, kus ta kunagi seltskonda ei sobinud.

      Aga see oli olnud kaua aega tagasi. Kohmetus ei olnud enam tema pidev kaaslane. Ta oli muutunud.

      Nähtavasti oli seda ka Jeremy. Ühel olulisel moel.

      Eden sulges silmad, püüdes meenutada, mida ta oli kuulnud. Ta püüdis mitte mõelda, milline oli mees varem olnud oma relvitukstegeva merevaiguvärvi pilgu ja selle metsiku, hulljulge käitumisega, mis oli pannud tüdrukud talle kõike andestama. Vilgas, särav ja väga avameelselt lühiajalisi suhteid eelistav, oli ta olnud kõige elusam mees, keda ta üldse oli tundnud.

      Ja nüüd oli ta…

      Eden raputas end unistustest lahti. Ära mõtle sellele. Ma saan sellega hakkama, ütles ta endale.

      Kas ta saab? Võib-olla. Jah. Ta pidi saama. Jeremy seisund polnud tema mure. Ega ühegi teise mehe oma, mitte isiklikult. Pealegi, ta pole enam see poiss, kellest Eden oli nooruses unistanud. Ta on lihtsalt üks mees, kellel on tööd pakkuda; keegi, kes võib teda aidata või ta laostada ja raamatukogu ukse taga viivitamine ei aita sellele kaasa. Kui ta ei suuda Jeremyle tõestada, et on parim – mõiste, mida keegi poleks temaga seostanud, kui ta oli noorem – ,kui ta ei suuda meest veenda teda palkama…

      Ma kaotaksin kõik, mille nimel ma töötanud olen. Kauged unistused, mis olid teda kogu eelmise aasta tagant sundinud, ei saaks kunagi tõeks.

      „Ma ei lase sel juhtuda,” sosistas ta. Enam mitte. Püüdes pekslevast südamest ja tervest hulgast õnnetutest mälestustest mitte välja teha, tõmbas Eden sügavalt hinge, lükkas mahagonust ja valmistus minevikuga kohtuma.

      Jeremy tõusis laua tagant püsti. Tema majapidajanna oli juba mõni minut tagasi teatanud, et Eden on siin ja ta oli imestanud, miks naine veel välja ilmunud pole.

      Siiski, ainult pisut imestanud. Ta kujutas ette, et sellistel asjaoludel vana tuttavaga kohtumine pidi nõudma natuke vaprust. Aga mees keeldus nende asjaolude üle juurdlemast. Sellel teel leidus liiga palju ohtlikke tundeid, mida ta oli õppinud vältima. Niisiis keskendus ta käesolevale