Õppides armastama. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
mõtteid, ütles lord Shield ootamatult:
„Peab olema midagi, mida sa saad teha!“
„Ütle mulle mida, John, ausalt öeldes võidakse mind vangi panna.“
Maad võttis jällegi vaikus.
„Mulle tuli üks ähmane mõte,“ ütles lord Shield, „ja on isegi väike võimalus, et sellest võiks mingit abi olla. Ta hääl ei kõlanud väga julgustavalt, kuid krahv vastas:
„Ma proovin kõike! Olen ööst öösse ärkvel lamanud lootes imele, aga reaalses elus ei juhtu imesid kahjuks kunagi.“
„See, millele ma mõtlen, on just seda.“
„Räägi mulle oma mõttest.“
„Ma lugesin eilsest ajalehest, et mu isa sõber, kes oli minu teada ka sinu isa sõber, on just saabunud Ameerikast Inglismaale. Ma ei tea, kas sa mäletad teda, aga tema nimi on Randon.“
Krahv kortsutas kulme.
„Randon?“ kordas ta. „Ei, ei saa öelda, et ma teda mäletaksin.“
„Ta oli kaua aega tagasi meie isade lähedane sõber. Ma mäletan üht korda, kui olin just kodunt lahkumas, et minna Etonisse, ja ta andis mulle viieka.“
„See on kindlasti midagi, mida mäletada,“ nõustus krahv. „Ma soovin ainult, et ta oleks minu heaks sama teinud!“
„Hea küll, ta tundis su isa ja kuna ta on hetkel Londonis, siis miks ei võiks sa teie tutvust uuendada?“
„Miks sa arvad, et ta oleks nõus mind aitama?“
„Ajalehes oli kirjas, et ta on ääretult rikas ja on oma varanduse Ühendriikides kinnisvaraga kogunud.“
„Kas sa tõesti arvad, et võiksin tema abi paluda? Ma arvan, et kui tal üldse mõistus peas on, näitab ta mulle ust. Kui ta on nii rikas, nagu sa räägid, siis on tema ukse taga terve hulk vanu sõpru, tühjad käed välja sirutatud.“
„Ma olen sellele tõesti mõelnud, ja kui päris aus olla, Michael, siis ma kaalusin ka ise tema poole pöördumist, kuid sinu vajadused paistavad suuremad kui minu omad.“
„Võib-olla me peaksime minema käsikäes, korjanduskarbiga,“ tegi krahv ettepaneku, pilkega hääles.
„Ei, ole nüüd tõsine. Kui ta on pärast pikka aega Londonisse naasnud, ei pruugi tal siin palju sõpru olla ja ta võib meie nägemise üle isegi rõõmustada.“
„Ma arvan, et kõige mõistlikum oleks tema juurde saabuda eraldi,“ hoiatas krahv, „ja kuna sa kuulsid temast enne mind, peaksid sina olema esimene.“
„Sinu vajadused, nagu ma aru saan, on väga kiireloomulised,“ vastas lord Shield, „seega mine sina esimesena. Ausõna Michael, minu olukord ei ole nii meeleheitlik kui sinu oma.“
„Sa võid selle õnneliku juhuse eest igal juhul tänulik olla. Ma plaanin tõsiselt endale kuuli pähe lasta või lihtsalt kaduda välismaale, kust keegi mind ei suuda leida, ja jätta maja lagunema ning lasta oma valdusel täielikult metsistuda, mis peaaegu et ongi juba juhtunud.“
„Loomulikult ei saa sa seda teha.“
„Kui su rikas sõber ei saa mind aidata, siis mida ma peaksin tegema? Ma ei suuda niigi otsa vaadata pensionäridele, teades kui vähe raha ma neile maksan ja seegi on pangalt laenatud.“
Krahv ohkas enne jätkamist väga sügavalt:
„Kirik vajab remonti, koolid on suletud, kuna mu isa ei maksnud õpetajatele, ja ma olen palgad võlgu inimestele, kes minu heaks veel töötavad.“
Rääkides oli tema hääl meeleheitest tuhm.
Lord Shield lõi oma käed laiali peaaegu et teatraalse liigutusega.
„Sel juhul tuleb sul panna Randon raha välja laduma,“ nõudis ta. „Meenuta talle minevikku ja sinu isa kiindumust temasse. Anu teda, kui vaja siis põlvili, et ta ulataks sulle abistava käe ja kui ta on nii rikas nagu väidetakse, ei tunne ta mõnest tuhandest puudust.”
Oli vaikus, enne kui krahv tunnistas:
„Ma oleksin pigem silmitsi terve hõimu vaenulike pärismaalastega, kui kerjaksin heategevust.“
„Ma tunnen täpselt sama,“ nõustus tema sõber, „aga kui sa oled uppumas, siis pole mingit kasu sellest, kui hakkad veel valima, kes sulle päästerõnga viskab.“
Krahv ohkas sügavalt.
„Kus see Randon peatub?“
„Claridge’i hotellis.“
„Hea küll, ma lähen ja kohtun temaga ning kui ma saba jalge vahel tagasi tulen, võid juhatada mulle teed võlavanglasse.“
„Ma loodan ja palvetan sinu edu nimel, vanapoiss, aga tunnistan, et rikkad mehed on kitsiduse poolest tuntud.“
„Leivakooruke on parem, kui üldse ilma leivata olla,“ arutles krahv. „Ma olen nõus kõigega, isegi viiekaga, mille ta sulle andis, kui sa Etonisse läksid.“
Ta vaatas kaminasimsil asuvat kella.
„Ma lähen kohe Claridge’isse. Võib-olla õnnestub mul ta tabada enne, kui ta lõunat sööma läheb. Kui ta keeldub mind aitamast, siis ma otsin su üles, John, et sa teeksid mulle välja viimase eine, mida saan süüa tsiviliseeritud kohas.“
„Kui sa tõesti kavatsed minna, Michael, siis hakka juba minema! Nagu ma ka meie vestluse alguses ütlesin, see on kõigest väike võimalus. Aga vahel jõuab autsaider esimesena finišisse!“
„Ja veel tihedamini kukub ta esimese aia otsa.“
Krahv tõusis toolilt ja asetas oma käe sõbra õlale.
„Tänan šampanja eest, mu kallis John. See on andnud mulle joobnu uljuse ja ma olen väga tänulik.“
Ta kõndis minema enne, kui lord Shield jõudis vastata.
Klubi ees ootas teda kaarik, millega ta oli linna tulnud.
Kaarik ise oli mõnevõrra hooletusse jäetud ja vajas ülevärvimist. Sellegipoolest oli hobune selle ees ilus loom ja paistis kindlasti paremini toidetud kui tema peremees.
Juhiistmele ronides oli krahv teadlik sellest, et tallipoiss, kes talle ohjad ulatas, nägi välja kahvatu ja kõhn ning tema jakk vajas parandamist.
„Mul on veel üks kohtumine, Jim, ja seejärel püüame leida sulle midagi süüa, sest ma usun, et sa oled näljane.“
„Selles pole midagi uut, mu lord,“ vastas tallipoiss. „Aga ma olen ülirõõmus kõige üle, mis te mulle anda saate.“
Krahv ei vastanud midagi, vaid pööras hobuse ümber ning sõitis Picadillyni ja mööda Berkeley tänavat Berkeley väljakule.
Väljakut läbides meenus talle, et ta vanaisal oli siin maja olnud. Ta isa oli selle müünud kohe, kui päris oma tiitli.
Kõigest mõne minuti möödudes jõudis ta Claridge’ini.
Krahv uuris hotelli vastuvõtulauast järele ja sai teada, et mr Randon on oma sviidis. Ta ütles oma nime ja küsis, kas mr Randon oleks nõus teda vastu võtma, ning hotellipoiss saadeti mööda laia treppi kiirustades üles, esimesele korrusele.
Kuni krahv ootas, saabusid einestama daamid ja härrad ning fuajees mängis bänd.
Sellest oli kaua ega möödas, kui ta oli lõunatanud või õhtustanud kallis hotellis või inimeste seltsis, kellel läks hästi.
Paljud ilusad naised, väga moodsalt riides, möödusid krahvist, kui ta seisis seljaga kamina poole. Kuna ta oli nii nägus, siis vaatasid nad teda esmalt huviga ja seejärel uuesti, silmis midagi, mis oli peaaegu et kutse.
Krahv kujutles kerge kibedusega, mida nad ütleksid, kui teaksid, et ta taskud on tühjad.