Originaali tiitel:

      Debbie Macomber

      This Matter of Marriage

      2013

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evi Laido

      Korrektor Inna Viires

      © 1997 by Debbie Macomber

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11433

      ISBN (PDF) 978-9949-84-552-1

      ISBN (ePub) 978-9949-84-553-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      November 2013

      Kallid sõbrad!

      Täiusliku kaaslase otsimine võib olla… traumaatiline. Minu kangelanna Hallie on sellisel otsingul ja vajab nõuandeid. Iga naine tahab teada, mis mehi köidab, ning Hallie saab hulgaliselt soovitusi mitte ainult oma naabrilt, üksikisa Steve Marriselt, vaid ka tema kahelt lapselt.

      Ma olen aastate jooksul jälginud mitmeid oma tuttavaid taas sisenemas sellesse ebamugavasse ja hirmutavasse maailma – mõnikord naeruväärsete tulemustega. Olen koos nendega naernud ja nutnud. Ja teinud märkmeid.

      Kuigi see lugu on kirjutatud mõned aastad tagasi, usun ma, et Hallie püüdlused ja katsumused abikaasa otsinguil kutsuvad endiselt esile hulga naerupahvakuid ja sama palju äratuntavaid peanoogutusi.

      Ma olen igavesti tänulik oma toimetajatele Paula Eykelhofile ja Dianne Moggyle (tolleaegsele Harlequin MIRA peatoimetajale), kes toetasid mind kogu selle raamatu avaldamise protsessi, uue ja põneva ettevõtmise kestel, mis koos MIRAga oli minu jaoks esmakordne.

      Lugejate arvamus on minu jaoks alati väga oluline. Teie tagasiside on olnud minu kirjutamiskarjääri kujunemisel hindamatu väärtusega. Saate minuga ühendust võtta minu veebilehe DebbieMacomber.com või Facebooki kaudu või kirjutada mulle aadressil P.O. Box 1458, Port Orchard, WA 98366.

      Tänan teid jätkuva toetuse eest!

      Debbie Macomber

      Paulale ja Dianne’ile.

      Te teate, miks.

      ÜKS

      Alates praegusest hetkest

      1. jaanuar

      Minu jaoks algab uus aasta tavaliselt mõne inspireeriva rea kirjapanemisega selle kohta, et võtan alla viis naela – olgem ausad, pigem kümme – ja maksan ära kõik krediitkaardivõlad ning täidan veel mõningaid kõrgeid ootusi. Oh, ma tahan endiselt neist lisanaeltest lahti saada, rohkem kui kunagi varem, kuid teistsugusel põhjusel.

      Ma tahan abikaasat. Ja kunagi ka perekonda.

      Ja see tähendab, et ma vajan plaani. Olles eesmärgile orienteeritud isik, alustan tavaliselt oma sihi seadmisest (ABIELU!!) ja seejärel töötan välja loogilise plaani selleni jõudmiseks. Mis antud juhul sisaldab head välimust. (Mitte et ma näeks vilets välja, isegi kui ma ise seda ütlen. Aga ma pean silmas tõeliselt head välimust. Kas te kuulsite, reied?) Sest nagu ma olen reklaamidest õppinud, on pakend oluline.

      Kõige selle sõnadesse panemine on minu jaoks kuidagi silmiavav. Olen liikunud kaugele edasi neist kolledžipäevist, mil keeldusin järele andmast sellele, mida nimetasin “naiselikuks põgenemisteeks”, erinevalt mõnedest oma sõpradest. Cassie, Jamie, Rita ja Jane abiellusid kõik kuue kuu jooksul pärast lõpetamist, ja niipalju kui mina aru saan, oli ainsaks põhjuseks see, et nad leidsid tõelise maailma olevat oodatust väljakutsuvama ning kasutasid abielu sellest pääsemiseks.

      Aga mina mitte. Oh ei, minu jaoks oli abielu kaugelt liiga tavapärane. Tahtsin kõigepealt ärimaailmas läbi lüüa. Teha endale nime omaenda graafikafirmas. Ja ma tegingi seda! Nüüd tunnen, nagu oleksin täisringi läbi käinud. Ma olen palju korda saatnud ega kavatsegi oma saavutusi pisendada, aga seekordsete jõulude ajal mõistsin, et elus on enamatki kui kaubanduskoja aasta naise auhind.

      Niisiis, eelmisel nädalal langetasin ma otsuse: abielu!

      On aeg lasta mees oma ellu. Praeguseni nägin suhteid nagu… desserti. Aeg-ajalt tore, kuid mitte iga söögikorra juurde. Mu sõbrad on juba aastaid mulle potentsiaalseid abikaasakandidaate ette söötnud ja ma olen neile ikka ja jälle pettumuse valmistanud.

      Ma olen liiga valiv, ütles Rita. See pole tõsi. Mul on oma standardid, igal naisel on. Aga mu töö on põhjuseks, miks ma pole veel abielus. Panin kogu südame sellesse, et saavutada graafikaturul edu. Viimased kuus aastat olen matnud kogu oma ande ja energia ärisse. See on täitnud iga minu ärkveloleku minuti.

      Ja äkki nende jõulude ajal tabas mind mõte, et ma tahan enamat. Ma kahtlustan, et sellel võib olla midagi pistmist isa kaotusega juunikuus. Ema püüab kõvasti, et hakkama saada, aga mina ja Julie püüame ju samamoodi. Pühad olid ilma isata tõepoolest rasked. Jõulupidu oli kuidagi tühi ja nukker ning me kõik olime veidi nutused, kui meenutasime asju, mida tal oli kombeks jõulude ajal teha: tuua igal aastal jõulupuu ja panna tseremoniaalselt minu ja Julie lapsena meisterdatud jõulukaunistused selle külge rippuma. Lugeda jõuluõhtul Kristuse sünnilugu. Panna kalkuni lõikamise ajaks ette jõuluvanaga põll. Selliseid asju.

      Mul on nii kahju, et isa jäi ilma oma tütretütre esimestest jõuludest. Ma tean, et Julie beebi aitas emal leinaga hakkama saada, aga polnud oodanud, et pisikesel Ellenil on ka minule nii sügav mõju.

      Olen alati mõelnud endast kui tugevast ja iseseisvast inimesest. Ma pole tahtnud meest enda lähedusse hirmust, et olen äkki sunnitud tunnistama, et vajan kedagi. Ma ei tea, miks ma selline olen. (Kuigi ma pole päris kindel, kas tahangi seda teada.) Asi on selles, et nüüd tunnen ma teisiti.

      See algas siis, kui Julie palus mul beebi sülle võtta. Ma vannun, mu süda sulas, kui ma teda hoidsin. Sel hetkel tundsin ma midagi, mida saan kirjeldada ainult emainstinktina, ja taipasin, et just seda ma tahangi. Just see puudubki minu elus. Abikaasa, perekond.

      Ma tean, et õige abikaasaga võin saada kõik. Kodu, perekonna ja karjääri. Paljud naised tulevad sellega toime ja mina tulen ka. Naljakas, kuidas nii väike asi nagu beebi süles hoidmine võib inimese suhtumist muuta. Ma olen valmis. Täiesti valmis. Alates praegusest hetkest võtab minu elu hoopis teise suuna. Asjad, mis olid kuu aja eest eluliselt tähtsad, nihkuvad nüüd tahaplaanile.

      Nii et jah, ma tunnistan seda.

      Ma tahan abikaasat ja lapsi. Ilmselgelt pean esmalt leidma mehe. (Kavatsen teha kõike õiges järjekorras!) Ema ütleb alati, et kui mina olen juba midagi endale pähe võtnud, ei lase ma millelgi ennast takistada. Olen oma eesmärgi seadnud, plaanid teinud ja arvan, et leian abikaasa maksimaalselt kahe-kolme kuuga. Järgmisel aastal samaks ajaks olen loodetavasti abielus naine. (Võibolla isegi rase!)

      Kui keeruline see ikka olla saab?

      Higi voolas Hallie McCarthy otsmikult alla, tilkudes