Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

      EESSÕNA

      Eksistentsi saab tunda vaid absoluutses vaikuses. Kuid see vaikus ei tähenda surnud vaikust – mitte surnuaedade vaikus, vaid aia vaikus, kus laulavad linnud ja sumisevad mesilased ning õitsevad lilled, kus kõik on elus.

      Selline vaikus, mida inimene õpib tundma läbi meditatsiooni ja agnosia (kreeka keeles teadmatus), on elav vaikus. See on täis laulu, täis muusikat, täis meloodiat, täis rõõmu, täis armastust – ning see on mõtetest tühi. Sa isegi ei mõtle armastusest, ei mõtle rõõmust, ei mõtle vaikusest. Kuid rõõm ja armastus on selles olemas. Ei teki mõtteid armastusest – armastusest mõtled vaid siis, kui armastust ei ole. Sa mõtled rõõmust vaid siis, kui sa ei ole rõõmus. Kui sa oled tõeliselt rõõmus, siis ei mõtle sa rõõmust mitte kunagi.

      Meel pakub sulle aseaineid. Kui sa pole rõõmus, siis hakkab sinu meel rõõmule mõtlema. Kui sa ei tea, mis on armastus, mõtleb su meel armastuse kohta välja 1001 definitsiooni. Kui sa aga armastad, siis pole meelel enam mitte midagi teha ja meel lihtsalt lakkab olemast. Mitte kellegi tõeline sisemine vaikus ei ole tühi, see ei ole midagi sellist, milles kõik asjad puuduvad. Vastupidi, see on täis – liigagi täis, rohkesti ja ülevoolavalt täis – mitte mõtteid, vaid tõelisi kogemusi. Ja see ongi saladuse ilmutus.

      Osho

      “Theologica Mystica”

      1. PEATÜKK

      Tõeline palverännak toimub sinus eneses

      On üks iidne lugu…

      Keisril olid käes tema viimased päevad. Ta tundis suurt muret; ta ei muretsenud mitte oma surma, vaid oma kolme poja pärast. Ta oli otsustanud ühele neist trooni jätta, kuid ei suutnud otsustada, kellele nimelt. Ta teadis, et parem on anda võim sellele, kes seisab iseendaga rahujalal. Kuid millise ülesande ta peaks neile andma, et välja selgitada, milline poegadest sobib troonipärijaks ja milline mitte? Mõnesid asju elus saab mõõta väliste tunnuste järgi, aga seda, mis on elus kõige olulisem, ei saa mõõta ühegi meetodi ega mõõdikuga. Mõnda asja saab hinnata silmale nähtava järgi, kuid ei ole ainsatki kindlat viisi, kuidas mõõta elus tõeliselt olulisi asju. Seega, kuidas valida, kuidas välja selgitada, kuidas otsustada?

      Keiser pidas nõu müstikuga, kes andiski talle ühe hea soovituse. Järgmisel hommikul kutsus keiser oma pojad kokku. Ta andis igaühele neist sada ruupiat ja ütles neile: “Teil kõigil juba on oma palee. Nüüd annan ma teile sada ruupiat. Teil tuleb need sada ruupiat kulutada selleks, et täita ära kogu oma palee, jätmata sellest ainsatki kohta tühjaks. See, kes osutub selles kõige edukamaks, saab päranduseks impeeriumi. Temast saabki järgmine valitseja.”

      Kõigest saja ruupia eest? – Poegade paleed olid väga suured. Esimene prints mõtles: “Saja ruupia eest ei ole võimalik saada mitte midagi väärtuslikku.” Ta läks ja kulutas oma raha õnnemängude mängimisele. Ta lootis, et ta võidab nii palju raha, et ta saab osta midagi, mis täidaks ära terve tema palee; sest saja ruupia eest polnud seda võimalik täita mitte millegagi. Kahjuks jäävad inimesed, kes püüavad õnnemängudega palju raha võita, tavaliselt tühjade kätega, olles kaotanud ka selle vähese, mis neil oli. Niisamuti kaotas ka see noor mees oma sada ruupiat ja tuli tagasi koju. Palee jäi selliseks, nagu see oli varem olnud.

      Teine prints arvas niisamuti, et sajast ruupiast jääb väheks. Nii väikese raha eest paleed teemantide ja kalliskividega juba ei täida. Tema suutis selle ülesande täitmiseks välja mõtelda vaid ühe viisi – osta kokku prügi, mida iga päev linnast välja veeti, ja täita sellega kogu oma palee. Nii ta ostiski prügi kokku ja kuhjas selle kõik oma paleesse. Palee oli täidetud, kuid sellest hoovas kohutavat haisu! Sellest oli isegi vastik mööda kõndida.

      Kolmas prints täitis samuti oma palee ära. Kohe varsti jõuame ka selleni, kuidas tema seda tegi.

      Jõudis kätte saatuslik päev. Keiser saabus koos oma kohtunike meeskonnaga ülevaatust teostama. Esimese printsi palee oli tühi. Prints ütles: “Palun vabandage mind. Sada ruupiat on väga väike summa, seega lootsin, et suudan seda õnnemängudes kasvatada ja piisavalt teenida, et oma palee korralikult ära täita. Kahjuks kaotasin ma kogu raha ja ei suutnud ülesannet täita.”

      Kui keiser jõudis oma kaaskonnaga teise printsi paleesse, hakkas neil kõigil halb. Seal valitses niivõrd kohutav hais. Kogu palee oli prügi täis. Prints selgitas alandlikult: “Mul polnud teist võimalust, mul oli võimalik vaid prügi osta. Mida muud saanuks ma kõigest saja ruupia eest osta?”

      Lõpuks jõudsid keiser ja tema kaaskond kolmanda, noorima printsi palee juurde. Kohtunikud oli hämmingus, lihtsalt rabatud! Kogu paleed täitis ülimeeldiv aroom. Sel õhtul paistis noorkuu ning kogu palee oli küünaldest valgustatud.

      Keiser küsis: “Millega sina oled oma palee täitnud?”

      Prints vastas viisakalt: “Valgusega. Valgustatusega.” Igas nurgas väreles küünlaleek. Kogu palee oli valgust täis. Õhk lõhnas hästi ning igal uksel ja aknal rippusid lilled. Kogu palee oli valgusest ja meeldivast lõhnast üleujutatud. Loomulikult valiti järgmiseks keisriks kolmas prints.

      Omaenese elu keiser on veel keerulisem olla. Tavaliselt mängime me oma elu maha. Me loodame iga panusega midagi saada, et siis oma elu nautida. Ning nagu õnnemängude puhul tavaks, me kaotame. Lõpuks jäävad meie elupaleed tühjaks. Osad meist otsustavad täita oma elu prügiga, ostes oma paleedesse muudkui väärtusetuid asju. Me kogume prügi, mis osutub lõpuks väärtusetuks, tähtsusetuks.

      Me mõtleme loogiliselt, et kuna meie elu on nii lühike ja meie energia niivõrd piiratud, siis me ei suuda oma elupaleesid teemantide ja kalliskividega täita. Kuna meil on niivõrd vähe energiat, saame me oma paleesid täita kõigest prügiga. Seetõttu me kogumegi muudkui prügi. Kuid me ei teadvusta, et prügihais ei lase meil oma palees enam elada – see osutub võimatuks.

      Miks valitseb maailmas selline kaos, nii palju probleeme, selline frustratsioon?

      See frustratsioon ja kaos ei tule taevast, kuu pealt või tähtede juurest. See ei tule kusagilt mujalt kui nendest samadest paleedest, mille me oleme prügiga täitnud. Kogu kaos, kogu frustratsioon, kogu viletsus tuleb ühest ja samast allikast. Selleks on meie endi tegude tulemus, see on meie endi loodu, see on meie endi ponnistuste vili. Meie sees valitsevad need kaks esimest printsi. Ning meil ei jätku ruumi kolmanda printsi jaoks, selle jaoks, kes täitis oma palee valguse ja lõhnaga.

      Olen kutsunud teid kolmeks päevaks siia eraldatud mereranda, et rääkida, kuidas oma paleed valgustada, kuidas seda lilledega kaunistada, kuidas seda lõhnastada.

      Kui te suudate seda saavutada, siis võib-olla suudate üles leida ka oma sisemise aarde. Kes teab? Äkki viibime sel planeedil just sel põhjusel. Kes teab? Äkki elu ise ongi eksam ja proovilepanek. Kes teab, kes meist selle elueksami läbida suudab?

      Üks asi on kindel; mõned sellised inimesed on olemas, kes end valgusega täidavad. Nad täidavad oma elupalee lõhnaga, nad teevad oma elu meloodiliseks. Kui kusagil üldse on olemas jumalikkust, kui kusagil üldse on õndsust, kui kusagil üldse on hunnitust, siis sellele annavad sisu needsamad inimesed.

      Ma rääkisin selle loo teile kohe meie kolmepäevase rännaku algul, et teie elupalee ei jääks tühjaks, et sel ei tuleks täituda prügist, et see saaks täituda valgusega, küllastuda muusikast, oleks üle ujutatud lõhnast.

      Kuidas on see võimalik? Täna räägin ma teile esimestest sammudest ja järgneva