SISSEJUHATUS

      ZEUS istub oma troonil. Tema valitseb taevast ja maad. Teda omakorda valitseb tema õde-naine HERA. Kohustused ja valitsusalad surelike maailmas on jagatud tema perekonnale, ülejäänud kümnele Olümpose jumalale. Jumalate ja inimeste algusaegadel sammusid jumalikud koos surelikega maa peal, sõbrunesid nendega, röövisid neid, paaritusid nendega, karistasid neid, piinasid neid, muutsid neid lilledeks, puudeks, lindudeks ja putukateks ning sekkusid meie tegemistesse, põimusid meiega kokku, sigisid meiega, segunesid meiega ja toppisid üldse kõikvõimalikel viisidel oma nina meie asjadesse. Aja jooksul aga, sedamööda kuidas üks ajastu järgnes teisele ning inimkond kasvas ja puhkes õitsele, hakkasid jumalate ja inimeste suhted tasapisi soiku jääma.

      Selles ajastus, kuhu me nüüd oleme jõudnud, on jumalad veel vägagi kohal ning ilmutavad soosingut, ebasoosingut, suunavad ja segavad, kuid PROMETHEUSE kingitud tuli on andnud inimkonnale suutlikkuse oma asju ise ajada, ehitada üles oma iseloomulikud linnriigid, kuningriigid ja dünastiad. See tuli on maailmas silmaga nähtav ja palav ning on andnud inimestele võime maaki sulatada, sepistada, toota ja valmistada, kuid see on ka sisemine tuli – tänu Prometheusele on meid nüüd õnnistatud jumaliku sädemega, loomingulise tulega, teadvusega, mis kunagi kuulus üksnes jumalatele.

      Kuldajastust on saanud Kangelaste Ajastu – meeste ja naiste ajastu, kes haaravad oma saatuse enda kätte, kasutavad inimlikke omadusi, julgust, nutikust, auahnust, kiirust ja jõudu, et saata korda hämmastavaid tegusid, alistada kohutavaid koletisi ning panna alus suurtele kultuuridele ja sugupuudele, mis muudavad maailma. Nende sees põleb nende eestvõitleja Prometheuse taevast varastatud jumalik tuli. Nad kardavad, austavad ja kummardavad oma vanematest jumalaid, kuid sisimas teavad nad, et ei jää neile alla. Inimkond on jõudnud teismeikka.

      Prometheus ise – titaan, kes meid valmistas, sai meie sõbraks ja meie eestvõitlejaks – peab jätkuvalt kandma kohutavat karistust: ta on aheldatud mäenõlva külge ja iga päev tuleb röövlind, kes laskub päikesest, rebib tema külje lõhki, kisub tema maksa välja ja sööb seda tema silme all. Kuna Prometheus on surematu, kasvab maks öö jooksul uuesti, kuid ainult selleks, et piin saaks järgmisel päeval korduda. Ja ülejärgmisel…

      Prometheus, kelle nimi tähendab ettemõtlemist, kuulutas, et nüüd, mil inimeste maailmas on tuli, on jumalate päevad loetud. Zeusi raev sõbra vastuhaku pärast pärineb nii sügavast haavumusest ja reedetud olemise tundest kui ka sügaval peituvast, kuid järelejätmatust hirmust, et inimesed kasvavad jumalatest suuremaks.

      Prometheus nägi ka, et tuleb aeg, mil ta vabastatakse. Mäele saabub surelikust inimesest kangelane, purustab tema rauad ja vabastab ta. Koos päästavad nad olümplased.

      Kuid miks peaks olema vaja jumalaid päästa?

      Sadade põlvkondade vältel on maapinna all hõõgunud ränk vimm. Kui titaan KRONOS kastreeris oma isa, ürgse taevajumala URANOSE, ja heitis tema suguelundid Kreeka teise otsa, tärkas sealt, kuhu langesid vere- ja seemnevedelikutilgad, hiiglaste rahvas. Need „ktoonilised” olendid, maapinnast võrsunud olevused, usuvad, et tuleb aeg, mil nad saavad võimu Kronose ülbete tõusikutest laste, Olümpose jumalate käest endale rebida. Gigandid ootavad päeva, mil nad saavad mässu tõsta, Olümpose alistada ja ise valitsema hakata.

      Ka Prometheus vaatab silmi pilutades päikesesse ja ootab oma hetke.

      Inimkond tegeleb samal ajal aga surelike asjadega: edasipüüdlemise, töörühmamise, elamise, armastamise ja suremisega maailmas, mis on endiselt täis enam või vähem heatahtlikke nümfe, faune, saatüreid ning teisi merede, jõgede, mägede, aasade, laante ja põldude vaime, kuid kus on omajagu ka okkaid – hiigelmadusid ja lohesid, kellest paljud on ürgse GAIA, maajumalanna ning TARTAROSE, maapinna all asuvate sügavike järeltulijad. Nende võsukesed ECHIDNA ja TYPHON on sigitanud terve hulga mürgiseid ja moondunud elukaid, kes laastavad maad ja ookeane, mida inimesed püüavad taltsutada.

      Et säärases maailmas ellu jääda, tundsid surelikud vajadust jumalatele alistuda ja neid härdalt paluda, neile ohvreid tuua ning neid kiituse ja palvega meelitada. Kuid mõned mehed ja naised hakkavad lootma omaenda meelekindlusele ja nutikusele. Need on mehed ja naised, kes – kas siis jumalate abiga või ilma selleta – söandavad teha maailma turvalisemaks, et inimesed saaksid vabalt õitsengule tõusta. Nemad ongi kangelased.

      HERA UNENÄGU

      Hommikusöök Olümpose mäel. Zeus istub pika kivilaua otsas, rüüpab väikeste lonksukestega nektarit ja mõtleb eesseisvale päevale. Üksteise järel triivivad sisse teised Olümpose jumalad ja jumalannad ning võtavad oma kohtadel istet. Viimaks tuleb ka Hera ja võtab sisse koha laua vastasotsas. Tema nägu õhetab, juuksed on sassis. Zeus tõstab pisut üllatunult pilgu.

      „Kõigi nende aastate jooksul, mil ma olen sind tundnud, ei ole sa kordagi hommikusöögile hiljaks jäänud. Mitte ainsatki korda.”

      „Tõesti mitte,” ütleb Hera. „Võta vastu minu vabandused, kuid ma magasin halvasti ja olen rahutu. Ma nägin öösel ärevakstegevat und. Ülimalt ärevakstegevat. Kas sa tahaksid sellest kuulda?”

      „Aga loomulikult,” valetab Zeus, kes tundis, täpselt nagu me kõik, hirmu teiste unenägude üksikasjade kuulamise ees.

      „Ma nägin unes, et meid rünnati,” alustab Hera. „Siinsamas Olümposel. Gigandid tõstsid mässu, ronisid mäest üles ja tungisid meile kallale.”

      „Heldene aeg…”

      „Aga see oli tõsine, Zeus. Kogu nende rahvas voolas nõlvast üles ja ründas meid. Ja sinu välgunooled põrkasid neist mingit kahju tegemata eemale nagu