Kui vanad naised armuvad. Marta. II osa. Leelo Kassikäpp
Читать онлайн книгу.
ootamatult sina-vormile üle. Ilmselt oli see tingitud erutusest, tal ei olnud aimugi, kuidas naine tema poolt väljaöeldule reageerib.
,,Loomulikult meeldivad mulle noored mehed. Minu poeg ja tema sõbrad meeldivad mulle väga. Me saame hästi läbi …” Marta mõtles veidi ja tundis, et oli kitsikuses. Ta andis endale aru, et oli püüdnud küsimusest kõrvale laveerida, kuna adus, et mees muutis teda kuidagi rahutuks, mõjus erutavalt, hoopis mehelikumalt kui Lennarti sõbrad.
Iseenesestmõistetavalt ei pidanud mees silmas pojalikku meeldimist. Naine tundis, et ei osanud sellisele avameelitsemisele kuidagi reageerida. Kunagi varem ei olnud tekkinud taolist olukorda, et mõni noor mees vaadanuks teda kui naist. Ta oli kõigile olnud ikkagi ainult Lennarti ema.
,,Sa vist ei mõelnud meeldimist selles kontekstis?” küsis naine lõpuks, samuti sinale üle minnes, kavatsemata sellisest pisiasjast numbrit teha.
,,Kas ma meeldin sulle kui mees?” küsis Raim nüüd otsekoheselt ja silmitses naist pika pilguga, justkui tema näost vastust otsides.
Marta võttis südame rindu ja otsustas nii otsesele küsimusele vastata ausalt:
,,Pean ausalt tunnistama, sa näed väga kena ja sarmikas välja! Loomulikult sa meeldid mulle!”
,,Aitäh! Ka sina oled väga kena ja … seksikas!”
Õnneks ei pidanud Marta hetkel midagi vastama. Nad olid jõudnud kohale. Raim peatas auto veehoidla kaldal parklataolisel platsil, kus seisid juba enne neid mõned autod. Naine uudistas ümbrust. See oli üsna ilus koht.
Kuna oli palav ilm, ujus ja hullas vees rohkelt rahvast. Millegipärast tundis naine kergendust. Parem ongi, kui nad ei ole kahekesi. Mees oli küll kena ja viisakas, tundus usaldusväärne, aga eks kõik, millega inimene ei ole oma pika elu jooksul kokku puutunud, tahab selgeksmõtlemist.
Marta silmas kaldal riietumiskabiini. Ta oli oma autost kaasa võtnud koti trikoo ja rannalinaga. Nüüd ta siirduski kähku ümber riietuma.
Kui naine oli ujumiseks valmis, tuli Raim juba esimeselt ujumisringilt tagasi. Ta juhatas naise õigesse kohta, kust oli kõige parem vette minna. Niimoodi, veepiiskadest pärlendavana, musklis ja päevitunud kehaga, nägi mees eriti ahvatlev välja. Marta ei suutnud temalt silmi lahti rebida. Naist valdas mingi seletamatu tunne, millele ta ei osanud nime anda.
Marta pani tähele, et nende läheduses kaks sihvakat kahekümnendates aastates näitsikut hakkasid vargsi pilke Raimi poole heites nimme kilkama ja vallatlema. Mees ei teinud neid märkamagi. Marta muigas. Tema ei pidanud oma noorusajal meeste pilkude püüdmiseks midagi tegema, neid oli niigi liiast. Nagu näha, ta ei olnud oma veetlust veel sugugi kaotanud, kui hetkelgi ihaldasid temast kolm korda nooremad näitsikud meest tema kõrvalt. Marta tundis ennast kõrvust tõstetuna. Talle meeldis olla ihaldusväärne. Millisele naisele see ei meeldiks?
Vesi oli soe ja põhi mõnusalt liivane. Marta ujus Raimiga kõrvuti mitu pikka ringi. Kummaline tunne oli koos noore mehega aega veeta, uudne – ning mis seal salata, ka meeldiv ja huvitav. Vahepeal tekkinud pingeseisund oli taandunud ja naine tundis ennast suurepäraselt. Tass kohvi trahteris ja nüüd lisaks veel mõnus karastav vesi olid varasema väsimuse peletanud. Üle hulga aja tundus elu elamist väärt.
Pärast seda, kui Heldur lahkus tema kõrvalt Kõigevägevama juurde, ei olnud Marta elus ühtegi meest. Alles nüüd tabas ta ennast mõttelt, et mõne aja pärast saab sellest juba kümme aastat, kui ta jäi üksi, ja vahepeal ei olnud ta meeste peale isegi mitte mõelnud. Algul oli lein värske ja valus, hiljem pühendus ta täielikult pojale ning tema perekonnale.
Mõnikord Marta mõtles, et tüütab noori oma liigse hoolitsusega. Poeg õnneks mõistis teda ja ei pannud pahaks. Noored said palju käia reisimas, Lille-Mai sõitis tihti Lennartiga tööreisidelegi kaasa. Tüdrukud olid juba suured ja Martal oli lõbus nendega aega veeta, ta sai kolme tüdrukuga kenasti hakkama.
Varasematel aastatel oli ka minia ema tihti tütretütardega tegelenud, aga viimasel ajal oli Katre tagasi tõmbunud. Eriti möödunud sügisest oli ta jäänud kuidagi kurvameelseks ja hoidus eemale. Eks tal oli aastaid ka juba omajagu, abikaasagi teatavasti põduravõitu, vajas rohkem naise hoolt ja tähelepanu.
Kose parklas, kui Marta oma autosse ringi kolis, vahetasid nad Raimiga telefoninumbreid. Marta arvas, et selles ei ole ju midagi halba, kui nad mõnikord helistavad või isegi kokku saavad ja midagi üheskoos ette võtavad. Marta sai põsele lahkumismusi ja see kena noormees oligi läinud.
Naine viivitas parklast väljasõiduga, andis maasturile korraliku edumaa. Parem, kui see masin tihedas liikluses silma ei hakkaks. Äkki hajutab veel tähelepanu.
Marta oli alates täiskasvanuks saamisest ise autot juhtinud. Esimese auto kinkis talle isa, siis kui Marta lõpetas keskkooli, see oli otse tehasest tulnud helehall Žiguli. Suure majandi direktorina ei olnud isal sellise sõiduriista hankimine mingi probleem.
Ülikoolis oli Marta oma kursusel ainus, kellel isiklik sõiduriist, pealegi veel tuttuus, äsja tootmisse võetud auto. See oli tookord ikka väga kõva sõna! Leidus nii imetlejaid kui ka kadestajaid.
Marta ei pööranud kummalegi leerile tähelepanu. Oma väärtustest teadlik isepäine iludus ajas oma rida. Ta tegeles usinasti psühholoogiaõpingutega ja kellegagi suuremat sõprust ei sobitanud, noormehed teda ei huvitanud. Ta ei olnud kunagi ka eriline sõbrannataja, nagu poja ämm Katre, kes oli peaaegu kogu elu olnud justkui sukk ja saabas Õiega, kuni too teistkordselt abiellus ja kolis koos uue mehega Hispaaniasse elama.
Marta heitis pilgu armatuurlaua kellale. Aeg oli üsna hiline, ainult paar minutit puudus kümnest. Peaks hakkama sõitma! Otsustavalt pööras naine võtit süütelukus ja juhtis oma kabrioleti vahepeal hõredamaks muutunud liiklusvoogu. Katust ta enam ei avanud – juba jahenes ja juuksed olid veel natuke niisked.
Mõtted läksid ikka ja jälle tänase päeva viimastele sündmustele. Mida arvata mehest, kes oli teinud tema hinge rahutuks? Kas see oli reaalne, et ta meeldis sellele kenale noorele mehele päriselt – niimoodi, nagu naised meestele ikka meeldivad?
Seda, et mõnedele noortele meestele meeldivadki palju vanemad naised, oli Marta ennegi kuulnud. Mõned aastad tagasi juhtus ta nägema selleteemalist välismaa filmigi, kus oli olnud mitu erinevat paarikest, ikka pikad ja sihvakad, ilusad noored mehed koos nii-öelda vanaemadega. Oli isegi mammisid, keda need noored mehed pidid talutama, kenasti käest kinni või siis käevangus. Kortsus, kõverad ja köökus mutikesed, kes ei paistnud sugugi rikkad kröösused, et need gigolo moodi mehed ümmardaksid neid suure raha eest. Sealt paistis hoopis ehedat hoolimist ja armastust, millest Marta ei osanud tookord kuidagi aru saada.
No tema ei olnud sugugi veel rauk, vaid täies elujõus naisterahvas, mis sellest, et aastaid juba jagus ja nägu seda ka reetis. Pealegi oli ta juba mõnda aega endamisi aru pidanud, et näoga oleks võimalik midagi ette võtta. Selleks oli olemas ilukirurgia, teleris oli sellekohaseid saateidki, kus näidati naisi enne ja pärast plastilist operatsiooni. Eks sellest sai küll iga vähegi mõtlev inimene aru, et pärast lõikust oli neid naisi oskuslikult meigitud, igati üles tuunitud ja mukitud.
Vast oli neil operatsioonidel ikkagi mingi efekt, miks muidu tõttasid naised seda valu ja vaeva kannatama? Kui saadetes näidati lõikustest väikeseid klipikesi, tundus see tõeliselt jube. Aga tühja sellest! Patsient ise oli narkoosis ja ei teadnud ega tundnud midagi. Mida kõike olid naised valmis ilu nimel ära tegema! Marta oli ise ka valmis selle nimel kannatama, et kaotatud ilu veidigi tagasi saada. Liiatigi nüüd, kus nii noor mees oli temast huvitatud. See asjaolu ei jätnud naist sugugi külmaks, vanusevahegi ei häirinud põrmugi.
Peakski otsima sobiva kliiniku ja minema konsultatsioonile. Eriti kellegagi nõu pidada ei tahaks. Teeks selle asja ära vaikselt ja salaja, et keegi tuttavatest teada ei saaks. Lennartile peaks ikkagi rääkima?
Operatsioonist taastumine võtab arvatavasti kaua aega, võimalik, et tuleb paar nädalat rahulikult kodus istuda, kuni välimus jälle enam-vähem normaalne. Aga siis vajab ta ju abi, kui ei saa välja minna? …
Tegelikult saab toidu sügavkülmikusse varuda. Äkki tuleks ise kuidagi toime, sest kui rääkida Lennartile, siis on selge, et asjasse kaasatakse ka