Originaali tiitel:

      Sharon Kendrick

      Bought for the Sicilian Billionaire’s Bed

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud iesikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Elle Raiend

      © 2008 by Sharon Kendrick

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10252

      ISBN (PDF) 978-9949-45-850-9

      ISBN (ePub) 978-9949-84-910-9

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armastusega Janetile, Barbarale ja Allenile.

      Esimene peatükk

      “Madonna mia!”

      Need sõnad tundusid hapud nagu Sitsiilia sidrunid ja samas täidlased kui sealne vein, ent Jessica ei tõstnud töö kohalt pead. Ta pidi vahatama terve korruse ja koristama firmajuhi tualeti, enne kui saab koju minna. Pealegi oli Salvatore poole vaatamine häiriv. Jessica tõmbas mopiga üle põranda. Liiga häiriv.

      “Mis neil naistel ometi viga on?” päris Salvatore ägestudes ning tema silmad tõmbusid kissi, nähes, et nurgas askeldav kogu ei vasta. “Jessica?”

      See sõna kõlas teravalt nagu püssipauk – napilt, karedalt ja vastuvaidlemist mittesallival toonil – ning Jessica tõstis pea, et heita pilk mehele, üritades tema ilmselge külgetõmbe suhtes külmaks jääda, ehkki see polnud sugugi lihtne.

      Isegi tema oma nappide kogemustega mõistis, et selliseid mehi on vähe, mis võis ka olla mehe kõrkuse ja tema tuntud äkilise loomuse põhjuseks. Salvatore Cardini – mõjuvõimsa Cardini suguvõsa juht. Silmatorkav, domineeriv ja peaaegu kõikide Londoni naiste lemmik, kui kuulujutte uskuda.

      “Jah, härra?” ütles Jessica rahulikult, ehkki see polnud kerge, kuna mees oli suunanud tema poole oma võimuka ja heidutava pilgu.

      “Kas sa ei saanud aru, et ma räägin sinuga?”

      Jessica pistis mopi pesuvette ja neelatas. “Ee, tegelikult mitte. Arvasin, et te räägite endaga.”

      Salvatore põrnitses teda. “Mul pole kombeks endaga rääkida,” kuulutas ta jäiselt oma itaalia aktsendiga, ent veatus inglise keeles. “Ma väljendasin pahameelt ja kui sa oleksid taiplikum, oleksid ehk seda mõistnud.”

      Mees vihjas Jessica arvates sellele, et kui ta taipaks, millest mees räägib, ei teeks ta nii labast tööd kui tema kontori põranda pesemine.

      Ent nende kuude jooksul, mil Cardini Industries mõjuvõimas omanik pärast kodumaalt Sitsiiliast saabumist Londonis oli viibinud, oli Jessica õppinud selle suure mehe veidrustega kohanema. Kui sinjoore Cardini soovib temaga rääkida, siis laseb ta mehel seda teha nii palju kui süda lustib. Põrandat saab pesta ka siis, kui mees on koju läinud. Sellise eduka firma juhti eirates tood endale vaid pahandusi kaela!

      “Andke andeks, härra,” lausus Jessica rahulikult. “Kas ma saan teid kuidagi aidata?”

      “Ei usu.” Salvatore silmitses pahaselt arvutiekraani. “Mind on homme õhtuks tööalasele õhtusöögile kutsutud.”

      “Kui kena.”

      Salvatore pööras tumedajuukselist pead ja silmitses naist jahedalt. “Ei, see ei ole kena,” pilkas ta. “Miks te, inglased, ütlete kõige kohta kena? See on vajalik. Nende inimestega on lihtsalt äriliselt kasulik suhelda.”

      Jessica vaatas teda veidi abitult. “Siis ei saa ma kahjuks aru, milles probleem.”

      “Probleem...” Salvatore luges e-kirja uuesti läbi ja kõverdas põlglikult huuli, “...on selles, et minu äripartneril on abikaasa – üsna pealetükkiv naine, nagu paistab. Ja sel naisel on sõbrannasid. Palju sõbrannasid. Ja...” Sõnad tantsisklesid tema silme ees ekraanil. ““Amy igatseb sinuga kohtuda,”” luges mees. ““Ja tema sõbrannad samuti – mõned neist on täiesti uskumatud! Ära muretse, Salvatore, me leiame sulle juba enne aastavahetust inglannast pruudi!””

      “Mis selles siis halba on?” küsis Jessica tagasihoidlikult, ehkki teda tabas tobe armukadedushoog.

      Salvatore turtsatas põlastavalt. “Miks inimestele meeldib oma nina teiste asjadesse toppida?” päris ta. “Ja miks, jumala nimel, arvavad nad, et ma vajan naist?”

      Jessica kehitas abitult õlgu. Tema meelest ei oodanud mees sellele küsimusele tegelikult vastust ja ta lootis, et ei pea vastama. Sest mis tal öelda oleks? Et tema arvates tahavad inimesed meest kellegagi paari panna, kuna ta on rikas ja mõjuvõimas ning lisaks vapustavalt kena välimusega.

      Aga hoolimata mehe rabavalt heast välimusest oli tema nägu Jessica arvates üsna armutu ja kalk, kui seda lähedalt vaadata. Tõsi küll, täidlane suu oli sensuaalne, ent see naeratas harva ja mees võis igaühe pilguga paigale tarretada, mis tundus üsna heidutav. Ent ometi võis Salvatorele tänu välimusele peaaegu kõik andeks anda. Ja anti ka.

      Jessica oli näinud tema juuresolekul sekretäre minestamas ja peeneid daame sabinasse sattumas. Ta oli näinud, kuidas mehe mõjuvõimsad kolleegid suhtusid temasse aupaklikult ja lasid Salvatorel otsuseid teha. Ja Jessica oli vaadanud lihtsalt sellepärast, et meest oli nauding vaadata.

      Salvatore oli pikk, sihvakas ja lihaselise kehaga ning valge triiksärk vihjas selle alla jääva ülakeha ahvatlevatele vormidele. Ronkmustad juuksed helendava oliivikarva naha taustal andsid tema vahemerelisele veetlusele dramaatilise värvingu.

      Ent mehe silmad olid täiesti vapustavad. Erksinised – nagu siresinine taevas või suvine meri. Jessica oli alati kujutanud itaallasi ette mustade silmadega. Salvatore silmade intensiivne toon muutis just nagu kõik teda ümbritseva elutuks ja vahel käis Jessical lausa pea ringi, kui need teda vaatasid. Nagu praegu.

      Otsustades läbematu kortsu järgi mehe tumedate kulmude vahel jäi mulje, et ta ootab mingisugust vastust.

      Mehe lähedusest häiritud Jessica üritas meenutada, mida too oli küsinud. “Võib-olla nad arvavad, et te soovite naist leida, kuna... te olete abiellumiseks sobivas vanuses, härra.”

      “Arvad nii?” küsis Salvatore.

      Jessica tundis end lõksu sattununa. Ta raputas pead. Kui mees ei kavatse just teda jalust rabada, siis peaks ta terveks eluks poissmeheks jääma!

      “Ma pole tegelikult teie abiellumisele mõelnud,” puikles ta vastusest kõrvale. “Aga te ju teate, millised inimesed on. Kui mees on üle kolmekümne – nagu teie ilmselt olete –, hakkavad kõik abielu ootama.”

      “Sì,” nentis Salvatore ning tõmbas pöidlaga aeglaselt ja mõtlikult üle tugeva lõua, kus oli juba näha habemetüügas, ehkki ta oli alles hommikul habet ajanud. “Just nimelt. Ja minu kodumaal on sama lugu!”

      Ta raputas kärsitult tumedat pead. Kas ta oli tõesti uskunud, et Inglismaal on asjalood teisiti? Jah, muidugi oli. See oli olnud üks põhjusi Londonisse tulemiseks – nautida veidi elu,