Originaali tiitel:

      Lynne Graham

      The Greek Tycoon’s Disobedient Bride

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Marje Mändsalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Lynne Graham

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10175

      ISBN (PDF) 978-9949-456-68-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-906-2

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Proloog

      Kreeka miljardär Lysander Metaxis astus oma muinasjutulise jahi luksuslikku salongi, kus tema alluvad teda ootasid. Kell oli pool kaheksa hommikul. Teades, et nende pööraselt rikas ja energiline tööandja alustab tööpäeva tavaliselt kell kuus ja magab harva üle viie tunni, üritasid kõik võimalikult virget muljet jätta.

      Lysanderi parem käsi Dmitri ulatas talle kausta. „Loodetavasti jääte rahule, sir.”

      Kõhn kena tõmmu nägu pingul, võttis Lysander kausta vahelt Madrigal Courti fotod. Paks mets, mis piiras Elizabethi ajastu villat kõigist neljast küljest, varjas hoonet uudishimulike pilkude eest, ent õhust oli see kõigile näha. Lysander oli vana maja varem näinud vaid ema lapsepõlve pildialbumis. Aerofotode ülim kvaliteet näitas, kuivõrd see oli viimastel aastakümnetel lagunenud.

      Lysanderi pronksikarva silmade pilk muutus aina karmimaks ja külmemaks, sest oli selge, et hoone vajab hädasti remonti. Katus oli lagunenud, kivivooder pragunes ja kaldsein oli kahtlaselt punnis. Ometi oli Gladys Stewart keeldunud maja Lysanderi kadunud isale Aristide’ile müümast. Vanaproua oli nüüd suremas ja Lysander oletas, et tema lahkumine siit ilmast teeb maja müügi viimaks võimalikuks.

      Madrigal Court oli kuulunud Lysanderi ema suguvõsale rohkem kui nelisada aastat, ent siis olid rahalised raskused sundinud neid seda maha müüa. Aja jooksul oli Madrigal Courti tagasisaamine muutunud Metaxiste suguvõsa auasjaks. Ja perekonna au oli tõelise kreeklase Lysanderi jaoks äärmiselt tähtis. Tema karmikäelisus oli legendaarne ja ta oli ohtlik vastane. Ent ehkki ta oli üks maailma rikkamaid inimesi, polnud ta kunagi unustanud oma tagasihoidlikke juuri ega julma hoolimatust, mida ta oli pidanud taluma enne, kui õnn talle naeratas ning Virginia ja Aristide Metaxis tema kasuvanemateks said.

      Selle tohutu tänuvõla meenutamine tekitas süngeid mõtteid, mis heitsid häirivaid varje Lysanderi tavaliselt kõigutamatule emotsionaalsele seisundile. Hiljutiste sündmuste tõttu oli Virginia esivanemate kodu tagasiostmisest saanud põletav eesmärk. See polnud enam mingi umbmäärasesse tulevikku jääv tehing. Ta pidi selle maja kiiresti tagasi saama. Lysander tunnistas endale kiretult, et aeg oli ootamatult muutunud äärmiselt oluliseks teguriks.

      Salongi astus kaunis brünett naine, kelle vapustavat keha kattis paljastav läbipaistev ürp. Tema sõrmeotsad joonistasid hellitavalt mehe käeseljale võrgutavaid mustreid. „Tule tagasi voodisse,” sosistas ta meelitavalt.

      Lysander jäigastus peaaegu märkamatult. „Mul on tegemist,” venitas ta ilmetult.

      Tema alluvad vahetasid tähendusrikkaid pilke. Ükski naine ei suutnud Lysanderi tähelepanu köita kauem kui mõni nädal. Tema praegune armuke ei teadnud seda veel, aga temaga oli lõpp.

      „Dmitri...” Lysander tõstis oma kaunikujulise tõmmu pea. „Kes käskis müüriga piiratud aeda paigaldada polüeteenist torud?”

      Tema parem käsi astus lähemale ja kortsutas fotot vaadates siiralt hämmeldunult kulmu. „Eee... kas see ei kuulu siis Madrigal Courti juurde, sir? Mul pole kahjuks aimugi.”

      Lysander heitis Dmitrile mürgise pilgu ja käskis tal Metaxise firma advokaadid konverentsikõne tarbeks kokku ajada. Tema Suurbritannia juristide jaoks oli see päev täis totaalset ahastust ja alandlikku lömitamist. Ähvardati vallandamistega, toodi ohvreid. Büroo lubas kohe tegutsema hakata, aga Kreeka ärimagnaat käskis neil oodata. Ta tahtis ise valida tegutsemiseks sobiva aja.

      Esimene peatükk

      „Metaxiste perekond ootab minu surma.” Gladys Stewarti kibestunud pilgus hõõgus palavikuline vihkamine. „Raisakotkad, vaat need nad ongi!”

      „Igatahes peavad nad veel veidi ootama,” ütles meditsiiniõde rõõmsameelselt vanemale naisele, kontrollides samal ajal patsiendi vererõhku. „Te olete väga tugev.”

      „Teil pole õigust eraviisilisse jutuajamisse sekkuda!” sisistas Gladys salvaval toonil, kondised käed voodiriideid pigistamas. „Ma rääkisin oma lapselapsega. Ophelia... Kus sa oled? Ophelia?”

      Ebatavaliselt helesiniste silmadega noor naine tegeles parasjagu põrandale heidetud voodilinade kokkukorjamisega. Ta heitis meditsiiniõele vabandava pilgu ja astus lähemale. Ophelia oli väikest kasvu ning tal oli seljas lai kampsun ja jalas avarad püksid, mis viitasid tema liivakellakujulisele figuurile. Küpse nisu karva juuksed oli aianööriga kokku tõmmatud. Siiski ei suutnud miski varjata tema ilu.

      „Ma olen siin,” sõnas ta vanaemale.

      Lapselast silmitsedes pigistas Gladys Stewart oma kitsad huuled vihaselt ja põlglikult kokku. „Kui sa oleksid veidigi pingutanud, oleksid ammu abielus!” süüdistas ta Opheliat mõrult. „Sinu ema oli täielik narr, aga vähemalt oskas ta oma välimust meeste püüdmiseks ära kasutada!”

      Ophelia, kes oli vallaline vabast tahtest, mõtles virilalt oma surnud ema edevusele ja oleks äärepealt värahtanud. Talle meeldisid mugavad riided ja värske õhk. „Kahjuks polnud tal sellest eriti palju kasu.”

      „Ma tõotasin, et sunnin Metaxiseid selle eest maksma ja seda olen ma ka teinud ning – kuula mind nüüd – ma pole veel lõpetanud!” Küünist meenutav käsi pigistas valusasti Ophelia saledat rannet ja sundis teda allapoole kummarduma. „Lysander Metaxis ise võib veel sellele uksele koputama tulla!”

      Ophelial polnud erilist usku niisugusesse vägagi ebatõenäolisesse ettekuulutusse, et too seelikukütist miljardär, kurikuulus oma hiiglaslikul lõbusõidukaatril elava haaremilaadse naistekarja poolest, kunagi teda otsima tuleks. „Ma tõesti ei usu seda.”

      „Sa vajad vaid seda maja,” kähistas Gladys vilistavalt hingates rahulolevalt tütretütrele kõrva, „ja ma luban sulle, et kõik sinu soovid ja unistused lähevad täide.”

      See kirglikult veendunud toonil esitatud jahmatav väide sundis Opheliat oma vanaema tähelepanelikumalt vaatama. Hämmeldunud pilk muutus vähehaaval lootusrikkaks. „Kas sa räägid... Mollyst?”

      Teades, et Ophelia kuulab iga tema sõna, pööras Gladys pea ära, võidurõõm kõhnal kortsus näol säramas. „Seda ma sulle ei ütle. Aga kui sa täidad minu ees oma kohust ja toimid õigesti, ei pea sa pettuma.”

      „Oma õe ülesleidmine on ainus, millest ma kunagi unistanud olen,” tunnistas Ophelia rahulikult. „See tähendaks mulle tõesti kõike.”