Isaac Asimov

       The Stars Like Dust

       Copyright © 1951 by Isaac Asimov

       Tõlkinud Martin Kirotar, © 2019

       Toimetanud Eva Luts

       Kaanepilt John Harris

       Kirjastus Fantaasia & kirjastus Täheveski

       ISBN 978-9949-661-33-6

       ISBN 978-9949-661-34-3 (epub)

      1. Magamistuba sosistas

      Magamistuba sosistas vaikselt endamisi. See oli peaaegu hääletu, ebaharilik tasane heli, aga ometi ilmeksimatu ja surmavalt ohtlik.

      Kuid mitte see hääl ei äratanud Biron Farrilli raskest vähekosutavast unest. Ta pööras pead rahutult küljelt küljele, pidades asjatut võitlust öökapilt kostva perioodilise põr-r-r-inaga.

      Ta sirutas silmi avamata kohmakalt käe välja ja vajutas nupule.

      „Halloo,” pomises ta.

      Kõlarist paiskus otsekohe välja hääl. See oli karm ja vali, aga Biron ei leidnud endas jaksu heli vaiksemaks keerata.

      Hääl küsis: „Kas ma saaksin rääkida Biron Farrilliga?”

      Biron vastas uneseguselt: „Kuulen. Mis tahad?”

      „Kas ma saaksin rääkida Biron Farrilliga?” Hääl kõlas tungivalt.

      Bironi silmad avanesid pilkases pimeduses. Tema teadvusse jõudsid ebamugav kuivus keelel ja toas hõljuv kerge aroom.

      Ta ütles: „Kuulen. Kes räägib?”

      Hääl jätkas teda tähele panemata ja muutus pingelisemaks, kõlades öös valjusti. „On seal keegi? Ma tahaksin rääkida Biron Farrilliga.”

      Biron kergitas end küünarnukile ja põrnitses visifoni poole. Ta torkas juhtpaneeli ja väike ekraan hakkas helendama.

      „Siin ma olen,” lausus ta. Ta tundis ära Sander Jonti sujuvad, kergelt asümmeetrilised näojooned. „Helista mulle hommikul, Jonti.”

      Ta hakkas just seadet välja lülitama, kui Jonti ütles: „Halloo. Halloo. Kas keegi kuuleb? Kas see on Ülikooli Ühiselamu, tuba 526? Halloo.”

      Biron taipas korraga, et väike märgutuli, mis pidanuks tähistama võrgu saatele minekut, ei põlenud. Ta vandus endamisi ja vajutas lülitile. Tuli ei süttinud. Siis andis Jonti alla, ekraan tühjenes ja muutus väikeseks ühetaolise valguse ruuduks.

      Biron lülitas selle välja. Ta tõmbas pea õlgade vahele ja üritas jälle patja kaevuda. Ta oli ärritunud. Esiteks, kellelgi polnud õigust tema peale keset ööd karjuda. Ta heitis kiire pilgu õrnalt helendavatele numbritele voodipäitsi kohal. Kolm viisteist. Maja tulede süttimiseni oli peaaegu neli tundi.

      Pealegi ei meeldinud talle kottpimedas toas ärgata. Neli aastat polnud piisav aeg, et harjuda maalaste kombega ehitada jässakaid, paksude tugevdatud betoonist seintega akendeta hooneid. See tuhande aasta vanune tava pärines ajast, kui primitiivse tuumapommi vastu polnud veel leiutatud kaitsvat jõuvälja.

      Aga see oli minevik. Tuumasõda oli Maale oma jälje jätnud. Enamik planeedist oli lootusetult kiiritatud ja kasutu. Enam polnud midagi kaotada, aga arhitektuuris peegeldusid siiani vanad hirmud, nii et Biron pidi ärkama pilkases pimeduses.

      Biron tõusis jälle küünarnuki najale. Imelik. Ta ootas. See polnud aga magamistoa surmav sosin, mida ta märkas. See oli midagi, mis oli tähelepandamatum ja tundus ka vähem hädaohtlikuna.

      Ta tundis puudust õhu õrnast liikumisest, mis võib nii harjumuspäraseks saada, sellest pideva õhuringluse jäljest. Ta üritas neelatada, aga see polnud lihtne. Toa atmosfäär oli muutunud rõhuvaks – ta taipas, milles asi. Ventilatsioon ei töötanud, see oli küll tõsine kaebus. Ja ta ei saanud isegi visifoni kaudu probleemist teatada.

      Ta proovis uuesti, et veenduda. Piimjas valgusruut lõi särama ja heitis voodile tuhmi pärljat kuma. Visifon võis signaale vastu võtta, aga ei saatnud neid. Noh, ükskõik. Enne järgmist päeva poleks niikuinii midagi ette võetud.

      Ta haigutas, kobas susside järele, hõõrus peopesadega silmi. Ventilatsiooni pole, mis? See seletaks veidrat lõhna. Ta kortsutas kulmu ja nuhutas kaks-kolm korda. Asjata. Lõhn oli tuttav, aga ta ei saanud täpselt aru.

      Ta läks vannituppa ja sirutas masinlikult käe lüliti poole, kuigi klaasi vee jaoks ei läinud valgust vaja. Lüliti klõpsatas, aga tulutult. Ta proovis ärritunult mitu korda. Kas mitte miski ei töötanud? Ta kehitas õlgu, jõi pimedas ja sellest hakkas parem. Tagasiteel magamistuppa haigutas ta veel kord. Seal proovis ta pealülitit. Ükski tuli ei põlenud.

      Biron istus voodile, langetas oma suured kämblad lihaselistele reitele ja mõtles. Tavaliselt nõudnuks selline asi toredat vestlust teenindava personaliga. Ülikooli magalas ei oodanud keegi päris hotelliteenindust, aga Kosmose nimel, teatud minimaalset taset võis ju ometi nõuda. Mitte et see olnuks hetkel eriti tähtis. Lõputseremoonia lähenes, ta oli eksamid läbinud. Kolme päeva pärast pidi ta selle toa, Maa Ülikooli ja ühtlasi ka Maa endaga hüvasti jätma.

      Aga ikkagi võinuks ta sellest ette kanda, ilma mingite kommentaarideta. Ta võinuks kasutada fuajee telefoni. Ehk tooksid nad akuga valgusti või paneksid ventilaatori üles, et ta saaks psühhosomaatilise lämbumistundeta magada. Ja kui ei, siis käigu Kosmosesse! Kaks ööd veel.

      Kasutu visifoni valguses leidis ta püksipaari. Pükste peale tõmbas ta laia pulloveri ja otsustas, et sellest piisab. Sussid jättis ta jalga. Isegi naelsaabastes mööda koridori kolistades poleks ta kedagi üles ajanud, sest selle betoonihunniku vaheseinad olid peaaegu helikindlad, aga ta ei näinud mõtet jalavarje vahetada.

      Ta läks ukse juurde ja tõmbas linki. Link vajus sujuvalt alla ja ta kuulis klõpsatust, mis andis märku ukseavaja käivitumisest. Ainult uks ei avanenud. Kuigi ta biitsepsid tõmbusid sõlmedena pingule, polnud sellest mingit kasu.

      Ta astus tagasi. Naeruväärne. Kas tegu oli üldise voolukatkestusega? See polnud võimalik. Kell töötas. Visifon võttis kõnesid vastu.

      Oot! Selle taga võisid olla poisid, jumal õnnistagu nende tujukaid hingi. Mõnikord oli neil nii kombeks. See oli muidugi lapsik, aga temagi oli neis tobedates vempudes osalenud. Mõnel ta sõbral poleks olnud kuigi raske päeval sisse lipsata ja kõik ära korraldada. Aga ei, ventilatsioon ja tuled töötasid, kui ta magama läks.

      Hästi, see pidi juhtuma öösel. Magala oli vana ajast ja arust hoone. Valgustuse ja ventilatsiooni võrkude lühisesse ajamiseks ei pidanud olema geniaalne insener. Ega ka ukse kinni kiilumiseks. Nüüd ootasid nad hommikut, et näha, mis juhtub, kui vana hea Biron uksest välja ei saa. Lõuna paiku lasevad nad ta ilmselt välja ja naeravad kõvasti.

      „Ha, ha,” pomises Biron süngelt endamisi. Hea küll, kui nii, siis nii. Aga ta pidi midagi ette võtma, olukorra oma kasuks pöörama.

      Pöördudes tonksas ta varbaga midagi, mis libises metalselt üle põranda. Ta märkas ähmast varju, mis visifoni hämaras valguses vilksas. Ta sirutas käe voodi alla ja kobas laias kaares põrandat. Tõmbas midagi välja ja tõstis valguse kätte. (Nad polnudki nii kavalad. Visifon oleks tulnud täiesti kasutuks muuta, selle asemel et saatevõrguga piirduda.)

      Tema käes oli väike silinder, kaanekumeruses tilluke auk. Ta tõstis selle nina juurde ja nuusutas. See seletas vähemalt toa lõhna. Hüpniit. Muidugi, poisid kasutasid seda, et ta ei ärkaks, kuni nad vooluvõrke töötlesid.

      Nüüd mõistis Biron sündmuste kulgu samm-sammult. Nad muukisid ukse lahti, see oli lihtne ja ainus ohtlik moment, sest võinuks ta äratada. Ukse võisid nad muidugi ka eelmisel päeval ette valmistada, nii et see ainult näis sulguvat. Ta polnud kontrollinud. Igatahes, kui nad sisse said, asetasid nad lävele hüpniidipurgi ja sulgesid ukse. Uimasti imbus aeglaselt välja, kuni moodustas õhust ühe kümnetuhandiku, mis oleks ta kindlasti uinutanud. Siis võisid nad siseneda – maskidega, mõistagi. Kosmos! Niiske taskurätt oleks hüpniiti viisteist minutit eemal hoidnud ja rohkem polnudki vaja.

      See