Marje Ernits

      OODATUD LAPS

      Ira Teveri lugude kuues raamat

      Toimetanud Milvi Teesalu

      Kaane kujundanud Piret Jürisoo

      Autoriõigus: Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      ISBN 978-9949-658-43-7

      ISBN 978-9949-658-44-4 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Iga kord, kui Ira Terveri silm peatus kabineti aknalaual õitseval valgel orhideel, meenus talle endine boss Erik Sulps, kuid samas liikus mõte siis kohe ka uue ja palju noorema ülemuse Magnus Müüri peale. See oli lausa kummaline, kuidas mälestused ajapikku kohti vahetasid, eendusid ja taandusid ning mõned neist sootuks mälust kadusid. Kui varem seostusid valged orhideeõied Ira mälus ta vanemate surma ja matustega, siis viimasel ajal kutsus nende õite nägemine esile vaid helgeid tundeid, sest Erikule mõeldes polnud Iral ühtegi halba mälestust – ainult head.

      Uue ülemusega olid lood keerulisemad, sest Iral oli raske tema kui autoriteedi poole üles vaadata, lihtsalt kolleegiks pidada või endast parema inimesena aktsepteerida. Magnus Müür polnud see mees, keda ta võinuks veel pimesi usaldada, ometi oli ta Iraga samal tulejoonel, kuid mitte sama usku ja see polnud üksnes Ira meelest nii, vaid samu mõtteid jagasid nii mõnedki vanad kolleegid, kes uue tulija räigete väljaütlemiste ja isiklike ambitsioonidega nõus polnud. Ka sellel, miks Ira mõte vana ülemust meenutades justkui automaatselt uue bossi peale üle läks, oli oma põhjus, kuid see oli vaid põhjus, mis tagantjärele enam midagi ei muutnud – ülemus oli ülemus.

      *

      Ühel pärastlõunal, kui Ira oli just planeerinud all kohvikus ühe tunnistajaga kohtumist, pidi ta selle edasi lükkama, sest Magnus Müür astus uksele koputamata naisuurija kabinetti ning käskis tal endaga kaasa tulla.

      Ira pretensioonikat pilku kohates lisas ta: „Kohe! Lükake oma muud mängud kõrvale ja lähme. Majas pole hetkel kahjuks kedagi teist võtta. Eksperdid on maakonnas väljasõidul ja asendajad samuti hetkel hõivatud. Laksi Üllar tuleb oma tehnikaga hiljem järele.“

      Käsk oli vanem kui tema ja Iral polnud mõtteski vastu puigelda, lihtsalt tema tööstiil oli teistsugune ja seda isegi eriolukordades. Alati oli võimalik teha esimene samm nõnda, et ei pidanud kohe kannalt ringi pöörama, kuid just nõnda seekord läks, sest alles trepil meenus Irale, et oli end ülemale taha haakides kontorikingad jalga unustanud.

      „See on vist kusagil siin lähedal. Sina ju tunned linna või kuidas? Lepa tänav, maja 17. Laps helistas,“ selgitas boss justkui iseendaga rääkides ja Iral oli tegu, et trepist alla joostes ülema sõnu kuulda.

      „Tegelikult küll oli see helistaja teismeline lapsehoidja, kes läks naabrite juurde nende seitsmeaastast poissi hoidma ja leidis eest laiba,“ kõneles ülem korraks tagasi vaadates ja kiirustas siis oma alarmsõiduki suunas, olles veendunud, et naisuurija sibas endiselt tema kannul.

      Iral polnud plaaniski Magnus Müüri sinise vilkuriga autosse istuda ning nende teed lahknesid juba jaoskonna maja välis­uksel. See oli esimene kord, mil Ira läks sündmuskohale koos uue ülemusega, kuid tegi seda ikka nii nagu talle kombeks – oma autoga. Magnus peatus hetkeks, kui märkas, et oli kaaslaseta jäänud ning tegi siis ootamatu pöörde. Sellise kiire reageerimisoskusega paistsid maakonna kriminalistide hulgas silma väga vähesed, kui üldse keegi. Ira ei varjanud oma muiet ja pani noore ülema arvele kirja esimese plusspunkti.

      Lepiku tänav asus tõesti jaoskonna lähedal, rikkurite elamu­kvartalis, Ira enda kodust mitte kaugel teisel pool tehisjärve. Ta oli seda kanti siluetina alati silmas pidanud kui vaadet järvele, kuid asja polnud tal sinna seni olnud. Põhjus lihtne – järv oli ees. Teisalt polnud see tema tööpiirkond, kuna linnas toimuvate juhtumitega tegelesid Sulpsi ajal teised mehed. Kas oli see endise ülemuse omaalgatuslik töökorraldus või midagi muud, selle üle ei hakanud Ira juurdlema, sest tööst tal puudust polnud – pigem tundus, et need lausa kuhjusid ta lauale.

      „Mida sa muigad?“ ühmas boss, kui oli end Ira kõrvale autosse istuma seadnud.

      „Mida? Seda, et saan kabinetist välja ja kahjuks kellegi teise asemel sündmuskohale sõita,“ vastas Ira, sest just nii ta tol hetkel mõtleski.

      „Ah et rõõmustad? Põhjuseta!“ vastas Magnus ja tõmbas turvarihma üle rinna trimmi.

      „Tegelikult mitte,“ vastas Ira kiiresti, et valesti mõistetud sõnade kaalu väiksemaks muuta. „Lastega seonduvad juhtumid on alati kahetsusväärsed. Iial ei või teada, millised on tagajärjed, aga head pole need kunagi. Räägi!“

      Väljakutse kohta kirja pandud infot oma telefoni kuvaril üle silmitsedes polnud bossil aga suurt muud lisada, kui vaid seda, et eks kohapeal näeb, mis või kuidas.

      Ira Teveril polnud õrna aimugi, kuidas uus ülemus sündmus­kohal uurijana tegutses. Tegelikult ei teadnud osakonnas keegi, mis mees see Magnus Müür oli, kuidas ta tööd tegi või mis elu elas. Teati vaid seda, et mees üüris juba pea paar kuud kohalikus hotellis tuba, aga kui võimalus tekkis, siis sõitis ikka pealinna, kus ta perekond elas. Ira tehtud taustauuringute põhjal polnud aga bossil linnas perekonda ega kinnisvara ning elukohana oli kirjas aadress, mis viitas äärelinnas asuvale magalarajooni üürikorterile. Ilmselt veetis see mees nagu enamik tänapäeva töökatest suurema osa oma elust telefonis.

      „Kohal!“ sõnas Ira, kui oli peatanud auto hekiga piiratud maja jalgvärava ees, mille avamist kammitsesid lehepungadest pakatavad metsviinapuu väädid.

      „Garaaživäravat polegi!“ avaldas ülemus imestust.

      „Ilmselt mitte,“ pakkus Ira.

      Ta teadis oma kolleegilt Saamilt kunagi saadus info põhjal, et sel elamukvartalil oli nii oma parkla kui ka garaažikompleks, mis samuti oli kellegi eravaldus ja mida mõned selle elamurajooni autoomanikud mugavuse mõttes meelsasti kasutasid.

      Maja nr 17 sisehoovis valitses kevadine korralagedus. Trepiesisel vedeles mullusuviseid lehti ja murul kasvasid mutimulla­hunnikuid. Kõik see viitas millelegi, kuid Ira ei kiirustanud järelduste tegemisega, sest kevad oli veel noor ja maja elanikud ilmselt muude tegemistega hõivatud. Kui koputamise peale keegi avama ei tulnud, katsus Ira ust ja see avaneski. Maja sisemuses tundus vaikne. Välisukselt otse eluruumi avanevas vaate­väljas polnud midagi, mis viidanuks helistaja väitele, nagu olnuks ruumis laip. Kuulnud seljataga aiavärava kiiksumist, Ira pöördus.

      „Ma ei julgenud koos … noh, koos sellega majja jääda,“ selgitas nende poole kiirustanud tüdruk ning lisas: „Reio mängib üleval oma toas, aga Angela …“

      „Ja sina? Kes sa oled?“ segas Magnus Müür uskumatult karmil häälel tütarlapse jutule vahele.

      Sel uuel ülemusel on ikka kohe mitu erinevat hääletooni, mõtles Ira, pilku hetkeks kolleegile suunates, sest just-just oli too temaga sootuks teisiti kõnelnud, mitte nagu hommikusel koosolekul või tol hetkel.

      „Mina vä’h? Ma elan kõrvalmajas ja käin vahel Reiot hoidmas, ku’ Angela peab ära käima,“ selgitas tüdruk ja Irale näis, et politseimehe esitatud küsimus heidutas teda rohkem kui majast leitud laip.

      „Nimi, vanus, aadress,“ jätkas küsimuse esitanud politseinik omamoodi jäigal toonil ning suunas telefonikaamera tüdruku poole, kes selle peale justkui automaatselt poseerima hakkas.

      Ira ei jäänud seda seanssi kaasa tegema ning sisenes majja, hüüdis ennist tüdrukult kuuldud nime, Reio, ning kuulatas. Ülemiselt korruselt kostis toksimist. Ilmselt mängis laps seal millegagi, mis sellist heli tekitas. Astunud veel paar sammu, et siis nime uuesti hüüda, märkas Ira seda, mille pärast nad majja olid tulnud – ülakorrusele viiva trepi astmete vahelt paistsid kellegi jalad. Trepi varjus lamas tõesti laip ja see oli fakt, mis sundis Ira Teverit üles vaatama.

      Teise korruse rõdupiirde vahelt vaatas talle vastu laps, riputas tema poole mingit karvast mängulooma ning