1. peatükk,

       kus selgub, et Limpa armastab limonaadi rohkem kui hernesuppi

      „Paluks veel!” kuulutas Limpa ja lõi limonaadiklaasi kolksuga lauale.

      „Ema, Limpal on see juba neljas klaas!” kaebas Limma. „Ta üldse suppi ei söö, ainult kaanib limpsi!”

      Limma oli tüdruk, ta oli üheksa-aastane ja talle meeldis, et kõik oleks täpne. Hommikul oli ta koos isaga poes käinud ja nad ostsid sealt suure pudeli limonaadi. Seda pidid nad jooma hernesupi kõrvale. Limmale hernesupp eriti ei maitsenud, aga koos limonaadiga ei tundunud see nii hull.

      Lapsi oli lauas kolm. Limma ise, tema vend Limmo ja pisikene põrsas Limpa, kes oli neile külla tulnud, kuna tema ema ja isa sõitsid kuhugi sooja mere äärde päevitama. Limpa pidi jääma mitmeks päevaks. Iseenesest polnud selles midagi halba, Limpa oli ka varem nende juures käinud, nad olid sõbrad ja mängisid hea meelega. Aga praegu tundus Limpa küll Limmale tõeliselt loll. Limonaad pidi ju kenasti kolmeks jaguma, aga samal ajal kui Limma ja Limmo korralikult suppi sõid ja ainult vahetevahel väikese lonksu rüüpasid, kulistas põrsas seda klaaside kaupa. Suppi ei söönud ta üldse! Pudel oligi juba peaaegu tühi. Selline asi tundus Limmale ebaõiglane ja ebaõiglust ta ei sallinud.

      „Miks Limpa kogu aeg joob?” nõudis ta. „See on meie limonaad ka!”

      „Limma!” keelas ema. „Ei tohi olla kade!”

      „Kuidas mina siis kade olen?” pahandas Limma. „Hoopis Limpa on kade, joob kogu limonaadi meie eest ära. Ta on kade ja ahne!”

      „Limpa on veel väike,” rahustas isa.

      „Väike peaks just vähem jooma,” leidis Limma. „Kui mina niimoodi limonaadi näost sisse ajaks, siis sa küll keelaks, aga Limpa võib kõike teha.”

      „Tema on ju meie pisike külaline,” seletas ema, aga küsis siiski Limpalt:

      „Limpa, kallike, kas sa tõesti suppi ei taha? Söö ikka suppi ka, mis sa kogu aeg jood!”

      „Ma ei taha suppi,” vastas Limpa muretult. „Mulle maitsevad ainult toored herned, mis on kauna sees. Need, mis on supi sees, mulle ei maitse. Palun limonaadi!”

      „Ei tohi anda!” hüüdis Limma. „Meile peab ka jääma! Eks ole, Limmo?”

      Limmo noogutas ja mõmises. Tal oli suu suppi täis, sest ta oli just kasvueas ja pidevalt näljane. Temale maitsesid herned igal viisil – kauna sees ja supi sees ja purgi sees. Limonaadist ta tegelikult nii väga ei hoolinudki, aga õde tuli raskel hetkel toetada.

      „Mhüh,” ütles ta uuesti ja katsus kõneleda nii, et supp suust välja ei tilguks. „Ära joo jah kogu aeg, põis läheb lõhki.”

      „Limmo, täis suuga ei räägita!” keelas isa, sest Limmo oli tema oma laps ja oma lastega ollakse ikka range. „Ja sina ka ära õienda, Limma! Las väike laps joob, kui tahab. Ma jalutan pärast poodi ja ostan uue limonaadi. Asi nüüd, mille pärast vaielda!”

      Limma jäi vait ja sõi süngelt suppi, ise altkulmu Limpat põrnitsedes. See jõi südamerahuga veel ühe klaasitäie limpsi, kõõksatas ja tahtis seejärel laua tagant minema kõndida.

      „Ta pole üldse suppi söönud!” pomises Limma kurjalt. „Mitte ühtegi lusikatäit!”

      „Limpakene, äkki ikka maitsed?” palus ema.

      „Ei, ma ei taha,” vastas Limpa ning luksus suurest joomisest. „Ja ma ei ulata ka. Laud on liiga kõrgel.”

      „See on tõsi küll,” nõustus ema. „Tal on ebamugav süüa. Peaks ehk padja tooma, paneme talle pepu alla, siis on Limpal lihtsam süüa.”

      „Minu patja küll kellelegi pepu alla ei tohi panna!” teatas Limma. „Mina sellise padjaga pärast ei maga!”

      „Isal on suur padi,” arvas ema, aga isa köhatas ja ütles, et padi on ikka magamiseks, mitte otsas istumiseks.

      „Me peaksime muretsema ühe sellise padja, millega keegi ei maga, siis on Limpal teinekord mugavam,” võttis ema teema lõpuks kokku. „Hea küll, Limpa, kui sa tõesti suppi ei taha, eks siis jookse mängima. Loodame, et sa said limonaadist kõhu täis.”

      „Kindlasti sai, pudel on ju peaaegu tühi!” ütles Limma. „Limpa, ütle, miks su ema ja isa sind soojale maale kaasa ei võtnud?”

      „Ma ei talu bussisõitu,” vastas Limpa. „Süda läheb pahaks ja ma hakkan kohe oksendama.”

      „Hea küll, mine nüüd mängima!” kordas ema.

      „Iga kord oksendan!” kinnitas Limpa veel kord ja kõõlus toolil.

      „Mine teise tuppa!” ütles ema uuesti.

      „Kas sa trollis ja trammis ka oksendad?” küsis Limmo, kes oli oma supi ära söönud ja nüüd jälle vabalt rääkida sai.

      „Trammis ei oksenda, aga trollis oksendan!” seletas Limpa rõõmsalt. „Eriti kui ma enne midagi söönud olen. Siis tuleb kõik välja!”

      „Limmo, sinul on söödud, mine koos Limpaga teise tuppa!” palus ema nüüd juba härdalt. „Seal rääkige seda oksejuttu edasi!”

      „Ma tahan vist veel natuke limonaadi!” ütles Limpa.

      Isa valas pudeli tühjaks ja ütles vihast puksuvale Limmale rahustavalt:

      „Ära nüüd ole nii tige! Ma kohe lähen poodi!”

      2. peatükk,

       mille jooksul juuakse ära veel hirmus palju limonaadi ning minnakse lõpuks magama

      Õhtul tehti Limpale voodi lastetuppa. Selleks puhuti täis punane kummimadrats, mille peal muidu suvel rannas lesiti või vees solberdati. Lapsed käisid kõik kordamööda selle peal aelemas ja madratsit nuusutamas. Madrats lõhnas veel õrnalt liiva ja mererohu järele. Limmale tundus isegi, et kui kõrv hästi kõvasti vastu madratsit suruda, siis kuuleb nagu kaugelt lainete müha.

      Ka üks väike valge kivike oli madratsi prakku kinni jäänud. Suvel poleks sellist kivikest tähelegi pannud, aga praegu, varakevadel, tundus see täitsa imelise asjana.

      „Varsti tuleb jälle suvi ja selliseid kivikesi on igal pool!” ütles Limma heldinult.

---

Скачать книгу