Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetanud Reet Trummal

      Kujundanud Piia Stranberg

      Kaanefotod: Shutterstock / Andrei Aleshyn, ifong

      Autoriõigus: Ene Sepp ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9916-12-031-6 (köites)

      ISBN 978-9916-12-032-3 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Võileivale

      Termomeetrile

      Vertigole

      Bucerusele

      Ja kõikidele teistele, kes on leidnud oma nurga foorumis

      Reedetu

      PROLOOG

      Koridorid kajasid elevil häältest ja rohketest sammudest. Ma vaatasin suurisilmi ringi. Tundus, et kõik teavad, kuhu minna ning mida teha.

      „1.b, tulge nüüd, liigume edasi,“ ütles õpetaja ja ma lisasin sammu, et mitte maha jääda.

      Heitsin veel viimase pilgu selja taha. Ema ja isa seisid ning lehvitasid mulle. Helena hoidis isa jalast kinni, mossis nägu ees. Ta tahtis ka kooli minna. Aga täna oli minu kõige esimene koolipäev! Ma läksin uhkusest puhevile, ajasin selja sirgemaks ja astusin trepist teiste järel üles, meenutades, mida ema oli just alles mulle öelnud: „Isabel, tema on sinu õpetaja. Õpetaja Lepp. Kõigepealt lähete koos klassi, vaata, et sa talle siis lilled ka annad, siis tulevad suured õpilased ja te tulete aktusele ja siis me juba näemegi uuesti, eks?“

      Pigistasin ärevalt lillekimpu oma käes. Ma lootsin, et õpetajale meeldivad lilled. Mulle endale meeldis eriti see suur punane lill kimbu keskel! Ema ütles, et see on pojeng. Kõige ilusam lill kogu kimbus!

      Vaatasin selja taha

      „Lähme nüüd! 1.a, paremale poole. 1.b, teie lähete vasakule!“ hüüdis üks teine, võõras hääl, kui olime esimestest treppidest üles saanud; tegime pöörde ja läksime uutest treppidest edasi.

      „1.b,“ korrutasin endale ning hoidsin pilku õige õpetaja peal.

      Minu ees kõndis heledate juustega tüdruk. Ma arvasin, et ta läheb ka 1. klassi, sest ta hoidis kollaste ja valgete astritega lillekimpu.

      „Oi!“ hüüatas ta järsku, koperdas trepiastmel ja kukkus põlvili. Kollaste ja valgete astritega lillekimp pudenes tal käest ning kadus teiste, trepist üles kiirustavate õpilaste jalge alla.

      „Ei!“ hüüatas ta, tõusis püsti ja tal õnnestus isegi lillekimp tagasi saada, aga ...

      Ma vaatasin tüdrukule otsa.

      „Mul … mul pole õpetajale lilli!“ ütles ta, huul värisemas, ning vaatas murtud ja tallatud lilledega kimpu, mida ta ikka veel õrnalt käes hoidis.

      Ma ei osanud kohe midagi öelda.

      „Mul pole õpetajale lilli,“ kordas tüdruk nüüd juba palju nutusemalt.

      Vaatasin enda kimpu. See oli nii suur! Nii palju lilli! Ema oli valinud need lilled, mida ma üle kõige tahtsin, ja nendest ilusa kimbu teinud! Ma olin väga tahtnud õpetajale sellist kimpu viia, aga sellel teisel tüdrukul ... tal polnud enam üldse lilli.

      „Võta. Võta see,“ ütlesin ma siis kiirustades ja tõmbasin natuke vaevaliselt kimbu keskelt suure punase pojengi välja.

      „See pole kimp. Aga ... Sa võid ju lihtsalt selle lille kinkida? See on nii ilus. Mu ema ütles, et see lill ei vaja tegelikult enda kõrvale teisi.“

      Võõras sirutas ettevaatlikult käe ja võttis pojengi vastu.

      „Aitäh, see on väga ilus!“ ütles ta vaikselt.

      „Jah! Kindlasti see meeldib õpetajale! Ja, ma olen Isabel. Ma lähen 1.b klassi,“ tuli mul viimaks meelde end tutvustada, nagu ema oli õpetanud.

      Teise nägu lõi särama, kui ta juba naeratades vastas: „Minu nimi on Mariliis ja ma olen ka 1.b klassis!“

      Kooli kolmandal päeval juba teadsin, kuhu minna. Pärast teist tundi oli söögivahetund ja siis pidid kõik ilusti rivis kõndides sööklasse minema. Me hüppasime Mariliisiga trepist ühel jalal alla, pritsisime käsi pestes teineteist veega ning istusime itsitades lõpuks akna all asuvasse lauda.

      „Mis sa arvad, kas homme tuleb see uus?“ sosistas Mariliis vaikselt. Me teadsime, et klassi peaks veel üks õpilane tulema.

      „Ma ei tea. Võib-olla. Ohh! Vaata!“ näitasin näpuga söökla ukse poole.

      Meie klassijuhataja, õpetaja Lepp, seisis uksel, käsi õpilase õlal, keda me polnud varem näinud. Tema pidigi see uus olema! Ta tundus kartvat umbes kümme korda rohkem kui mina kõige esimesel päeval! Ma vist kardaks ka. Kõik on juba ju endale sõbrad leidnud. Ta on ainus üksik.

      Õpetaja vaatas ringi, justkui mõeldes, kuhu teda istuma panna. Me olime oma lauas ainukesed. Teised lauad polnud ka päris täis. Aga meile meeldis omaette istuda ja õpetaja lubas seda!

      Hetke ajel tõstsin käe, nagu oleksime ikka veel tunnis, mitte sööklas: „Õpetaja! Õpetaja!“

      Õpetaja Lepp vaatas minu poole, naeratas ja tuli meie suunas, uut õpilast endaga kaasa juhatades.

      „Oi, kui tore. Aitäh, Isabel! Siin on Anna. Mis sa arvad, kas sina ja Mariliis võtate ta oma seltsi? Ta oli 1. septembril haige, aga ma arvan, et te kaks aitate tal järjele jõuda.“

      Ma vaatasin Mariliisi poole. Ta oli natuke pelglikuma ilmega, aga mina noogutasin. Anna tundus ju tore. „Jah, õpetaja. Tule, Anna, istu siia.“

      Tüdruk, Anna, naeratas tänulikult ning istus meie juurde.

      „Nüüd pole laud enam nii tühi,“ ütlesin ma lõbusalt.

      „Jah! Nüüd on palju parem,“ ütles siis ka Mariliis ja Anna naeratas.

      1. peatükk – 10. juuni

      Viimane nädal enne koolivaheaja algust on minu meelest alati kuidagi aeglane ja samal ajal kiire. Ühelt poolt ei taha ega taha kool otsa lõppeda ja juunikuu venib. Teiselt poolt aeg lihtsalt lendab.

      Anna ja Mariliis vaatasid mulle küsivalt otsa, kui proovisin seda fenomeni seletada.

      „Ja suve lõpus on sama. Mõnes mõttes terve suvi venib, see on ju peaaegu kolm kuud! Aga teiselt poolt tundub aeg miljon korda kiiremini käivat kui tavaliselt ja kooli algus tuleb hirmuäratava kiirusega aina lähemale,“ selgitasin ma murul istudes ning partidele saiakesest rebitud tükikesi visates.

      „Jaa, vist on jah nii,“ noogutas Mariliis aeglaselt kaasa.

      Anna seevastu raputas pead: „Minu meelest läheb kogu suvi kiiresti. Mitte midagi ei veni. Mitte midagi!“

      „Ja siis kool venib,“ ohkas Mariliis.

      „Kuule, aga see aasta võib ju teisiti olla!“ ütlesin rõõmsalt.

      „Mis mõttes?“ küsis Anna ettevaatlikult.

      „Loovtöö! Me ju rääkisime mingi aprillis või nii, et valiks ühise teema ja teeks koos? See on igal juhul huvitavam kui ükskõik milline tund! Mariliis, sa mõtlesid midagi reisimise teemast ju? On sul mingi täpsem idee?“ tuletasin neile meelde. Muidugi, teema valimisega oli oktoobrini aega, aga me võtsime alati asjad varakult ette.

      Seega ootasin ka praegu, et Anna ja Mariliis tulevad ideega kaasa. Alles paar kuud tagasi, kui me kaheksanda klassi loovtööst rääkisime, ei suutnud keegi meist kolmest vait jääda. Nüüd aga kadus kummagi näolt naeratus ja nad vaatasid teineteisele tummalt otsa.

      „Mida?“ küsisin ma endistviisi lõbusalt. Kas neil on mingi saladus? Või üllatus? Kas nad on juba ägeda teema leidnud?

      „No