Originaali tiitel:

      Sarah Knight

      „F*ck No!“

      Little, Brown and Company, 2019

      See teos on avaldatud koostöös agentuuriga Little, Brown and Company, New York, New York, USA. Kõik õigused on kaitstud.

      Eestikeelne tõlge © Liis Konovalov ja Tänapäev AS, 2020

      Toimetanud Sash Uusjärv

      Kujundanud Siiri Timmerman

      ISBN 978-9949-85-815-6

      e-ISBN 9789949859085

      Trükitud AS Pakett trükikojas

      www.tnp.ee

      EI, see armas EI on just see, mida maailmal vaja

      Miks on nii paganama raske öelda ei?

      Kuidas sai ühe lühikese sõna lausumisest kunst, mis on keerulisem, kui kõik need asjad, mida lõpuks teeme, kuna ei suutnud, ei tahtnud, või tundsime, et ei tohi… viisakalt keelduda?

      Miks tuubime oma kalendrid viimase võimaluseni täis ja tühjendame pangakontod, selmet end väljendada ja öelda „ei ole võimalik“ või siis „mitte täna“ või siis „Mul on väga kahju, noor daam, kuid minu meelest maitsevad kodutütarde küpsised nagu sügavalt õnnetu liiv.“.

      Oma esimese raamatu „Pohhuismi elumuutev vägi: kuidas mitte kulutada aega, mida sul ei ole, inimestele, kes sulle ei meeldi, tehes asju, mida sa teha ei taha“ kirjutamisest saadik olen nende küsimuste üle palju mõtisklenud. Olen raamatupoodides ja taskuhäälingutes, tele- ning raadiointervjuudes aastaid üle kogu maailma oma seesmisi tõekspidamisi kuulutanud: sul on õigus elada nii, nagu ise soovid. Sul on õigus loobuda üritustest, ülesannetest, väljaminekutest, kohustustest ning jah, isegi suhetest, mis sind õnnelikuks ei tee, ja sa ei pea end selle pärast süüdi tundma. Teisisõnu: on sul õigus öelda EI millal iganes sa seda soovid, kellele iganes sa seda ütlema pead, ega pea end selle pärast mitte kunagi süüdi tundma.¹

      Nende küsimuste seas, mida ma lugejatelt, kuulajatelt ja võõrastelt oma Instagrami postkastis saan, on pika puuga esikohal:

      Jah, ma saan aru, et ma võin

      öelda ei, aga kuidas seda teha?

      Nagu, sõna otseses mõttes, KUIDAS???

      Ehk mõtlete teiegi sama?

      Tõtt-öelda usun, et võtsid raamatu „P*rsse, ei!“ kätte just seetõttu, et soovid ületada lõhet, mis lahutab tugevat soovi öelda ei ja tunnet, et oled kohustatud midagi tegema.

      Ehk tunned läbipõlemist, kuna oled enda kanda võtnud liiga palju tööülesandeid või liiga palju koolitöid või liiga suure osa perega seotud toimetuste vastutusekoormast.

      Ehk oled, nagu mu sõber Lauren, kulutanud tuhandeid dollareid rahvusvahelistele kõnedele, sest ei ole suutnud öelda ei müügiagentidele, kes teile välismaal puhkusel viibimise ajal robotliku järjekindlusega helistavad.

      Ehk oled korra või paar püüdnud öelda ei, kui asi on olnud sinu jaoks äärmiselt oluline, ning see ei läinud eriti hästi. Heideti vihkavaid või süütunnet tekitavaid pilke, poetati pisaraid ja nii andsidki alla, jätsid taas valimata äraütlemise tee, sest see oli tol hetkel „lihtsam“.

      Oh, kallikene. Ei.

      Aga kuula nüüd – ma mõistan sind täielikult. Kuigi kirjutasin valmis terve raamatu, mille kohta tabava nimega ajakiri Real Simple (tõlkes: väga lihtne) kirjutas, et see „vabastab su meeled ning tühjendab kalendri, andes sulle aega ja energiat enda jaoks (ja Netflixi vaatamiseks), saan ma aru, et „Pohhuismi elumuutev vägi“ keskendus peamiselt sellele, kuidas jõuda ei-ni sinu enda peas.

      Kuna on äärmiselt vajalik jõuda enda sisemise ei-ni enne seda, kui seda kellelegi teisele öelda saad, kordab „P*rsse, ei!“ nii mõndagi pohhuismi parimatest paladest. Teiste uute ja veelgi eitavamate kontseptsioonidena pakun siin algajate teejuhti kottimise eelarve, vaimse korrastamise kunsti, kokkulepete iseendaga ning meie kõigi lemmikut ja täiesti süümevaba, mu isikliku puuduva süütunde meetodi juurde.

      Seejärel teen pika hüppe edasi, et jõuda selle kõige igapäevase praktilise kasutuseni päriselus, mis tähendab, et inimestele tuleb EI öelda otse näkku (ja kasutada seda ka sõnumites, e-postis, kutsetele vastates jne).

      Oo JAA.

      Pane mu sündsusetuid sõnu nüüd hästi tähele, sa hoiad käes näidete entsüklopeediat, kust leiad terve portsu teravaid vastulauseid ning külluslikus koguses viisakaid keeldumisi nii, et küll saab. On vähemalt nelisada viisteist erinevat moodust, et öelda no, nein, ja non, merci². Siin on diagrammid! Ja graafikud! Ning lünkade täitmise harjutus, mis meenutab mängu „Ülespoomine“, mida me ei saa siin paraku „Ülespoomiseks“ nimetada, sest selle nime on välja mõelnud keegi teine.

      Alates igapäevastest ürituste kalendrisse märkimisest ning kohustuste nimekirja koostamisest, kuni harvaesineva, aga mitte mingil juhul vähem koormava väljavaateni, et just sinult oodatakse keskkooli lõpetamise kahekümne viienda aastapäeva klassikokkutuleku korraldamist, sest juhtumisi olid just sina <vaatab kalendrisse> kakskümmend viis aastat tagasi klassivanem, või liiga lühikese tähtajaga liiga suurte projektide lõpetamisest kuni eriti haruldase palveni, et oleksid oma parima sõbra spermadoonor – kui tahad öelda ei, kuid ei leia sõnu, et seda keerutamata, selgelt ja kindlalt teha, siis olen suurima heameelega inimene, kes need sõnad sulle suhu paneb.

      On sind juhtumisi kutsutud tähistama koera sünnipäeva?

      Või palutud, et teeksid sama palga eest rohkem tööd?

      Kas su korteriomanik plaanib üüri tõsta, kuid ei kavatsegi boilerit korda teha?

      Kas mõni ülientusiastlik stilist survestab sind sinu isiklikku stiili muutma?

      Kas su vanemad soovivad, et sa vähemalt mõtleksid sellele, et võiksid selle tätoveeringu enne õe pulmi eemaldada?

      Ära karda, õpetan sulle, kuidas kõigile neile sinu ellu tungivatele palvetele öelda kindel, kuid rahumeelne ei, ning veel palju muudki.

      Mina ütlen ei kogu aeg: nii oma sõpradele ja perele kui ka võimalikele klientidele ning produtsentidele, kes soovivad, et tõuseksin varem kui oma tavapärasel kellaajal 10.30, et osaleda raadiosaates, mis toimub minu ajast kolm ajavööndit tagapool. Mõnikord pakun välja alternatiivse võimaluse, mõnikord lihtsalt keeldun. Igal juhul teeb harjutamine meistriks ning sellesse raamatusse on koondatud kõik mu paksud ja põhjalikud ei-toimikud, millest üks sobib kindlasti kasutamiseks bar mitzvah puhul, mida sa viimased kaksteist aastat oled lootnud vältida.

      Jah, mul on ei ütlemises must vöö. Kuid „Ei, aitäh!“ ning „Persse see!“ ei ole mitte alati mu ellu kuulunud.

      Oh ei.

      Keeldun, järelikult olen

      Enne, kui minust sai piiride seadmise rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert, olin musternäidis inimesest, kes ütleb jah isegi siis, kui tahab öelda ei, kuni selleni välja, et murran siiamaani pead miks, jumala eest, arvasin ma, et „Muidugi korraldan ma sulle eelkatsikupeo!“ on lihtsam ja parem, kui viisakas keeldumine. (Kui olete mu varasemate töödega tuttav, peaks olema selge, et just see näide osutab, et mu peas ei olnud veel juurdunud praegune, mind-ei-koti mõtteviis.)

      Niisiis, oma kolmekümnendates olin ma esmaklassiline