Originaali tiitel:

      Barbara Delinsky

      Not My Daughter

      2011

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike sündmuste, paikade või inimestega, elusate või surnutega, on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Ilon Vilder

      Toimetanud Irma Aren

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2010 by Barbara Delinsky

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11442

      ISBN (PDF) 978-9949-84-598-9

      ISBN (ePub) 978-9916-11-133-8

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Minu lugejatele nende lahke suhtumise ja igavese truuduse eest.

      Esimene peatükk

      Susan Tate poleks ilmaski uskunud, et temaga midagi niisugust juhtub. Ta teadis seda, et tema tütar on natuke teistsugune kui teised. Tüdruk, kes on alati olnud spontaanne ja avatud, oli nüüd üsnagi kinniseks muutunud.

      Lily oli seitsmeteistkümneaastane. Võib-olla oli see üks põhjusi. Keskkooli viimase klassi õpilasena oli tal üsnagi palju loenguid, nendele lisaks mängis ta saalihokit ja võrkpalli ning laulis a cappella-rühmas. Susan oli sellega nii harjunud, et Lily ja tema olid sõbrad, ja mis peamine, see oli alati neid ühendanud. Nad olid harjunud kahekesi koos elama ning tundsid ennast mugavalt ja rahulolevalt.

      Paratamatult tahtis Lily uusi asju proovida, Susan teadis seda vägagi hästi. Muidugi oli tal õigus ka muretseda. Lily oli tema südamerõõm ja kõige parem asi üldse, mis temaga nende kolmekümne viie aasta jooksul oli juhtunud. Kõige rohkem elus oli ta rahul, et on oma lapsele hea ema olnud ja see oli tema jaoks väga tähtis.

      Väljas õhtustamine oli nende jaoks oluline, mis siis, et vahepeal segasid neid e-kirjad ja sõnumid, aga nad lihtsalt suhtlesid. Susan ja Lily nautisid seda aega, oodates, millal saab tellida ja millal söök serveeritakse ning muidugi millal arve tuuakse, nende jaoks oli see kvaliteetaeg kahekesi.

      Susan soovitas, et nad võiksid minna Steak Place’i, mis on kindlasti palju rahulikum koht, pakkudes talle vaikust ja rahulikku õhtueinet, aga Lily eelistas minna õhtustama Carlinosse.

      Carlino ei olnud isegi mitte Susani teine valik. Talle meeldisid küll selle koha omanikud ja menüü ning isegi kunst, aga kõik oli seal nii toscanalik. Hinnad olid siiski üsna head ja terve linn käis seal söömas. Susan tahtis privaatsust ja rahu, aga Carlino oli seevastu rahvarohke ja vali.

      Kuna ta soovis Lilyle meele järele olla, andis ta seekord järele ja koos suundusid nad jahedas novembriõhtus sooja ning hubasesse restorani. Viimaks, kui nad olid sõbrad ära tervitanud ja endale istekohad leidnud, jagasid nad röstitud saiakesi hummusega. Kuigi Lily vaid näksis neid, arvas ta, et need olid väga head. Veel sõpru astus sealt läbi ja see polnud ainult Lily süü. Olles keskkooli direktor, teadsid kõik teda siinses linnas. Mõnel teisel korral oleks tal olnud hea meel neid siin näha.

      Kuid tal oli sel õhtul üks ülesanne täita. Niipea kui ta oli Lilyga kahekesi, küsis ta tema koolipäeva kohta. Järgmise aasta eelarve oli kasin, kuna linna eelarve oli kokku kuivanud ja tuli teha üsnagi raskeid otsuseid. Mõned probleemid personaliga olid liiga tundlikud, et neid jagada oma seitsmeteistaastase tütrega, aga kui juttu oli uutest õppeplaanidest ja tehnoloogiatest, siis selles oli tüdruk tasemel.

      Susani motiiv oli tegelikult sügavam, ulatudes emaks olemise tuumani. Ta uskus, et jagades erinevaid täiskasvanulikke probleeme tütrega, julgustab see Lilyt rohkem elu üle mõtlema. Ta uskus ka, et ta tütar on ettenägelik, ja see õhtu polnud mingi erand. Natuke aega mõelnud, küsis Lily õigeid ja häid küsimusi.

      Kui nende eelroog toodi, Lilyle kana koos aedubadega ja Susanile lõhe artišokkidega, segasid nende söömist ainult paar Susani õpetajat, et lihtsalt tere öelda. Kohe, kui nad olid läinud, küsis Susan Lilylt keemiatasemetöö kohta, mis tal sel hommikul oli olnud. Kuigi Lily vastas ta küsimusele üsnagi sõnaohtralt, ja tema vastus oli täis fakte, paistis ta rääkides pingul ja rahutu. Ta küll sõi, aga üsna isutult.

      Olles mures rohkem kui kunagi varem, otsis Susan Lily näolt muremärke. See oli südamekujuline ning armas nagu alati, ja tema nägu raamisid pikad säravad juuksed. Need oli ta saanud oma isalt, kuid tema silmad – samasugused kui Susanil – olid selged sarapuupähkli värvi, nahk seevastu oli sile ja kreemjas.

      Ta ei paistnud haige olevat, otsustas Susan. Ta oli lihtsalt natuke haavatav. Või hirmunud, kuid mitte haige.

      Isegi kui Lily krimpsutas nina ja kaebles restoranis leviva küüslaugulõhna üle, ei suutnud Susan ära arvata, mis võiks tal viga olla. Ta oli liiga hõivatud iseenda veenmisega, et need selged silmad välistasid kindlasti uimastite tarvitamise, ja mis puudutab alkoholi, siis pole ta Lily toas kunagi pudeleid näinud, olgu need siis tühjad või mitte. Ta pole saanud mahti otsida kõige ülemistelt riiulitelt, aga tema tuppa puhast pesu tuues ja pannes seda sahtlitesse ja riputades kappi, ei märganud ta, et midagi oleks seal valesti või teistmoodi.

      Alkohol ei ahvatlenud teda kindlasti. Susan jõi küll koos sõpradega veini, kuid kunagi ei pidanud ta Lilyt mööda baare taga otsima. Sama oli ka retseptiravimitega. Susan teadis, kui lihtne on lastel neid interneti teel osta. Harva ei möödunud kuudki, kui selle eest mõnda õpilast kinni ei nabitud.

      „Ema?“

      Susan pilgutas silmi ja vastas. „Jah, kallikene?“

      „Kohe on näha, kelle mõtted on mujal. Millest sa küll kogu aeg mõtled?“

      „Sinust. Kas sa tunned ennast ikka hästi?“

      Tundus, et Lily muutus selle peale pahaseks. „Sa küsid minult seda pidevalt.“

      „Sellepärast, et ma muretsen sinu pärast,“ ütles Susan ja põimis sõrmed vaheliti Lily omadega. „Sa pole suvest saadik enam sina ise. Ma ju hoolin sinust ja sellepärast pole ma midagi öelnud, aga ma mõtlesin praegu, et võib-olla oled sa selline, sest soovid olla omaette nagu seitsmeteistaastased tavaliselt. Kas ma olen liiga pealetükkiv?“

      Lily puterdas. „Ei, sa oled parim ema, keda võiks endale tahta.“

      „Asi on siis koolis? Sa oled lihtsalt stressis.“

      „Jah,“ ütles Lily, aga tema toon reetis, et ta jätab midagi ütlemata, ning ta hoidis veel kõvemini Susani käest kinni.

      „Kas asi on koolitööga seotud?“

      „Sellega pole probleeme.“

      „Siis on asi matemaatikas.“ Matemaatikaõpetaja oli üks rangemaid nende koolis ja Susan arvas, et Lily lihtsalt kardab seda. Mis muu põhjus saaks üldse olla? Raymond Dunbar oli Susanist kolmkümmend aastat vanem ja oli olnud vastu tema direktoriks saamisele. Kui Susan paluks tal rahulikumalt võtta, siis süüdistaks ta teda soosimises.

      „Härra Dunbar pole üldsegi nii hull,“ sõnas Lily.

      Susan mudis Lily sõrmi. „Kui järele mõelda, siis toimus muutus sinus pärast eelmist suve. Ma olen mõelnud kõigele, millest sa mulle oma töö kohta rääkisid, ja arvasin, et sulle see meeldis. Ma tean, ma tean, sa olid rannas ja nautisid seal olemise aega, aga kümne