Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Almost Perfect

      2010

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Inna Viires

      © 2010 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10476

      ISBN (PDF) 978-9949-20-169-3

      ISBN (ePub) 978-9916-11-148-2

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Rhindale, Nikki teisele emmele!

      See raamat on sulle!

      ESIMENE PEATÜKK

      Liz Sutton oli alati teadnud, et minevik tuleb kunagi tagasi ja naksab teda tagumikust – ta ei teadnud lihtsalt, et see juhtub just täna.

      Hommik oli alanud üsna tavaliselt, ta saatis poja bussile ning kõndis siis mööda koridori tagasi oma kodukontorisse, kus kirjutas viis üsna korralikku lehekülge, enne kui katkestas, tammus tõsiselt majas ringi ning kustutas siis viiest leheküljest kolm. Ta kaalus parajasti, keda oma uue raamatu esimeses peatükis mõrvata, rääkimata sellest, kuidas seda teha. Kas pea maharaiumine oleks liiga etteaimatav? Õnneks koputas sekretär uksele, säästes teda otsuse langetamise vaevast.

      „Anna andeks, et segan,” ütles Peggy ja ulatas Lizile kulmu kortsutades paberilehe. „Aga mulle tundub, et äkki tahaksid sa selle läbi lugeda.”

      Liz võttis paberilehe vastu. See oli tema veebisaidile saadetud elektronkiri. Leheküljel oli austajate jaoks link, mille abil temaga ühendust võtta. Enamiku e-kirjadega tegeles Peggy, kuid aeg-ajalt leidis sekretär mõne, millega ei osanud midagi peale hakata.

      „Hullumeelse jälitaja tüüpi?” küsis Liz ja tundis, et on segamise üle haledalt tänulik. Kui kirjutamine ei edenenud, oli surmaähvarduski põnevam kui pooleliolev töö.

      „Mitte päriselt. Ta väidab, et on sinu vennatütar.”

      Vennatütar?

      Liz libistas pilgu üle paberi.

      Kallis tädi Liz!

      Minu nimi on Melissa Sutton. Minu isa on sinu vend Roy. Olen neljateistaastane ja mu õde Abby on üksteist. Mõne kuu eest pandi isa vangi. Tema uus naine, meie võõrasema, lubas meie eest hoolitseda, kuid muutis siis meelt ja läks minema. Arvasin, et me saame Abbyga kenasti hakkama. Ma olen oma vanuse kohta väga täiskasvanulik. Õpetajad kinnitavad seda kogu aeg.

      Võõrasema on nüüd juba mõnda aega ära ja ma olen tõsiselt hirmul. Ma ei ole seda Abbyle öelnud, sest ta on alles väike, aga ma ei tea, kas me saame ikka hakkama. Ma ei taha isale rääkida, mis juhtus, sest Bettina meeldis talle tõsiselt ja isa oleks kurb, et ta teda ära ei oodanud.

      Ja nii ma siis mõtlesin, et äkki saaksid sina meid aidata. Tean, et me pole varem kohtunud, kuid ma olen lugenud kõiki su raamatuid ja need meeldivad mulle väga.

      Loodan sinust peatselt kuulda.

      Sinu vennatütar Melissa.

      P.S. Kasutan raamatukogu arvutit, nii et sa ei saa mulle meilitsi vastata. Kuid ma annan sulle meie telefoninumbri. Elekter lülitati küll välja, aga telefon töötab veel.

      P.P.S. Me elame sinu vanas kodus Fool’s Goldis.

      Liz luges meili teist korda üle, püüdes sõnadest aru saada. Roy on tagasi Fool’s Goldis. Või oli seal vähemalt olnud, enne kui vangi pandi.

      Liz polnud venda näinud ligi kaheksateist aastat. Vend oli temast palju vanem ja oli lahkunud kodust tol suvel, kui õde sai kaheteistkümneseks. Rohkem polnud Liz temast midagi kuulnud. Nähtavasti oli Roy paar korda abiellunud ja tal olid lapsed. Tütred. Tüdrukud, kes elavad nüüd ihuüksi majas, mis oli olnud lagunenud ja vastik juba kaksteist aastat tagasi. Liz kahtles, kas seal on selle aja jooksul midagi paremuse poole nihkunud.

      Küsimused tormasid peas ringi. Küsimused venna ja selle kohta, miks oli Roy pärast nii pikka äraolekut Fool’s Goldi naasnud. Miks on vend vanglas ja mida imet peab ta peale hakkama kahe vennatütrega, keda pole elu sees näinud?

      Liz heitis pilgu kellale. See polnud veel üksteistki. Kuna Tyleril oli viimane koolipäev enne suvevaheaega, pidi ta vabanema pool üks. Kui Liz jõuaks selleks ajaks asjad pakitud, võiksid nad otse kooli juurest sõitma hakata ja jõuda umbes nelja tunniga Fool’s Goldi.

      „Ma pean sellega tegelema,” ütles Liz sekretärile ja kirjutas aadressi paberile. „Helista Fool’s Goldi elektrikompaniile ja lase elekter uuesti sisse lülitada. Nad peaksid krediitkaardimakset tunnistama. Ja tee sedasama kõigi kommunaalfirmadega. Ma helistan tüdrukutele ja teatan, et sõidan sinna.”

      „Kas nad on tõesti sinu vennatütred?” küsis Peggy.

      „Vist küll. Ma ei ole näinud venda sestsaati, kui olin nendevanune, kuid ma ei saa lasta neil seal üksi olla.” Liz vangutas pead, mõeldes, mida tuleks veel teha. Järgmine raamat pidi ilmuma alles sügisel, seega ei tarvitse tal muretseda reklaamiürituste ja raamaturingreiside pärast. Uue raamatu kallal võib ta töötada igal pool, kuhu saab sülearvuti kaasa võtta. Vähemalt teoorias.

      „Ma ei tea, kui kaua me ära oleme,” jätkas ta. „Tõenäoliselt kulub paar nädalat, et seal kõik joonde ajada.”

      Peggy tuiutas tööandjat. „Ja niisama lihtsalt lähedki?”

      „Mida sa silmas pead?”

      „Kas sa ei tahaks natuke järele mõelda? Enamik inimesi kõhkleks. Sa ju isegi ei tunne neid tüdrukuid.”

      Tõsi, mõtles Liz. Aga kas tal oli valikut? „Nad on lapsed, ihuüksi, ja nad on minu perekond. Ma pean midagi ette võtma.”

      „Täpselt sinu moodi,” tunnistas Peggy. „Hüppad, pea ees, vette ja teed seda, mis on sinu arvates õige. See on imetlusväärne, kuid alati mitte kõige arukam.”

      „Keegi peab midagi ette võtma.” Pealegi oli Liz üles kasvanud kõige eest hoolitsedes. Ema polnud selleks vaevunud. „Kui mul õnne on, ei ole ma kuigi kaua ära.”

      „Ära muretse. Küll ma siin toime tulen.”

      Liz sundis end naeratama. „Ma ei kahtlegi selles. Pakin asjad ja lähen siis Tylerile järele. Me sõidame kohe täna Fool’s Goldi.”

      „Võib-olla on päris tore jälle koju minna.”

      Liz andis oma parima, et mitte nägu krimpsutada. „Muidugi. Olgu, ma helistan nüüd tüdrukutele.”

      Liz ootas, kuni Peggy lahkus, ja võttis telefoni. Ta valis tuttava numbri, lasi telefonil kaheksa korda heliseda ja pani siis toru hargile. Keegi ei vastanud. Muidugi, oli ju tööpäev. Tüdrukud on arvatavasti koolis. Ta proovib hiljem mobiililt uuesti.

      Lizil