Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Already Home

      2011

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      Korrektor Inna Viires

      © 2011 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2013 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10585

      ISBN (PDF) 978-9949-20-326-0

      ISBN (ePub) 978-9916-11-151-2

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta veebipoest aadressil www.ersen.ee

      Mike’ile. Sa oled alati seal, kus ma leian kodu.

      Ma armastan sind.

      Üks

      „Mida sa arvad?“ küsis Jenna Stevens, andes endast parima, et jätta enesekindlat muljet. Kui seisad silmitsi millegi hirmutavaga, näiteks suure koera või tõeliselt halva otsusega, oli tähtis oma hirmu mitte näidata.

      „See meeldib mulle väga,“ vastas ta ema. „Tõepoolest, see on hämmastav.“ Beth embas oma tütre õlgu. „Ma olen su üle nii uhke, kullake.“

      Uhke? Uhke kõlas hästi. Uhke vihjas saavutusele. Ainus probleem seisnes selles, et Jenna ei saanud ühtki saavutust enda omaks pidada. Ta oli tegutsenud impulsi ajel.

      Reeglina sai ta head impulsiivset ostu respekteerida. Oli aegu, kui elu vedas alt, ja naine pidi ostma paari kingi või seeliku või isegi huulepulga, mida ta ei vajanud, lihtsalt selleks, et tõestada, et ta saab seda teha. Näidata maailmale, et ta pole löödud.

      Ainult et Jenna polnud ostnud ühtki neist asjadest, enamasti seepärast, et ta polnud eriline ostleja. Kuid kindlasti oli ta hiljuti oma mugavusetsoonist välja astunud. Oli ta seda teinud liiga kalli käekotiga? Kui vaid oleks. Selle asemel oli ta impulsiivselt alla kirjutanud müügikoha kolmeaastasele rendilepingule linnas, kus ta polnud elanud peaaegu kümme aastat. Nagu oleks ta müügist midagi teadnud. Oh, muidugi, ta käis vahetevahel ostmas, kuid see polnud täpselt sama kui äripidamine. Just samamoodi, nagu kokaks olemine ei tähendanud, et ta teadis midagi toitlustuskoha pidamisest.

      „Hinga,“ ütles ema talle. „Sa pead hingama.“

      Ilmselt oli ta hingeldamisega selle julguseillusiooni purustanud.

      „Võib-olla mitte,“ pomises Jenna. „Kui ma hingamise lõpetan ja intensiivravisse satun, võib arendusfirma mu rendilepingu tühistada. Surmalähedase kogemuse kohta peaks ju mingi klausel olema, kas sa ei arva?“

      „Kas on?“

      Jenna pöördus oma uue äri fassaadi põrnitsemisest kõrvale ja surus pea vastu ema õlga. See oli midagi trikitaolist, arvestades, et Beth oli tubli kuus tolli temast lühem ja Jenna kandis kõrgekontsalisi kingi.

      „Ma ei lugenud rendilepingut,“ tunnistas Jenna, hääl veidi summutatud.

      Ta valmistas end noomimise vastu ette. Teda oli kasvatatud läbi lugema kõike, enne kui sellele alla kirjutada. Isegi tervituskaarti. Ta oli riidlemise ära teeninud.

      Tema ema ohkas ja patsutas teda seljale. „Me ei räägi su isale.“

      „Aitäh.“

      Jenna ajas end sirgu. Nad seisid parkimisplatsil hoone ees, mille ta oli rentinud. Just praegu oli see lihtsalt tühi poeesine, kuid mõne lühikese nädala pärast saab sellest tema uus äri.

      „Viiskümmend protsenti kõikidest uutest äritegevustest läheb luhta,“ sosistas Jenna.

      Tema ema naeris. „Vaat see on minu väike päikesekiir. Lähme. Ma ostan sulle lattet. Istume, räägime, planeerime, kuidas su peatset eksabikaasat piinata. Olen kindel, et su isa tunneb mõnd kutti.“

      Hoolimata maos keerlevast hirmust ja paanikast, läheneva hukatuse tundest ja elust, mis piirnes haletsusväärsega, Jenna naeratas. „Emps, isa on pankur. Mehed, kes juhivad panku, ei tunne kutte.“

      „Su isa on väga leidlik.“

      Ta oli ka füüsiliselt heas vormis aktiivne mees, kes nautis rohket välistegevust. Kui Marshall Stevens tahtis, et Jenna eksiga midagi füüsilist juhtuks, teeks ta seda ise.

      „Ma olen Aaroni peale lihtsalt nii vihane,“ ütles Beth, minnes ees oma SUVi poole. „See pettev, valetav tead-isegi-mis.“

      See „tead-isegi-mis“ oli muidugi kaabakas. Või ehk litapoeg. Nii või teisiti, Beth ei pooldanud vandumist.

      Beth oli traditsioonilist laadi naine. Enne majast lahkumist meikis ta ennast, tõi alati kaetud nõus vormiroa, kui kellegi perekonnas oli surm, ega joonud kunagi, mitte iial kokteili enne kella viit. Kõik asjad, mida Jenna temas armastas.

      Ta tundis inimesi, kes pidasid traditsioone rumaluseks ja ajaraiskamiseks, kuid Jenna jaoks olid need soe õdus liim, mis hoidis tema perekonda koos. Ta võis arvestada, et ta vanemad on sellised, nagu nad alati on olnud. Täna oli see tähtsam kui iial varem.

      Nad istusid ta ema SUVi, hilisemasse kütustõgivasse mudelisse, ja sõitsid lähima Starbucksi poole.

      „Ma ei anna talle kunagi andeks,“ kuulutas Beth. „Arvatavasti suudaksin ma sellega leppida, kui ta oleks otsustanud, et teie suhe ei toimi. Mitte iga abielu ei jää kestma. See on petmine, mis temast tõhu teeb. Ma vannun, et kui mu paps oleks ikka veel elus, läheks ta Aaronile haavlipüssiga järele ja mina teda ei peataks.“

      Mõnel päeval poleks ka Jenna teda peatanud. Kuid tema viha oma endise mehe vastu polnud teiste naiste pärast, kuigi mõte neile teda õnnelikuks ei teinud. See, mis sundis teda öösiti ärkvel lamama, kaheldes endas ja igas oma otsuses, mida ta iganes oli teinud, olid teised moodused, millega Aaron teda oli haavanud.

      Petmine andis talle lihtsalt kerge ettekäände öelda, miks nende abielu oli luhtunud.

      Nad keerasid Starbucksi parkimisplatsile. Ema pöördus tema poole. „Võta kõike, mida sa tahad. Topeltespressot, siirupit, vahukoort.“ Beth kirtsutas nina. „Ma ei hakka isegi mainima, kuidas ma pahaks panen, et sa oled kõhn kui taputeivas ja mina olen kokku liimitud reitega, mis mind vihkavad. See näitab, kui palju ma sind armastan.“

      Jenna naeris, kummardus siis üle konsooli ja kallistas oma ema. „Ka mina armastan sind, emps. Aitäh.“

      „Ma ei ole kohvi veel ostnud.“

      See tänu polnud mõeldud joogi eest, kuid ema teadis seda niigi.

      „Mul on hea meel, et sa kodus oled,“ ütles Beth SUVist välja ronides. „See on koht, kuhu sa kuulud. Tõelised inimesed elavad Texases, mitte Los Angeleses. Kõik need Hollywoodi tüübid.“ Ta tõmbas põlglikult ninaga. „Kas seal linnas mõnd normaalset ka on?“

      „Mõned, kuid nad ei lähe õhtul kunagi välja.“ Jenna võttis ema käevangu. „Ka mul on hea meel, et ma kodus olen.“

      Jenna