TÄNUAVALDUSED

      Teose „Naasmine armastusse“ uus trükk sai võimalikuks tänu sellele, et raamat on alates 1992. aastast populaarne olnud. Selle eest olen väga tänulik Oprah Winfreyle. Tema innukus ja vastutulelikkus on toonud minule ja mu raamatule publiku, keda me poleks muidu kunagi leidnud.

      Samuti võlgnen palju tänu oma kirjastusagendile Al Lowmanile. Tänu temale hakkasin seda raamatut kirjutama ja tema pärast kirjutasin selle lõpuni. Raamatu lõpetamise juures aitas mind tublisti ka Andrea Cagan. Temast oli tohutult abi. Tänan Carol Cohenit, Adrian Zackheimi, Mitchell Iversit ja kõiki teisi HarperCollinsi kirjastuses, kes aitasid uut trükki välja anda. Olen kogu südamest tänulik oma sõpradele Rich Cooperile, Norma Ferarrale, Bruce Biermanile, Tara Shannonile, David Kesslerile ja Victoria Pearmanile.

      Tänan iga inimest, kes on käinud algusest peale mu loenguid kuulamas.

      Tänan oma vanemaid kõige eest, mida nad on mulle andnud, ja oma tütart, kes on toonud mu ellu õrnust, mis on sõnadest ülevam.

      Ja ennekõike tahan tänada neid paljusid inimesi, kes on lugenud raamatu „Naasmine armastusse“ esimest trükki ja jaganud minuga oma erilisi kogemusi, kuidas see raamat on mõjutanud nende elu. Nende toetus minu pingutustele tähendab mulle rohkem, kui suudan neil lehekülgedel väljendada.

      SAATEKS

      Kasvasin üles juudi keskklassi perekonnas, millele lisas värvi ekstsentrilise pereisa müstiline elutunnetus. 1965. aastal, mil olin kolmteist, viis isa mind Saigoni, et näidata, mida tähendab sõda. Vietnami sõda sai järjest hoogu juurde ja isa tahtis, et näeksin oma silmaga kuuliauke. Ta ei tahtnud, et sõjatööstus mulle ajupesu teeks ja mind veenaks, et sõdimine on normaalne.

      Mu vanaisa oli tõsiusklik ja ma käisin laupäevahommikuti mõnikord temaga sünagoogis. Kui seaduselaegas teenistuse ajal avati, kummardas ta ja hakkas nutma. Ka mina nutsin, aga ma ei tea, kas tegin seda tärkavast usujoovastusest või üksnes seepärast, et vanaisa nõnda tegi.

      Kui käisin keskkoolis oma elu esimestes filosoofiatundides, leidsin, et Jumal on kark, mida minul pole tarvis. Missugune Jumal laseks lastel nälgida, küsisin ma, inimestel vähki haigestuda või holokaustil toimuda? Lapselik siiras usk sattus keskkooliõpilase pseudoteadmistega vastuollu. Kirjutasin Jumalale hüvastijätukirja. Olin seda kirjutades kurb, kuid tundsin, et pidin seda tegema, sest olin Jumalasse uskumiseks juba liiga palju lugenud.

      Ülikooli ajal õppisin õppejõududelt enamjaolt seda, mis polnud üldse õppetööga seotud. Tulin koolist ära, et köögivilju kasvatama hakata, kuid seda ma ikkagi tegelikult ei teinud. Ma ei mäleta neist aastatest eriti palju. Nagu mitmed kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate alguse inimesed, olin ka mina üpris mässumeelne. Iga uks, mis oli tavapäraste standardite järgi keelatuks tembeldatud, võis viia mõne labase naudinguni, mida pidin ilmtingimata kogema. Tahtsin proovida kõike, mis tundus skandaalne. Ja enamasti tegingi seda.

      Ma ei teadnud, mida eluga peale hakata, ja mul on meeles, et vanemad tahtsid alatasa, et ma midagigi teeksin. Liikusin suhete, töökohtade ja linnade vahet, otsides identiteeditunnet või eesmärki, mingit äratundmist, et elu on lõpuks hoo sisse saanud. Teadsin, et olen andekas, aga mul polnud aimugi, mis valdkonnas. Teadsin, et olen arukas, kuid olin liiga püsimatu, et oma teadmisi elus rakendada. Käisin mitu korda teraapias, kuid see ei avaldanud suurt mõju. Vajusin üha sügavamale neurootilistesse mustritesse, otsides lohutust toidust, narkootikumidest, teistest inimestest ja kõigest muust, mis aitas mul iseenda eest põgeneda. Püüdsin oma elus pidevalt midagi juhtuma panna, kuid peale draamade, mida nende juhtumata jäänud asjade pärast korraldasin, ei toimunud suurt midagi.

      Neil aastail vihkasin ennast ja see tunne oli minu sees nagu kivi, mis muutus iga mu eluetapiga üha koormavamaks. Valu suurenedes süvenes ühtlasi mu filosoofiahuvi: ida ja lääne mõttelugu, akadeemikud, esoteerika. Kierkegaard, „Muutuste raamat“, eksistentsialism, radikaalne Jumal-on-surnud-teoloogia, budism ja kõik muu. Olin alati aimanud, et asjadel on müstiline kosmiline korrapära, kuid ma ei suutnud kuidagi välja selgitada, millist mõju pidi see mu elule avaldama.

      Ükspäev suitsetasin vennaga marihuaanat ja ta mainis, et kõik peavad mind veidrikuks. „Sul oleks nagu mingi viirus,“ märkis ta. Meenub, et tundsin sel hetkel, nagu paiskuksin oma kehast välja. Tundsin end nagu tulnukas. Mulle oli sageli jäänud mulje, nagu elu olnuks mingi eraklubi, mille märgusõna oli antud kõigile peale minu. Nüüd oli mul taas see tunne. Mulle paistis, et teised teadsid mingit saladust, mida mina ei teadnud, aga ma ei tahtnud neilt selle kohta pärida, sest ma ei tahtnud, et nad saanuks teada, et ma ei teadnud.

      Kahekümnendate keskel olin omadega täiesti rappa jooksnud.

      Uskusin, et ka teised olid sisimas lootuse kaotanud, aga ei suutnud või ei tahtnud sellest rääkida. Mõtlesin pidevalt, et midagi üliolulist jäetakse ütlemata. Ma ei osanud seda sõnades väljendada, kuid olin kindel, et maailmas on midagi totaalselt valesti. Kuidas võisid kõik arvata, et see lollakas elus-kuhugi-jõudmise-mäng, mida mina tegelikult oma häbiks mängida ei osanud, ongi kogu meie olemise mõte?

      Ühel 1977. aasta päeval märkasin New Yorgis kellegi kohvilaual kuldsete kirjadega siniseid raamatuid. Tegin esimese köite sissejuhatuse kohalt lahti. Seal seisis:

      Meenub, et minu meelest kõlas see huvitavalt ja koguni väljakutsuvalt. Raamatuid uurides märkasin, et nendes valdasid kristlikud terminid. See tekitas mus rahutust. Kuigi olin koolis kristlikku teoloogiat õppinud, olin sellest targu distantsi hoidnud. Nüüd tundsin, et see ähvardas mulle tähenduslikumaks muutuda. Panin raamatud lauale tagasi.

      Enne kui need uuesti kätte võtsin, möödus järjekordne masendav aasta. Nüüd olin valmis. Olin sedapuhku nii õnnetu, et ei pööranud teose sõnakasutusele enam tähelepanu. Sain kohe aru, et „Kursusel“ oli mulle midagi väga olulist õpetada. Selles kasutati küll levinud kristlikke termineid, kuid seda tehti äärmiselt ebatavalises ja religioonist sõltumatus võtmes. Nagu enamikku lugejaid, üllatas ka mind jutustaja hääle kõigutamatu autoriteet. See vastas küsimustele, mida olin pidanud lahendamatuks. See rääkis Jumalast tabavas psühholoogilises võtmes ja pani proovile mu mõtlemisvõime, ilma et oleks seda alavääristanud. Kuigi see kõlab pisut klišeelikult, oli mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud.

      „Kursuse“ peamine sõnum paistis olevat lõdvestumine. See ajas mind segadusse, sest olin lõdvestumist alati seostanud allaandmisega. Ootasin, et mulle selgitataks, kuidas võidelda, või et minu eest võideldaks, aga raamat soovitas võitlusest täiesti loobuda. Olin üllatunud, kuid tundsin suurt kergendust. Olin ammu kahtlustanud, et maised võitlused polnud minu jaoks.

      „Kursus“ ei tähendanud minu jaoks üksnes järjekordset raamatut. See oli mu isiklik õpetaja, mu pääsetee põrgust. „Kursust“ lugema hakates ja „Tööjuhendi“ harjutusi tehes tundsin peaaegu otsekohe, et see tekitas mus positiivseid muutusi. Tundsin end õnnelikuna. Tundsin, et rahunen tasapisi maha. Hakkasin iseendast aru saama; sain pisut pihta, miks olid mu suhted nii palju haiget teinud, miks ei suutnud ma