Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Sisters like Us

      2018

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Mari Mets

      © 2018 by Susan Mallery Inc.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11462

      ISBN (PDF) 978-9949-84-635-1

      ISBN (ePub) 978-9916-11-195-6

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Tunnistan, et on väga-väga vale, kui kirjanikul on oma lemmikraamat. Raamatud on nagu lapsed ja me peaksime neid võrdväärselt armastama. Kuid tunnistan (üksnes teile), et käesoleva raamatu kirjutamine pakkus mulle suurt rõõmu. Väga suurt rõõmu. Ja mulle meeldivad kõik tegelased – isegi Bunny – ja tunnistan, et Lucas osutus märksa toredamaks inimeseks, kui olin osanud arvata.

      Käesolev raamat on kõigile neile, kes armuvad ootamatult ja ülepeakaela Lucasesse... kuigi leiavad, et ei tohiks seda teha!

      ESIMENE PEATÜKK

      SELLIST püha ei olnud olemaski, mida Harper Szymanski poleks tähistanud, mille puhul poleks kokanud, ehtinud maja, teinud paberist kaunistusi, saatnud välja õnnitluskaarte või teinud kaunilt pakendatud kingitusi. Loomulikult olid olemas eriti tähtsad pühad: sünnipäevad, uue aasta vastuvõtt, neljas juuli. Aga ta tähistas ka väiksemaid pühi: Ameerika diabeediühingu päev, tädidepäev, riiklik massaažiteraapia nädal. Miks polnud selle puhuks tehtud õnnitluskaarte? Korralik massaaž kulus ju kõigile ära.

      Vaatamata oskustele, mille kõrval Martha Stewart näis täieliku logardina, polnud Harperil siiamaani õnnestunud jõuda selgusele, kuidas teenida oma lauakatmiseande pealt raha. Umbes kümne aasta eest oli ta katsetanud toitlustamisega, aga avastas üsna kähku, et tema vajadus osta kõike rohkem ja anda endast rohkem viis selleni, et ta jäi iga tööotsaga miinusesse. Ja nii oligi ta sattunud täbarasse olukorda ja pidi teenima elatist ränkraskel viisil, olles läbinud kaks semestrit ametikoolis ja olnud kuusteist aastat koduperenaine.

      Müüjatöö ja sellega kaasnev sissetulek ei olnud piisav, et pidada pärast lahutust üleval ennast ja tütart. Kolm Internetist leitud kutsesobivustesti viisid ta veelgi suuremasse segadusse: kuigi biokeemia- ja meditsiiniõpingud kõlasid igati hästi, polnud see ilma rahata neljakümnendates üksikema puhul sugugi praktiline lahendus. Kuid siis oli andnud kohalikus ajalehes avaldatud artikkel huvitava ja peaaegu teostatava mõtte. Harperist oli saanud virtuaalassistent.

      Üht asja oskas ta kohe päris kindlasti ja see oli detailide eest hoolitsemine. Neljanda juuli tähistamiseks ei õnnestu ju teha keerulise glasuurkaunistusega torti, kui sa ei ole seejuures väga tähelepanelik. Aasta pärast äritegevusloataotluse sisse andmist oli Harperil viis püsiklienti ja veel kümmekond, kes kasutasid tema teeneid aeg-ajalt, ning peaaegu nii palju raha, et arved ära maksta. Ühtlasi oli tal ema, kes elas garaažipealses korteris, eksabikaasa, kes käis jalustrabava blondiiniga, kes oli – täiesti uskumatu – Harperist täpselt neliteist aastat noorem, sest neil oli sünnipäev samal päeval, kuueteistaastane tütar, kes ei rääkinud enam temaga, ja üks klient, kes ei saanud absoluutselt aru, mida virtuaalassistentide maailmas tähendab sõna virtuaalne.

      „Sa ei pea oma arveid iga kuu ära tooma,” ütles Harper, pannes lauale kohvi, taldriku šokolaadikookidega, mille küpsetamiseks ta oli tõusnud hommikul pool kuus, kausi suhkruglasuuriga kaetud mandleid ja viilutatud pirnid.

      „Ja jääda sellest ilma?” küsis Lucas Wheeler kohvi kruusi valades. „Kui sa üritad mind veenda, et sinu juurest läbi astuda ei olnud hea mõte, siis ära toida mind.”

      Selles oli Lucasel muidugi õigus. Lahendus oli igati lihtne ja loogiline: lõpeta teiste inimeste eest hoolitsemine ja nad jätavad su rahule. Või vähemalt ei külasta sind nii sageli. Aga oli üks probleem: kui sinu juurest kodust läbi astuti, siis pidid ju nende eest hoolitsema.

      „Ma ei saa sinna midagi parata,” tunnistas Harper soovides, et see poleks nii. „See on nagu mingi haigus. Ma olen lihtsalt selline, kes teiste eest hoolitseb. Selles on süüdi minu ema.”

      „Jah, ka mina süüdistaksin selles sinu ema.”

      Lucase sõnade peale oleks võinud ju ka solvuda, aga tema sõnades oli iva.

      Mõneti oli Harperil tunne, et ta kuulub valesse põlvkonda. Ajakirjaartiklite põhjal oli viiskümmend uus kakskümmend viis, mis tähendas, et ligemale nelikümmend kaks peaks olema siis mis? Üksteist? Kõik teised temavanused näisid nii noored ja muretud, neil oli tänapäevane eluhoiak ja nad tönkasid märksa paremini, mis on moes ja populaarne.

      Harper oli jõudnud alles nüüd niikaugele, et kuulata muusikali „Hamilton” salvestist, ja tema arusaam moekusest oli pigem seotud sellega, kuidas katta söögilaud, kui sellega, milliseid riideid ise kanda. Ta kujutas endast nagu tagasipöördumist viiekümnendatesse, mis võis küll kõlada võluvalt, kuid tegelikkuses polnud seda sugugi. Tegelikult oli selles süüdi ta ema ja hea seegi.

      „Kui juba su emast rääkida, siis kus ta on?” küsis Lucas.

      „Pensionäride keskuses. Nad teevad seal kodututele lihavõttekorve.” Sest just selliste asjadega pididki naised ju tegelema. Hoolitsema teiste inimeste eest – mitte aga omama karjääri, et pidada üleval iseennast ja oma perekonda.

      „Mina aga maksan ära sinu arved, kujundan Mistyle T-särgid, tegelen reklaamprospekti kujundamisega ja küpsetan tütrele jänkupepuküpsiseid.”

      Lucas kergitas kulmu. „Sa saad ikka aru, et jänkupepu on lihtsalt viisakam versioon väljendist jäneseperse.”

      Harper puhkes naerma. „Jah, aga need on lihavõttetraditsioon. Becca armastab neid. Ta isa toob ta homme ära ja ma tahan, et küpsised oleksid selleks ajaks valmis.”

      Sest kui laual on jänkupepuküpsised, siis ehk tütar naeratab ja räägib temaga nii nagu varem. Täislausetega, milles sisaldub kilde tema elust.

      „On sul kahju, et sa ei läinud?” küsis Lucas.

      „Mälestusteenistusele? Jah.” Harper mõtles hetke ning lisas siis: „Ei. See tähendab, et ma oleksin tahtnud austust avaldada ja nii edasi, aga vanatädi Cheryl on läinud ega pane pahaks, et ma kohale ei sõitnud.”

      Sõiduks Mischief Bayst Grass Valleysse kuluks sisuliselt terve päev. Oli võimatu kujutada ette midagi veelgi jubedamat kui istuda kõik see aeg samas autos oma tütre, eksabikaasa ja tolle armukesega. Okei, Beccaga oleks tore koos olla, aga need teised kaks?

      Kõige hullem oli selle juures see, et kuigi vanatädi Cheryl oli tegelikult Terence’i sugulane, oli just Harper temaga kuni ta surmani ühendust pidanud.

      „Terence on nelikümmend neli. Mida ta ometi endast mõtleb, et käib kahekümne kaheksa aastase tüdrukuga?” Ta saatis Lucasele kurja pilgu. „Unusta ära. Sina oled viimane, kellega sel teemal rääkida.”

      Sest kuigi Harperi klient