www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      Hoovi jõudnud, surus ta end hingeldades seljaga vastu vana tamme ning sulges silmad. Päikesekiired värelesid läbi lehtede ta kleidil ja sillerdasid higisel näol. Ta värises ikka veel, ei tea, kas hirmust või erutusest. Sedasi olles tundus, nagu haaraks vana krobeline tammekoor ta endasse või sulaks ta nagu küünlavaha ja valguks mööda koores olevaid pragusid alla. Kas see oleks lahendus? Kaduda? Ära sulada? Ta surus silmad kõvemini kinni ja tundis, kuidas juukseotstest kukuvad tilgad varvastele. Kleidiäär ümber katki kriibitud jalgade kleepunud, paljad varbad mudased, ei suutnud ta värinat kehas peatada. Ikka veel kajasid lasud kõrvus, ta võpatas aeg-ajalt.

      Käed valutasid,küünte all kuivav muda tulitas. Ei,see ei ole võimalik. Miks nii?

      Veel nüüdki nägi ta enda ees neid suuri üllatunud silmi ja tundis magusat tubakalõhna. Külmad käed, mis klammerdusid ta randmete ja kleidi külge, tulid uuesti meelde ja teda tabas uus tugevnev värinate laine üle keha. Suutmata ainsatki sammu astuda libistas ta ennast mööda tüve kükakile, haaras kätega ümber põlvede ja jäi ainiti tühjusesse vaadates ootama värinate lõppu.

      1

      Tänavune kevad oli eriti varajane ja soe. Marju oli juba kuu aega maal olnud. Aed oli perfektselt korras ja nüüd askeldas ta kasvuhoones. Maakodu oli tema jaoks väga oluline, siin kasvatas ta neile kahele vajaminevad juur- ja köögiviljad. Tema maitse- ja ravimtaimede aed lõi nii mõnegi külalise pahviks. Metsast tassis ta terve suve ja sügise koju nii seeni kui ka marju ja pistis need talveks purkidesse.

      Armastav abikaasa Mart oli oma naise üle väga uhke. Eriti meeldiv oli sõpradele ja koostööpartneritele kinkida Marju valmistatud hoidiseid. Kodus korraldatud õhtusöökidel ei väsinud mees kiitlemast, kui mahe ja tervislik on nende kasvatatud toit tänu tema armsale naisukesele. Marjule tundus pigem, et sellise käitumisega püüab mees oma sõprade ja eakaaslaste ees õigustada abielu endast kümme aastat vanema naisega.

      Mardi soov oli, et naine oleks kodune proua. Ta armastas rõhutada, et tema positsiooni juures, mille ta juba kolmekümne kuuendaks eluaastaks oli saavutanud tänu raskele tööle ja tugevale tagalale kodus, eelistas ta vanamoodsat peremudelit. Mardi arusaama järgi ei tulnud kõne allagi, et naine käib iga päev tööl.

      Iseasi, kui tal on oma pisike äri või kunstipood, millel silma peal hoida. Mardi juristipalgast ja paarist suuremast kinnisvaraprojektist saadava rahaga elasid nad üsnagi jõukalt. Kinnisvara oli muidugi Mardi ema sahkerdamise tulemusena üheksakümnendate alguses saadud paar maja vanalinnas. Mis abiellumise järel said Mardi omaks, nii-öelda kingitus pulmadeks. See oli olnud Mardi isa soov, kes kahjuks lahkus pool aastat enne poja pulmi.

      Naisele kingitud väike juveeliäri tõi kena kopika, millest jagus igapäevasteks kuludeks. Marju äri oli see muidugi ainult nime poolest. Tegelikkuses on see puhtalt Mardi bisnis ja eelkõige edevuse projekt. Tore on ju öelda, et tema kalli Marju juveeliäri. „Pokazuha,” nagu Marju ütleb.

      Marjule endale ehted ja kõiksugu kulinad üldse ei meeldinud. Ainukesed ehted, mida ta kandis, olid imeväikesed briljandiga kõrvarõngad. Mardi kingitus nende esimesel kohtingul. Abielusõrmus seisab tal tavaliselt öökapil. Ei taha ju kusagile mulla sisse või metsa ära kaotada, oli tavaline vabandus, kui mees märkust kippus tegema, et nii tähtis sõrmus on kandmiseks. Ma armastan sind ilma sõrmusetagi, sosistas Marju seepeale mehele kõrva.

      Igatahes oli lõpuks kätte jõudnud sellesuvine Mardi puhkusenädal. Maakodu, mis asus linnast pooleteisetunnise sõidu kaugusel ilusate metsade vahel, nimigi oli Metsatalu, ootas koos Marjuga abikaasa puhkust. Marju vanaema maja ja lapsepõlvekodu, ainuke päris tema enda oma. Peale vanaema surma seitse aastat tagasi, kui tuli välja, et maja koos metsaga pärandatakse Marjule, sai selle üle abikaasaga ikka suuri vaidlusi maha peetud.

      Mart arvas, et maakodu sellises kolkas neile ei sobi, peab maha müüma ja koos metsaga. Selle eest saaks korraliku raha ja ostaks maja linna lähedale, mere äärde, pealegi küla nimi ei käi tema positsiooniga kokku. Kondiküla, mis koht see selline on.

      Marju järjekindlal pealekäimisel jäid lõpuks maja ja mets alles. Kõigi tema lapsepõlve radade ja mälestustega. Korralik remontki sai ära tehtud. Oi kuidas talle siin meeldis, igal aastal ta lausa ootas kevadet, et vähemalt kolmeks-neljaks kuuks, kui mitte kauemaks, linnast jalga lasta.

      Nüüd oligi aeg teineteisega olemiseks ilma Mardi töökohustuste ja telefonikõnedeta. Nad plaanisid teha sellel nädalal koos pikki jalutuskäike metsas ja rabas, süüa mõnusalt, juua veini ning armatseda, valimata aega ja kohta. Õhtuti mõnuleda koos vannis, juua šampust ja tunda ennast sama õnnelikuna nagu abielu alguses, kümme aastat tagasi.

      Tegelikult oli selline traditsioon igal aastal juuni alguses ja alati oli see Marju jaoks kõige olulisem nädal. Varem olid nad veetnud selle nädala kusagil hotellis või spaas mõnuledes, aga pärast Metsatalu kordategemist arvas Marju, et võiks ju maal „mesinädalat” veeta. See oleks mõnusam kui hotellis. Nädal ei kusagil, nagu Mart nende maakodu kohta ütles.

      Marju askeldas aias, külvas juurde mõne rea salatit ja tilli ning noppis kasvuhoonest juba esimesi salatilehti. Lippas heatujuliselt tuppa ja valmistas neile lõunaks värske fetajuustusalati, lõikas juurde mõned viilud Itaalia saia ja valas klaasidesse jääkülma valget veini. Kandik käes, tuli ta välja Mardi juurde, kes istus laua taga päikesevarju all ja luges ajalehte.

      „Nonii, on aeg väikeseks lõunaks!” teatas Marju.

      „Kõlab hästi!” hõõrus Mart käsi. „Täna on meil meestega esimene saunaõhtu sellel suvel. Ega sa pahane pole, et ma maale jõudes kohe küla peale kipun? Ma võtan sinu auto, sest lasin just enda oma korralikult pesta ja vahatada.”

      „Ei, ei, mine aga, ma tahan õhtul kasvuhoones nokitseda ja kasta. Praegu on nii kuum, et ei suuda seda teha,” vastas Marju.

      Peale sööki logelesid nad õhtuni võrkkiiges ja jõid veini.

      2

      Marju istus köögis, luges raamatut ja nosis šokolaadi, kui korraga uks lahti läks ja Mart mingit viisijuppi ümisedes sisse astus. Ta tuli saunast ülimalt lõbusas tujus. Rääkis uudiseid ja muuhulgas ka seda, et Heiki on nädal aega kadunud. Keegi ei ole teda näinud ega temast midagi kuulnud. Isegi poe juures polevat ta sel nädalal õlut joomas käinud. Hannes ja Tanel arvasid, et küllap on vist rahad otsas.

      Mees kallistas Marjut ja tegi ettepaneku õhtul väheke mürada või mis? Kuuldes teda Heikist rääkimas, suutis Marju vaevu rahulikuks jääda. Ta tundis, kuidas üle selja jooksid külmajudinad ja süda tagus nagu trumm. Marju embas meest vastu ja surus huuled ta kaelale. Ise ärevusest hingetu. Naisega õhtused plaanid paika pannud, võttis Mart kapist õlle ja suundus tuppa teleripulti plõksima.

      Marju peas keerlesid mõtted kui pesu masinas. „On vaja ära käia,” ütles ta endale. Kiiruga otsis ta oma retuusid ja jope ning hõikas Mardile, et teeb ühe väikese ringi rattaga. Muidu ei kuluta oma tänaseid sisseõgitud kaloreid ära. Nagist haaras ta kiivri ja kihutas minema nagu tuul.

      Õnneks oli väljas veidi hämar, talle ei meeldinud see kanapimedus, kuid hetkel ei olnud aega sellele mõelda.

      Jõudnud Heiki maja juurde, asetas ta ratta ettevaatlikult põõsasse. Heiki maja asus üsna metsa sees, eemal teistest taludest. Siinkandis asuvad majad tavaliselt metsa sees, ainult mõni loll oli oma maja keset põldu ehitanud või lasknud metsa ümbert maha raiuda.

      Ta teadis, et alati on võimalus, et keegi võib juhuslikult midagi kuulda või näha. Veendunud, et kõik on vaikne, hiilis ta majani. Tõmbas kätte kindad ja otsis taskust niisked salvrätid.