©Skymarket OÜ

      ISBN 978-9916-614-78-5 (epub)

      Elas kord mees, kellel oli nooruke tütar. Tüdruk oli üks lahkemaid ja armsamaid inimesi, kes ilmas elanud. Hea iseloomu oli ta pärinud oma emalt, kellest südamlikumat inimest olnuks raske leida.

      Mees soovis, et tema tütrel oleks ka ema, ja otsustas abielluda. Kahjuks valis ta oma teiseks abikaasaks kõige uhkema ja upsakama naise, keda eales nähtud. Naisel oli ka kaks tütart, kes olid kõiges täpselt ema moodi.

      Võõrasema ei sallinud kena ja armast võõrastütart, kuna see jättis tema oma tütardest halva mulje. Ta andis tüdrukule teha kõige raskemad ja mustemad kodutööd.

      Tüdruk küüris nõusid ja laudu ning koristas proua ja tema tütarde tube. Nende põrandad olid kaunistatud ornamentidega ja voodid sätitud viimase moe järgi. Tubades olid nii suured peeglid, et sealt võis end pealaest jalatallani imetleda. Tüdruku jaoks jäi aga väike pööningutuba, kus ta magas viletsal põhukotil.

      Kui tüdruk oli oma töödega lõpetanud, läks ta tavaliselt tuleaseme juurde, kus istus hõõguvat tuld vaadates. Mõnikord istus ta nii kaua, et tuli oli ammu kustunud ja järel oli vaid tuhk. Seetõttu kutsuti teda Tuhkatriinuks.

      Vaene tüdruk oli kannatlik ega julgenud isale oma elu kurta. Ta nägi, et isa armastas kasuema. See tunne oli ta pimestanud ja ta ei näinud naise halbu külgi.

      Kord korraldas kuningapoeg balli ja lasi kuulutada, et oodatud on kõik ümbruskonnas elavad inimesed. Et prints oli abiellumiseas, ootasid pidu eriti kannatamatult noored neiud.

      Ka Tuhkatriinu kasuõed tegid peoks ettevalmistusi. Nad olid väga elevil ja veetsid oma kõrgete peeglite ees aega, proovides selga üha uusi kleite ja katsetades soenguid, mis näitaksid neid parimast küljest. Kogu päeva rääkisid nad oma riietest. Vaene Tuhkatriinu sai aina tööd juurde, sest tema pidi õdesid nende toimingute juures abistama.

      „Mina,“ ütles vanem õde, „plaanin kanda punast kaunistustega sametrüüd.“

      „Ja mina,“ sõnas noorem, „kannan teemantidega kaunistatud kleiti, mis on täiesti ainulaadne, ning õlgadele võtan kuldsete lilledega mantli.“

      Mõnikord küsisid nad muigavalt: „Kas sa tahaksid ballile minna, Tuhkatriinu?“