ISBN 978-9949-525-73-7

      ISBN 978-9949-091-60-7 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      Mõne lihtsa klahvivajutuse järel sai ta näha pisikeste inimeste argielu. Kuidas nad välisukse avasid ja koeraga jalutama läksid või otsekui juhuslikult tänaval sõpradega kohtusid. Need ebausklikud ja nappide vaimuannetega inimesed uskusid ikka veel juhusesse. Kui ta sai neid kogu aeg jälgida, nende harjumusi talletada ning seeläbi välja rehkendada, kus nad parasjagu viibivad ja kellega kohtuvad, tekitas see temas tunde, et nad on tema võimu all. Gotlandi lähedal kulgevat Vene gaasijuhet valvavasse satelliitseiresüsteemi sissehäkkimine oli olnud lapsemäng. Ülimalt selge pilt üllatas teda. Soodsate ilmaolude korral nägi ta isegi nende pahaaimamatuid nägusid. Ilmselt just see pakkuski talle suurimat rahuldust.

      1

      Reedel, kuuendal juunil oli tavatult soe ilm. Visby kitsastel kujadel püsis soojus hiliste õhtutundideni. Säbrutava mere kohale laotus kahvatu hämarus ning valgustas ühest teisest ja vägevamast ajast pärit linnamüüri torne ja kloostrivaremeid. Punakas õhtuvalguses joonistusid välja astmikviiludega majade – mida hansaajal ladudena kasutati – tontlikud siluetid. Kaugemal mängis keegi puuflööti. Mingit keskaegset ja kurba viisi.

      Kui Maria Wern õhtul kella üheksa paiku Hamnplan 5-st koju läks, needis ta oma kingavalikut. Imeilusad kingad, peenikese kontsa, terava nina ja pahkluurihmaga, kuid nendega oli täiesti võimatu kõndida. Õhk oli ikka veel mahe ja õhtu laias laastus mõnus. Välja arvatud viimane tund aega, kui Erika huvitava kuti leidis, nagu ta oligi plaaninud. Sellest hetkest peale oli ta kõige muu suhtes kurt ja pime. Maria tundis ennast üsna pea ülearusena. Umbes samal ajal maandus tema ette lauale kõrre ja päevavarjuga klaas mahlakokteili.

      „Daamile ukse juures istuvalt härralt.” Ettekandja muiges oli midagi õrritavat.

      Keegi oli olukorra ära tabanud. Nägi, et ta on üksi jäetud ja kasutas juhust, et külge lüüa. Maria piilus ukse poole. Mees tegi talle silma ja lehvitas kergelt käega nagu Ameerika komöödiates. Hey, it’s me. Ei, nii meeleheitel ta ka ei ole.

      „Ma arvan, et tänaseks aitab. Ütle talle suur tänu.” Maria tõusis ja püüdis Erika pilku tabada, kuid too oli täielikult pühendunud vestlusele oma äsjase saagiga. Tolle nimi oli Anders ja ta töötas linnas jaoskonnaarstina. Tundus tavatult sümpaatne. Abielus või sotsiopaat või sõltlane või vastikult perversne? Hea väljanägemisega meestel, kes tundusid ikka veel vabad olevat, oli harilikult midagi viga. Maria oli tahtmatult pisut mures, kui Erika küsis, kas mees ei tahaks teda koju saata. Politseinikuna oleks ta pidanud teadma, et kõrtsides käib igasuguseid hulle.

      „Ole ettevaatlik!” Sõnum ei jõudnud pärale. Teisest küljest vaadatuna oli ehk mees see, keda tulnuks hoiatada. Erikal oli kombeks ise enda eest hoolt kanda. „Erika, kas su mobiil on ikka sisse lülitatud?” sosistas Maria tõustes.

      „Kanaema! Saad aru küll, et täna öösel ei ole mul aega sulle helistada!” Erika naeris soojalt ja pigistas Maria käsivart. „Ole rahulik.”

      „Just,” segas Anders vahele. „Ole täitsa rahulik. Mul on kodus tütar ja lapsehoidjaks vana ema. Tema ootab, et ta viisakal ajal koju viiakse. Üks musi välisukse ees ja siis lähen ma üksinda mööda Visby ohtlikke tänavaid koju.”

      Igaüks maksis enda eest ja nad astusid välja mahedasse õhtusse. Tuul puhus kagust ja ajas nad kai pealt minema. Tänavalaternad peegeldusid mustavas vees. Jahisadamas seisvatest paatidest kostis muusikat ja suminat. Strandgatan oli peaaegu inimtühi. Donners platsi juures läksid nad lahku ja Maria kodutee viis mööda Hästgatanit Klintenile. Jalad tegid põrguvalu. Ta võttis kingad näppu ja kõndis paljajalu. Siin-seal särasid klaasikillud ja teravad pudelikorgid. Ta püüdis ettevaatlikult astuda. Üks takso peatus ja võttis peale pidulikult riietatud paari. Maria jaoks ei olnud takso mingi lahendus. Tarbetu kulutus, kui rahakott kõhnuke. Pealegi ei olnud koduni kuigi palju maad. Ta läks edasi Wallersplatsini ja keeras siis Södra Kyrkogatanile toomkiriku poole, mille tume torn üle katuste paistis. Ta vältis Stora Torgetit ja keeras Ryska grändile. Ta kavatses mööda kõrget ja järsku treppi Klintenile ronida. Natuke tervisesporti karistuseks selle eest, et ta pole terve nädala trenni teha suutnud.