Kes on kangelane? Kas tõde on olemas? Mida mõtleb mees, kes kingib vaenlasele elu? Kas saab olla hea kirjanik, olles tõeline tõbras? Millal surnud päriselt surevad? Kes päästab tsivilisatsiooni? „Aga teate mis? Rahus ei ole kangelasi… Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ja tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas, noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud.” Javier Cercas (1962), üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, elab Kataloonias ning on Girona ülikooli hispaania kirjanduse õppejõud ja päevalehe El País kolumnist. Oma romaanides tugineb Cercas dokumentaalsetele faktidele lähiajaloost ning vastuolulistele ja intrigeerivatele tõesti elanud isiksustele. „Salamise sõdurid” (2001) on Cercase läbimurderomaan, mis on koha leidnud viimaste kümnendite Hispaania mõjuvaimate teoste seas. Romaani teljeks on riigi viimaks vennatapuni viinud ideoloogia ühe looja, luuletaja Rafael Sánchez Mazase lugu, eelkõige dramaatiline episood kodusõja lõpupäevilt, kui tal ime läbi õnnestus mahalaskmiselt põgeneda ja hiljem tänu vaenlase leeri kuuluvate lihtsate sõdurpoiste inimlikule abile ellu jääda.
