Aasta Pariisis. Eia Uus
Читать онлайн книгу.
iial ei või teada). Ma ei taha öelda, et Laurent oleks mingi mafiooso, mitte sinnapoolegi – ta on väga hea mees. Ta on lahke, suure südame ja helde käega, ent äärmiselt pühendunud. Ta on pühendunud kõigele: oma tööle, firmale, mulle, seltskonnale, eneseharimisele…Ta ei tee midagi poolenisti, aga kuna ta teeb kõike nii pühendunult, siis teeb ta neid asju kordamööda, järjekorras.
Laurent on kõige armastavam mees, keda ma olen kohanud, aga tema armastus käib justkui päevaplaani järgi: „Kell üks: õpi sõnaraamatust 30 uut araabiakeelset sõna. Pool kaks: hellita naist, ütle, et sa teda armastad, kiida, kui ilus ja tark ja tubli ta on. Kell kaks: tervislik lõunasöök.” Ühel hetkel on ta hõivatud, ei lase end segada, ent siis on nagu sulavõi, seejärel aga jälle ülihõivatud ja jäiselt eemal. Ta armastab seda, kui õrn ja hell ma olen, aga vaid siis, kui see on tema päevakava järgi õigesti ajastatud. Ma peaksin käima nupust sisse ja välja nagu kodumasin. Laurent on kõige põhjalikum inimene, keda ma tean, ja ta saab kõik, mida vajab. Ma õpin temalt tegelikult palju. Eluks ja nii… Praegu teeb ta tööd ja mina proovin, nagu kord ja naise kohus, meie ajutist kodu hoida.
Villasse saabub kokk. Minu üllatuseks on ta nagu pulgakomm! Ma eeldasin, et siia tuleb üks paks Itaalia mamsel suppi keetma, aga kokk on hoopis ilus noor mees Paolo – mustad läikivad juuksed, pruunid silmad, päevitus, pikk, tugev, lihaseline, seksikas. Vahetab T-särgi ja teksad mustade viigipükste, musta särgi ja pika musta põlle vastu, paneb tenniste asemel jalga mustad kingad. Ülemised särginööbid on lahti ning ta keerab varrukad üles. Heldus! Tundub raiskamine, et selline mees kusagil restorani köögis orjab. Ta räägib soravalt mitut keelt, on sümpaatne, korrektne, suhtub minusse austavalt ja viisakalt, vestleb hästi…
Paolo viskab asju pannilt õhku ja paneb poti põlema, nii et leegid ulatuvad laeni, heidab tagantkätt keetmata muna ja püüab selle mikserisse, mis oli hetk tagasi kusagil kapipõhjas. Ta teeb selliseid asju nagu show-baarmenid, asju, mida inimesed üksi köögis ei teeks, nii et ma arvan, et ta natuke eputab, aga see sobib talle. Tal on ka ilus must kohver, milles on korralikult ritta kinnitatud noad ja veidrad köögikombitsad igasuguste protseduuride jaoks: ümara peaga nuga kala silma väljaurkimiseks, spetsiaalne lusikas veini seest korgitüki eemaldamiseks, eraldi kahvel just nimelt sidruniviilu tõstmiseks. See kohver näeb välja nagu mustkunstniku laegas. Kokka imetledes peaaegu unustan, et ülakorrusel asjatab mu 17 aastat vanem ärimehest kaasa, ja lasen endale veel ühe klaasi veini valada.
Iga kord, kui mu pilk Paolo omaga kohtub, vaatame teineteisele otsa hetke kauem, kui siivas oleks. Ta naeratab. Mõtlen, kui kaua me pole Laurentiga seksinud. Vahel olen mõelnud, kas see oligi mu elu viimane armumine. 23-aastasena igaveseks kenasse abiellu ja kõik? Oled nüüd täiskasvanu, nüüd nii jääbki. Pead olema vastutustundlik ja loogiline. Ja truu. Laurent on sulle täiuslik mees.
3
Proua Nellis läks lähimasse linna Algherosse lastelastele asju ostma. Eile rääkis ta terve õhtu oma lastelastest. Tal on kaks poega ja tütar, kellest ühel on kaks last ning kahel kolm. Ta rääkis pikalt, mis kellelegi kaheksast meeldib, milles keegi eriliselt andekas on… Ta pajatas tüüpilise vanaema uhkusega, veendumusega, et tema lastelapsed on targemad ja andekamad ja armsamad kui kellegi teise omad kogu maailmas. Üllataval kombel ei paistnud tal lemmikuid olevat.
Härra Nellis ning Laurent läksid samuti linna, et kohtuda hotellis Carlos V selle tüübiga, keda nad oma firmasse tahavad. Enne käis Tonino siin villas, aga ma võtsin ennast kokku ja palusin, et ta ära läheks. Ütlesin, et tulime siia selleks, et mina saaksin üksi olla, ja keegi ei tohiks mind häirida. See ei ole muidugi tõsi, ent mul ei tulnud tol hetkel ühtegi paremat mõtet. Mängisin end traagilisemaks. Ta üritas uurida, mis mul viga on, tahtis mind aidata, aga ma sain temast lõpuks lahti. Koristaja on veel majas.
Koristaja käib iga päev nagu hotellis. Me oleme neli täiskasvanud inimest, kes ei laaberda, ning meil on palgatud kokk, kes enda järelt kõik ära koristab ja isegi meie nõud ära peseb. Seega ei saa ma aru, miks meil peab olema koristaja! Juba paar tundi koristab ta maja, mida koristas ka eile hommikul. Ma ei julge temaga õiendama minna, et miks sa nii palju koristad, kas sa siis eile seda kohta ei koristanud, või et põrand on ju puhas, sa ei pea seda üle pesema.
Laurent ütleb, et ma käitun kallites kohtades nii, nagu mul poleks õigust seal olla, ning et luksusrestoranides ja – hotellides muutun ma väikeseks ebakindlaks hiirekeseks, kes ei julge piiksuda. Seega üritan aeg-ajalt ikka sööke tagasi saata ja nõuda, et tükeldatud petersell pealt ära korjataks, sest ma olen mängult allergiline ja menüü ega kelner ei öelnud, et see roog sisaldab peterselli. Või palun kastet juurde tuua või ütlen pärast sööki, et aitäh, väga maitsev oli, ainult natukene liiga rosmariinine minu maitse jaoks. Ma ei salli sellist ennasttäis mängu, sest ma kardan, et need inimesed vihkavad mind selle pärast.
Ma sõltun väga oma südametunnistusest ja sellele põhjalikumalt mõtlemata lihtsalt eeldan, et kõigi südametunnistus on ühesugune. Seega võin ennast kaks tundi aktiivselt süüdi tunda, kui ma metroos kerjusele raha ei andnud. Vahel ei suuda ma näha suuremat tervikut – et kuna sellest metrookerjusest on ainuüksi sel nädalal mööda kõnnitud tuhandeid, kümneid tuhandeid kordi, mis korrutatud kuu, aasta või eluga annab tulemuseks eelduse, et ta ei ole just minu peale eriti vihane, ei nea mind Jumalale ega kuradile, sest ta ei märkagi mind kui eraldi organismi, ma olen talle lihtsalt üks miljonist möödujast, suure terviku imepisike osa. Liivatera kõrbes.
Samas võtan ma ise südamesse iga ebaviisaka poemüüja ning inimese, kes mind müksab ja selle pärast ei vabanda. Nagu oleks mind isiklikult solvatud, kuigi tegelikult ei puutu see üldse minusse. Ning mind liigutab pisarateni see, kui võõras inimene on minu vastu hea, kui tal pole põhjust seda olla. Hästi, ma ei hakka nutma, kui mõni meesterahvas mulle ukse avab, aga ma vaatan sellele inimesele otsa ja ütlen siiralt: „Suur aitäh teile.” Kuna maailmas, elus, on nii palju ebaõiglust ja ülekohut, tundub igasugune õeluse puudumine suure heateona.
Kui ma restoranis peterselli tagasi saadan, mõtleb kelner võib-olla, et ma olen snoob ja nõme, ning läheb kraabib peterselli söögi pealt ära, ent kui ma midagi ei ütle ja rohelise peene puru ümbert süüa üritan, ei jäta Laurent mind selle pärast niipea rahule ning ma tunnen ennast palju kauem palju halvemini. Loll, kes vabandust ei leia, ütles mu ema alati. Mäletan ta hääletooni just selle lause juures, ja kuidas ta silma tegi. Isegi kui ma olin midagi valesti teinud ja lolli vabandusega välja tulin ja ta oli tõesti pahane, tegi ta ikkagi selle lause juures silma.
Villa kõrval on piklik bassein, muidu ristkülik, ent maja pool on ristküliku otsa keskel väike treppidega kaar. See on väga ilus, jätab natuke vanakreekaliku mulje. Mõlemal pool basseini on lamamistoolid. Päevitan alasti, sest ma ei ole seda kunagi varem teinud. Täiskasvanuna vähemalt mitte.
Meie villa on muust maailmast eraldatud müüri ja lukustatud väravaga ning asub üsna põldude keskel. Et sõidutee müra summutada, kuulan kõrvaklappidest valjusti muusikat ja loen peaaegu jõuga Philippe Labro äsja ilmunud raamatut. Tahtsin teda lugeda, sest ma pole seda varem teinud ja ta on populaarne, aga juba algusest peale on lugemine tohutu vaev ja pean end sundima. Ent ma ei suuda jätta pooleli raamatuid, mille olen ostnud, seega õhutan end lugema veel ühe rea, lõigu, lehekülje, peatüki. Kuulsin kunagi, et need, kes kaugusujumise rekordeid teevad, üle merede ujuvad, ei mõtle kunagi sellele, kui kaugel on teine kallas, vaid mõtlevad ainult: „Üks tõmme veel.” Ja need, kes ümber maailma purjetavad, ütlevad: „Üks sadam korraga.”
Nii siis loengi, üks rida veel. Sest see on minu eriala ning võib-olla on kunagi vaja kirjutada mõni artikkel Labrost või vestluses teada, kes ja mis ta selline on. Mida rohkem prantsuse autoreid, seda parem. Olgugi et naudinguta lugemine on ebameeldiv. Võib-olla nüüd saangi lõpuks aru, miks oli koolis kohustusliku kirjanduse lugemine mõnele piin ja mida nad sealjuures tundsid. Mulle meeldis alati lugeda, isegi kui tingimused nautimist ei soosinud. Ülikooli esimesel aastal polnud ma jõudnud sessi ajaks kõiki 13 kohustuslikku teost läbi töötada, seega istusin eksamieelsel ööl tühja vanni kitsa serva peal ja lugesin Stendhali „Punast ja musta”, sest teadsin, et tugitoolis või voodis jääksin kohe magama.
Joon