Meeletu armastuseigatsus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
fakt.
“Pärast minu eelmise talve õnnestunud debüüti Pariisis,” mõtles Valda, “oli vältimatu, et nad hakkasid minu abielunaise tulevikule mõtlema.”
Prantsusmaa tavade kohaselt pidi debütant olema vaikne, tagasihoidlik ning hoidma vanemate daamide külje alla.
Valda-ealised neiud olid häbelikud, heas mõttes saamatud ja lasksid end oma säravatel, elukogenud ja šikkidel mammadel sõnagi lausumata ringi vedada.
Kuid peale selle, et Valda oli ilus, oli tal ka iseloomu. Inglannana tõusis ta julgelt püsti, kui teda ähvardas märkamatuks jäämine.
Ta oskas oma peaga mõelda, enda eest seista ning teda oli võimatu mitte tähele panna.
Paraku keerlesid tema ümber vanemad abielumehed, kuna nooremad hoidusid oma võimukaid abikaasasid pahandamast või kartsid liialt oma reputatsiooni pärast, et noorele debütandile tähelepanu pöörata.
Kõigest hoolimata oli Valda debüüt olnud edukas ning ta teadis, et mitmed vanemad naised, kes olid harjunud oma tahtmist saama, olid teinud tema kohta mürgiseid märkusi ning soovitanud emal ta võimalikult kiiresti mehele panna.
“Niipea, kui mu tütred koolitoa ukse enda taga kinni tõmbavad, panen nad kirikupinkide vahelt altari poole marssima,” oli üks Dowageritest Merlimonti markiisile öelnud. “Mida vähem nad maailma näevad ja mida kiiremini esimese lapse sünnitavad, seda parem.”
Valda polnud ema vastust kuulnud, kuid oli sealsamas otsustanud, et ei sünnita enne täisealiseks saamist.
“Tahan maailma näha,” oli ta mõelnud.
Nüüd meenus Valdale oma kaunilt möbleeritud magamistoas voodis pimedusse põrnitsedes, et ta oli alati uskunud, et täisealiseks saades avanevad talle uued väravad ja terendavad uued horisondid.
Kui väga ta oli eksinud!
“Kui beau-pére saab oma tahtmise,” mõtles ta, “abiellun mehega, kes minu raha eest lõbutseb, sel ajal kui mina kodus istun ja beebisid toodan.”
Valdas tõstis pead mässumeelsus. Talle meenusid kauged maad, mida ta tahtis külastada, ja kuulsused, kellega lootis kohtuda.
Kahjuks oli see ilma abikaasast saatjata võimatu ja Valda oli kindel, et kasuisale järele andes tüütaks see ta esimeste päevade jooksul surmani ära.
Valda mõtles Pariisi ballisaalides liikuvatele elegantsetele, elukogenud ja graatsilistele iludustele. Tundus, nagu sädeleks nende ilu ja vestlusoskus võidu nende valgeid luigekaelu kaunistavate kalliskividega.
Valda tunnustas nende sarmi ja sai täiesti aru noormeestest, kes pidasid neid veetlevamateks ja lõbusamateks vestluskaaslasteks kui tagasihoidlikes tualettides noori kohmetuid debütante, kelle häbelikkus tegi kidakeelseiks ja igavaiks.
Valda polnud küll kunagi Pariisi kabareedes või kasiinodes käinud, kuid oli plankaedadel näinud nende reklaamplakateid. Suuremal osal plakatitest olid jalgu üle pea pilduvad naised või üle palja õla väljakutsuvalt vaatav kaunitar.
See oli täiesti erinev vaiksest pereelust, ning mehed, kes sedasorti lõbustusi nautisid, pidasid teda kahtlemata sama igavaks kui tema neid.
“Ma ei tee seda!” ütles Valda valjult. “Mida beau-pére ja mamma ka ütleksid, ei lase ma end abielluma sundida!”
Valdale meenus, et kasuisa oli teda süüdistanud saamatuses ise endale tualetti valida ja suutmatuses omal käel Pariisi teed leida.
Tõsi, nii kaua kui Valda mäletas, oli teda valvanud, kaitsnud ja juhendanud guvernantide, õpetajate ja teenrite armee.
Ta kasutas teenrite abi niipea, kui hommikul silmad lahti tegi, kuni viimase asjatoimetuseni enne magama heitmist. Mis puutub nende Pariisis käimistesse, reisisid nad nagu pidulikku ringreisi tegev kuningaperekond.
“Kuid see veel ei tõesta, et ma üksi hakkama ei saa!” mõtles Valda trotslikult.
Neiu ei mõelnud oma lihasele isale kuigi sageli: ta oli olnud kaheteistkümnene, kui too oli Andide ekspeditsioonil hukkunud, ning nii kaua, kui ta mäletas, oli ta isa näinud ainult pikkade vaheaegade järel.
Nüüd tuli talle esimest korda pähe, et ilmselt mässas isa poputamise ja laiskelu vastu.
Sir Edward oli olnud seikleja ja maadeavastaja – alati üritas ta midagi võimatut teostada. Tema Pärsias avastatud iidse linna varemed olid arheoloogilistes ringkondades suurt elevust tekitanud.
Palju aastaid oli ta elanud Indias ja ajanud kokku märkimisväärse varanduse, kuid peale maise vara oli ta omandanud teadmisi mitmetest religioonidest ja käinud siiani laiale üldsusele tundmatutes salatemplites.
Ta oli käinud Babüloonias ja Samarkandis, külastanud Hiinat ja maskeerituna Mekasse pääseda üritades peaaegu elu kaotanud.
Mõeldes tagasi isaga koosveedetud aegadele, meenus Valdale, et nii elujõulisena kui isaga, polnud ta end kellegi juuresolekul tundnud.
Kui isa pajatas talle reisijutte, kujutas Valda tema nähtut selgelt vaimusilmas ette – nii eredad olid tema kirjeldused.
Leedi Burke’il oli aga lahusolekuid raske taluda.
Ta oli igas mõttes usaldusväärne naine, kuid vajas abikaasat, kelle najale toetuda. Edward Burke oli aga nii harva kättesaadav, et toetuspunktina ei tulnud ta arvesse.
Leedi Burke armastas ja imetles oma meest, kuid Valda taipas nüüd, et ilmselt oli see just üksildus, mis sundis ema vähem kui aasta pärast mehe surma Merlimonti krahviga abielluma.
Valda ei heitnud talle seda kunagi ette.
Beau-pére, nagu Valda võõrasisa prantsuse kombe järgi kutsus, oli alati olnud tema vastu lahke ning külvanud ta üle tähelepanuga nagu oma lihase tütre.
Praegu igatses aga Valda isa rohkem kui kunagi varem. Ta oli kindel, et isa poleks kunagi lootnud, et tütar lepib osavõtmatult abieluga, mis võib kujuneda õnnelikuks, kuid osutuda ka täielikuks katastroofiks.
Valda oli pähe võtnud mitte kunagi leppida abikaasaga, kes tõmbab ringi teiste naistega või peab mõnel Pariisi kõrvaltänaval armukest.
See võis olla küll prantsuse elustiil, kuid Valda oli inglanna. Abikaasa näol tahtis ta endale elukaaslast. Ta tahtis abielluda armastuse pärast, tahtis, et mees kuuluks ainult talle ja tema mehele.
Arvestades tõika, et kõik Valda ühiskonnaklassi kuuluvad targad prantslannad pidasid pärast abiellumist armukest, oli see mõnes mõttes idealistlik unistus.
Neile võisid küll intriigid ja abikaasa petmine lõbu pakkuda, kuid Valda pidas seda räpaseks. Sellel polnud midagi ühist täiusliku armastusega, millest laulsid Les-Baux’ Armastuse õukonna trubaduurid.
“Ma ei saa beau-pére’i tahtmist täita,” ütles Valda endale kindlalt, tõusis voodist ja läks akna alla. Tõmmanud kardinad eest, vaatas ta öhe.
Maastik oli mähitud sügavatesse varjudesse, kuid selge tähistaeva kumas oli see sellegipoolest väga kaunis.
“Kusagil,” mõtles Valda, “peab olema mees, kes hakkab mind armastama minu enda, mitte mu raha pärast.”
Esimest korda elus vihkas Valda isa pärandust.
Kuni tänaseni oli ta arvanud, et rikkus annab talle turvatunde ning välistab kartuse, et ta kunagi peaks elama vaesuses ja hoopis teistsugustes tingimustes kui need, milles ta üles kasvas.
Nüüd tundus rikkus talle koormana.
Nagu kasuisa oli märkinud, huvitab tema kosilasi rohkem tema raha kui isiksus.
Tema ilu peaksid nad ainult lisaboonuseks, kuid poleks ka lugu, kui ta oleks ilutu ja igav – raha tasandaks kõik puudujäägid.
“Ma ei taluks seda! Ei taluks!” hüüdis Valda öhe.
Samas ei paistnud ka ühtki võimalust teha teisiti, kui kasuisa tahtis.
Neiu teadis, et krahvi vanamoelise õukondlase viisakuse taga on sihikindlus ning hoolimata kõigist