Liiga kallis, et kaotada. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
Norina talle õhtusöögiks toodud kala kassile andnud, oleks ta praegu ise surnud.
Tüdruk ei olnud hüsteeriline ega isegi mitte erutunud.
Vastupidi, ta tundis end rahuliku ja üsna külmaverelisena. Kui kass ei oleks tema tuppa tulnud, lamaks ta ise põrandal juba surnult või surmakrampides vaeveldes.
Kui laip leitaks, oleks kasuemal sellele kahtlemata väga loogiline seletus.
Samuti oleks naisel kindlasti käepärast arst, kes kinnitaks kuulekalt, et tüdruk suri südamerabandusse.
Norina ema oli nii surnud. Oleks üsna lihtne väita, et tütre puhul oli tegemist päriliku tõvega.
Tüdruk astus akna juurde ning heitis pilgu maja taga laiuvasse aeda.
Viimane oli mitme Pargi ja Lõuna tänava maja peale ühine, kuid aias ei viibinud peaaegu kunagi kedagi.
Lapsena oli Norina õnnetu või mures olles metsa lohutust otsima jooksnud. Isegi praegu tundus talle puid, lilli ja rohelist muru silmitsedes, nagu suudaksid need ta küsimusele vastuse anda.
„Mida ma ometi tegema peaksin?”
Kõikjal valitses rahu ja vaikus. Kuid ometi oleksid igast küljest vahimeestena aeda ümbritsevad majad otsekui kõike nende vahele jäävat vangis hoidnud.
Just siis hakkas Norina ema paluma.
„Aita mind… ema… aita mind! Ma ei taha surra. Kuigi tal… seekord ebaõnnestus… proovib kasuema… uuesti. Ta… vihkab mind ja… rohkem kui… midagi muud… tahab ta… su raha!”
Advokaat oli tüdrukule öelnud, et oma eluajal kannab ema raha eest hoolt isa.
Kui Norinat seda enam pärimas poleks, kuuluks raha isale ning Violetil oleks võimalik see kätte saada.
„Aita mind, ema, aita mind! Ma ei taha nii mõttetult surra!”
Tüdruk kaalus, kellele ta asjast rääkida võiks.
Kui ta tädi juurde läheks, ei usuks tema juttu keegi.
Kui isale ära rääkida, teeks Violet kõik selleks, et panna abikaasat arvama, et tütar nägi asju, mida olemas polnud.
Norina kujutas Violeti kaeblikku häält liigagi elavalt ette:
„Kuidas ta ometi võib minusugusest õrna südamega olevusest midagi nii julma ja õelat uskuda?”
Naine oli taolise näitemängu peale meister. Loomulikult peaks isa teda siis lohutama tõttama.
Sel hetkel meenus Norinale üksiku valguskiirena pimeduses ainus inimene majas, keda ta usaldada võis.
Tegemist oli teenriga, kes oli tüdruku ema ja isa juures üle kolmekümne aasta töötanud. Nüüdseks oli Dawesist isa kammerteener saanud.
Püüdes mitte paanikasse sattuda, tõstis Norina punase kassi rahulikult ning ettevaatlikult ukse eest ära. Ta asetas looma nurka, kus teda esmapilgul näha ei olnud.
Samuti tõstis tüdruk kandiku toa ukse taha, nii et lakei võis selle ära viia, ilma et oleks pidanud sisse astuma.
Norina murdis pead, kuidas ta Dawesiga rääkida saaks. Meest avalikult kutsudes teeks ta ilmselt suure vea.
Kellale pilku heites taipas ta, et kuna oli väga kiiresti söönud, pidid külalised endiselt söögitoas olema.
Tüdruk üritas külmavereliselt tegevusplaani välja mõelda.
Dawes ei saanud seega veel majahoidja tuppa sööma läinud olla, nagu teenijad õhtueine serveerimise järel harilikult tegid.
Isa toa poole rutates palvetas Norina, et tal õigus oleks ning Dawes ikka veel seal viibiks.
Tüdruk avas ukse ning leidis kergendusega, et nii see oligi.
Dawes oli üle neljakümnene mees, kes oli algselt hariliku toapoisina Sedgewynide majja tulnud.
Iga aastaga ametiredelil kõrgemale tõustes oli temast viimaks isa kammerteener saanud.
Nüüd saatis ta lord Sedgewyni kõikidel reisidel.
Seetõttu oli Norina pärast kasuema Londonisse kolimise soovi Dawesi väga harva näinud.
Kuid tüdruk tundis teda varasest lapsepõlvest peale ning ema oli meest usaldanud. Dawes oli igati eeskujulik teenija.
Kui Norina tuppa astus, korjas viimane parajasti kokku riideid, mida isa päeval kandnud oli.
Mees vaatas üles ning lausus:
„Tere õhtust, preili Norina! Hea teid nii säravana näha!”
„Ma vajan su abi,” sõnas Norina.
„Just nagu vanasti, preili Norina, kui te tulite mu juurde igasuguste soovidega! Dawes igatseb maale ja ta teab, et asja üle järele mõeldes teeb härragi seda.”
„Palun, Dawes, kas sa tuleksid minuga kaasa? Ma pean sulle midagi näitama,” lausus Norina.
Dawes pani oma kandami maha ning järgnes tüdrukule.
Norina kiirustas ees ning magamistoani jõudes avas ukse.
Dawes astus sisse.
Tüdruk sulges mehe järel ukse ning keeras selle viimase hämmastuseks ka lukku, lausudes seejärel:
„Ma ütlesin, et pean sulle midagi näitama.”
Norina sammus nurka, kuhu ta punase kassi peitnud oli. Üllatunult vaatas Dawes maha.
„Taevake, see ju va Punane!” hüüatas mees. “Mis ta siin üleval teeb?”
„Ta järgnes lakeile, kes mulle õhtusöögi tõi,” vastas tüdruk, „ja kuna ma arvasin, et ta on näljane, siis andsin ma talle kala ning kui ta selle ära sõi, siis ta… ta suri.”
Norina kõneles kiirustades, tundes äkitselt, et on nutma puhkemas.
Dawes jõllitas teda rabatult, kummardus seejärel ning katsus punast kassi.
Kahelda polnud võimalik, loom hakkas juba kangeks tõmbuma.
„Teie ütleb, preili, et ta sõi seda kala?” küsis mees otsekui oma peas selgust luua üritades, „mis oli tegelikult teile mõeldud?”
„See oli… mu õhtusöök,” vastas Norina, „ja see oli… mürgitatud!”
Dawes tõusis. Tema näoilmest järeldas tüdruk, et mees mõistis.
„Sa pead mind päästma,” anus Norina peaaegu sosinal, „sest siia jäädes suren mina ka!”
Viivuks valitses vaikus. Seejärel sõnas Dawes:
„Kas te tõesti arvab seda, preili? Ma ei suuda uskuda, et proua selleks valmis on!”
„Ta vihkab mind, Dawes.”
Dawes kratsis pead.
„Ta kadestab teid, see on õigus. Naised on kõik ühtemoodi ja te olete sirgunud sama kauniks kui teie ema, ja ma üldsegi ei liialda!”
„Asi ei ole ainult mu välimuses,” sõnas Norina. „Asi on rahas, mis ema mulle pärandas. Kasuema sai hiljuti teada, et kui isaga peaks midagi juhtuma, jääb see mulle.”
Dawesi suu tõmbus kitsaks kriipsuks. Sellest järeldas tüdruk, et mees ei kavatsenud vastu vaielda.
„Peab minema teie tädi juurde,” lausus kammerteener.
„Ta ei usuks mind iialgi! Sa tead, et ta ei usuks mind ja kasuema sunnib mind tagasi tulema. Ja siis ei ole kassi, kes mind päästaks.”
„Mis te siis soovitate, preili Norina?” küsis Dawes.
Tüdruk ei suutnud jalgade ees lebavat punast kassi vaadata. Ta sammus akna juurde.
Dawes kõhkles viivuks ning seisis siis Norina selja taha.
„Ma pean haihtuma,” lausus Norina lõpuks otsekui endamisi.
„Te ei saab üksi minna, preili, mitte ilma saatjata.”
Olles sellele