Armasta mind kui meest. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
on, sest sa oled nii kaunis!” ütles markii ootuspäraselt.
Kuid ta leidis, et tal on kergem end väljendada suudlustega kui sõnade abil.
Kui ta Fleuri juurest lahkus, sest too pidi minema õhtusöögiks rõivastuma, peegeldus tütarlapse silmadest sära.
Ta oli niivõrd veetlev, et markiil oli peaaegu võimatu end tema lähedusest eemale kiskuda.
Tütarlaps lasi ta välja sellesama ukse kaudu, kust ta sisse oli tulnud.
Kui ta seda tegi, ütles ta markiile sosinal:
„Ole väga, väga ettevaatlik! Oleks väga suur viga, kui keegi minust räägiks.”
„Sa võid mind usaldada, mu kallis.”
Ta läks kiirelt läbi aia.
Ta avas värava võtmega, mille Fleur oli talle andnud, ja väljus.
Alles siis, kui ta sammus oma Berkeley väljakul asuva maja poole, tuli talle meelde, et ta oli unustanud Fleurilt küsida, millisele õhtusöögile ta läheb.
Ta oli üsna kindel, et kui see on õhtusöök enne balli, on ka tema sinna kutsutud ning ta võiks hiljem läbi astuda.
Vähemalt oleks tal võimalik tütarlapsega tantsida.
Siis aga meenus talle, et kui ta tantsiks vallalise tütarlapsega, hakkaksid kindlasti levima kuulujutud.
Niigi liikus tema kohta kogu aeg igasuguseid jutte ringi.
Kui tabataks vähimgi vihje abieluplaanidele, oleks kõigil põnevust ülearugi.
„Ma lähen parem klubisse,” ütles ta endale.
Ta jättis tähelepanuta vähemalt viis kutset, mis sekretär oli jätnud tema tualettlauale nii, et ta oli sunnitud neid märkama.
Ta oli eelmisel nädalal näinud Fleuri kahel ballil.
Nüüd, mil ta sellele mõtles, tuli talle meelde, et tütarlaps oli tantsinud Settingtoni krahviga, kes oli Dorseti hertsogitiitli pärija.
Ta oli suhteliselt lihtne noor mees, keda markii oli näinud ratsavõistlustel, kus tema isa hobused võidu ajasid.
Ja White’si klubis võis teda tihti näha ebameeldivalt joobnud olekus.
Ei tema ega Charles arvanud teda oma sõprade hulka.
Talle polnud iial pähegi torganud, et noormees võiks olla pretendent Fleuri käele.
Oli hulk teisigi mehi, kes jahtisid Fleuri.
Kuid neil ei olnud ei tema positsiooni, jõukust ega tema sportliku mehe mainet.
Ta oli üsna kindel, et ükski neist ei olnud talle arvestatavaks ohuks.
Kuid nüüd pidi just Perceval tema ja Fleuri suhtest teada saama!
Markii ei olnud osanud eales aimatagi, et Fleur võiks jahtida kõrgemat tiitlit kui tema oma.
Kõik need mõtted tiirlesid markii peas ning ta teadis, et sõber uuris teda kartliku pilguga.
„Milliseid tundeid see kõik sinus ka ei tekitaks, Johnnie,” ütles ta, „sa ei või siin riidu kiskuma hakata.”
„Mul ei olegi plaani seda teha,” vastas markii. „Aga ma tahan teada tõde, kogu tõde, Charles, isegi siis, kui ma pean selle sinu seest välja pigistama.”
„Ma teadsin, et sa saad vihaseks,” ütles lord Charles kurvalt.
„Loomulikult olen ma vihane!” ütles markii. „Ja ma tahan sinu kinnitust, et see ei ole tõsi.”
„Ma kardan, et ma ei saa seda teha.”
„Sa tahad öelda, et see on siiski tõsi?”
„Ma kardan, et jah.”
„Miks sa selles nii kindel oled?”
Markii tundis end justkui õlekõrrest kinni hoidvat, et mitte uppuda.
Ta ei suutnud uskuda – ei saanud olla võimalik, et Fleur teda pettis.
Ta ei olnud ju ometi teeselnud, kui kinnitas markiile oma armastust või andus tema suudlustele.
Justkui lugedes sõbra mõtteid, ütles lord Charles:
„Nagu ma aru olen saanud, armastab Fleur sind tõeliselt ning ta pole iial hoolinud kellestki teisest, kuid ta ei suuda vastu panna soovile saada hertsoginnaks.”
„Kuidas sa seda kõike tead?” uuris markii ärritunult.
Lord Charles kõhkles hetke, kuid lausus siis:
„Mu ema ülemteener on juhtumisi Percevali teenri onu.”
„Taevane arm!” hüüatas markii. „Jälle teenrite keelepeks?”
„Sa tead ju sama hästi kui mina,” vastas lord Charles, „et parimatesse peredesse kuuluvad teenrid antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale ning nende lapsed, nõod ja ma usun, et ka lapselapsed leiavad endale koha aristokraatide teenijatena. Kuigi sulle ei pruugi Perceval meeldida, ulatub tema sugupuu peaaegu sama kaugele kui su enda oma!”
„Ma olen alati kuulnud, et teenijad on kõige hullemad snoobid maailmas,” ütles markii, „aga ma pole seda kunagi päriselt uskunud.”
„Seda tõenäoliselt seetõttu, et sa ei pea ise nendega tegelema,” vastas lord Charles, „kuid su sekretär võib kindlasti sulle rääkida, kuidas ta hoolikalt kontrollib iga soovitust, enne kui mõnel uustulnukal on au astuda üle su lävepaku.”
Lord Charles nägi, et markii kuulas, ning jätkas:
„Su teenijad pärinevad suurelt jaolt sinu valdustes elavastest peredest ning alates kaheteistkümnendast eluaastast õpetatakse neid aukartuse ja imetlusega sinu poole üles vaatama!”
„Ah, jää vait!” ütles markii.
Samal ajal ta teadis, et sõber räägib tõtt.
Nüüd, kus ta selle peale mõtles, mõistis ta, et Eaglesis, tema perekonna valdustes, olid põlvkondade vältel teeninud samad perekonnad.
Ta mäletas, et kui ta veel väike poiss oli, võttis isa teda erinevatesse osakondadesse kaasa.
Puusepad, kiviraidurid, puuraidurid, maalrid.
Töötajaid oli üle viiekümne siis ja oli nüüdki.
„Me oleme riik riigis,” oli ta isa öelnud, „ja Johnnie, sa pead meeles pidama, et need on sinu inimesed ning sina pead nende eest hea seisma, nende eest hoolitsema ning kus võimalik aitama neil vältida vigu.”
Seda oli markii ka alati püüdnud teha nüüd, kui ta oli pärinud isa valdused.
Ta oli olnud, nagu oli kunagi ühes oma teates öelnud Wellington, hiilgav komandör.
Ta hoolises ja seisis oma vägede eest samal moel, nagu ta hoolitses oma metsavahtide, aednike, tallimeeste ja ratsurite eest.
Nüüd tabas teda kahtlus, et ehk rääkisid ka nemad teda taga samal moel nagu Percevali toapoisski.
„Mis mind vihale ajab,” ütles ta sõbrale, „on see, et ma olen oma teenreid alati usaldanud. Mulle pole iial pähe tulnud, et seda, mida ma õhtulauas räägin või toapoisile riietumise ajal ütlen, räägitakse hiljem edasi.”
„Minu arust oled sa natuke naiivne,” ütles lord Charles. „Loomulikult teenrid räägivad ning nad ei pea oma vendadele, õdedele, nõbudele või mõnele muule sugulasele edasi rääkimist üldse ebalojaalseks, sest nad on perekonna liikmed.”
„Nojah, mul jääb üle vaid öelda, et kui kõik samamoodi jätkub, on minu arust täielik ime see, et meil veel üldse riiklikke saladusi on!”
Lord Charles naeris.
„Sa ju kindlasti tead, Johnnie, et Napoleonil oli kõikjal nuhke ning nende saatmine aadlikku majja tõi rohkem kasu kui ministeeriumis ringi nuhkimine!”
„Tõesti või?” küsis markii.
„Üks