Põgenev armastus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
on midagi hirmsat ja ta ei suuda selle vastu midagi ette võtta.
Ta püüdis mõtteid korrastada, sundida end käituma mõistlikult ja mõistetavalt, kuid see oli võimatu. Ta tundis vaid suudlusest kehasse jäänud surinat ja silmadesse valamata pisaratest jäänud pakitsust, sest mees oli öelnud, et peab lahkuma.
Nad sõitsid juba mööda mereäärset teed, mis viis Estorili. Avatud lahes särasid kalapaatide tuled ning pea kohal tähed.
„On õhtu armastuse jaoks,” mõtles Marina, kuid ometi läks see temast mööda.
Ta tahtis hüüda, protestida, vaid raudne enesekontroll hoidis teda mehe käte vahele viskumast ning jääma anumast, ning kui Carlos ei saaks muud teha, siis vähemalt teda veel kord suudlemast.
„Mis minuga lahti on?” küsis Marina endalt meeleheitlikult ja teadis vastust, kuigi ei tihanud seda endale tunnistada.
Auto keeras hotelli ette. Carlos maksis arve.
„Ma lähen siit jalgsi,” ütles ta ja järgnes Marinale heledalt valgustatud halli.
Naine vaatas anuvalt tema poole üles. Kas nad jätavad siin hüvasti?
„Ma saadan sind liftini,” ütles Carlos.
Tema nägu oli karm ja järeleandmatu. Ta vaatas naisest mööda.
Lift asus paremat kätt, natuke maad mööda koridori edasi. Carlos vajutas nupule ja nad seisid vaikides. Marinale näis, et nüüd pole tõesti enam midagi öelda. Ta surus käed rusikasse ja tundis, kuidas küüned peopesadesse tungivad. Ta ei tohi murduda, ei tohi teha stseeni vastuvõtulaua lähedal, kus inimesed kuuldekauguses mööduvad.
Lift jõudis kõlksatusega alla. Marina kuulis liftipoissi raudväravat lahti tõmbamas, siis avanes välimine uks ja portjee astus kõrvale, valmis teda sisse laskma.
Carlos sirutas käe.
„Head ööd, Marina,” ütles ta. „Ja tänan sind.”
Marina asetas käe tema omasse, teades, et sõrmed on külmad, ning tundis mehe sõrmi enda omade ümber sulguvat. Kui ta mehe poole üles vaatas, nägi ta Carlose näos peaaegu ebatõelist muutust.
Mees oli näoga halli sissekäigu poole, kui kellegi ootamatult kostev hääl viis ta pilgu korraks naiselt kõrvale. Marina tundis teda võpatavat, nägi kummalist, peaaegu hirmutavat muutust mehe silmades ja suu ümber ning siis, enne kui ta suutis toimuvat mõista, pöördus Carlos järsult ja tõmbas ta lifti.
„Ära oota!” sõnas Carlos poisile käskivalt. „Meil on kiire.”
Liftipoiss sulges ukse ning tõmbas raudvärava kinni.
“Mitmes korrus, senjoor?” küsis ta.
Käel Carlose sõrmede survet tundes taipas Marina, et see on märguanne rääkimiseks.
„Kolmas,” ütles Marina.
Lift sööstis üles. Kolmandal korrusel kiirustas Carlos teda liftist väljuma.
„Kummale poole?” küsis mees teravalt.
„Sinna,” vastas Marina vasakule osutades.
Ta avastas end mehega sammu pidamiseks peaaegu jooksmas. Nad peatusid tema toa ukse ees ja Marina võttis kotist võtme. Carlos rabas selle tal käest, torkas lukuauku ning, Marina imestuseks, peaaegu lükkas ta tuppa, ust nende järel sulgedes ja lukustades.
„Milles asi?” uuris Marina.
„Kuula,” vastas Carlos, „sel ajal kui rääkisime, astus sisse paar meest. Nad võisid mind näha, ma pole kindel. Kui nägid, siis uurivad nad praegu liftipoisilt, millisesse tuppa me läksime.”
Mees katkestas jutu ja sammus akna juurde, tõmbas kardina eest ning silmitses alla muruni laskuvat püstloodis kallakut.
Ta pani käe laubale.
„Ma poleks pidanud sinuga üles tulema,” ütles ta. „See oli hullumeelsus. Ma oleksin pidanud minema mööda koridori ja teisest uksest välja lipsama. Armas jumal, Marina, ma ei taha sind sellesse kaasata!”
„Millesse?” küsis Marina. „Kes need mehed on? Mida nad sinust tahavad?”
„Ma ei saa sellele vastata,” ütles Carlos. „Aga ma üritan minema pääseda. Pean kohe minema.”
„Aga, kas sa oled ohus, tõsises ohus?” küsis Marina. „Siis ei saa sa lahkuda. Jää siia, nad ei leia sind iialgi ja kui leiavad…“
„Ei, ei,” ütles mees. „Ma olen end juba niigi lolliks teinud. Anna andeks, kallis. Ma armastan sind kaugelt liiga palju, et lasta sul saada osa ükskõik millistest ebameeldivustest.”
Ta võttis Marina embusesse ja surus põse tema oma vastu.
„Jumal õnnistagu sind,” ütles Carlos hellalt. „Hoia ennast. Ma ei unusta sind kunagi.”
Marina lõi käed ümber mehe ja surus teda kõvasti enda vastu.
„Ma ei mõista,” ütles ta. „Sa ei saa minna. Ma ei lase sul minna!”
„Ma pean minema,” ütles Carlos. „Ma olen juba niigi ühe kuramuse rumala asja teinud. Hüvasti, mu armas.”
Carlos vabastas Marina käed, suudles teda kergelt laubale ja pöördus ukse poole. Samal hetkel kostis järsk koputus. Nad mõlemad seisid nagu halvatult, lukus ust jõllitades. Kumbki ei liigutanud. Uus koputus. Carlos andis Marinale märku ja naine hüüdis:
„Kes on?”
„Kas sinjoora võiks, palun, ukse avada?”
Vastus oli vigases inglise keeles, hääl oli käskiv.
Marina osutas kapi poole ja Carlos hiilis kikivarvul selleni. Marina ootas, kuni Carlos oli kappi pugenud, kõndis siis üle toa, tegi ukse lukust lahti ning vaid praotas seda.
„Milles asi?” küsis ta. „Ma olen magama minemas.”
Väljas seisis kaks meest. Neil olid seljas tumedad vihmamantlid, peas längus servaga kaabud ja nad nägid välja nagu teatridetektiivid.
„Vabandage, senjoora,” sõnas kahest mehest vanem. „Sooviksime näha teie passi. Kas te tooksite selle meile, palun?”
Mehe silmad liikusid rääkimise ajal üle ruumi Marina selja taga ning Marinale oli ütlematagi selge, et niipea kui ta ukse juurest lahkub, tungivad mehed tuppa.
„Minu passi on vastuvõtulauas juba nähtud,” ütles ta. „Sellel pole midagi viga.”
Mehe käitumismaneeris, tema agressiivsuses oli midagi, mis oleks Mary Marshalli pannud talle kuuletuma. Tema poleks suutnud sellisele autoriteedi ja ametkondlikkuse demonstratsioonile vastu hakata. Ta oleks näidanud passi, sest talle ei oleks muu võimalus pähegi tulnud.
Kuid Marina polnud harjunud käsutamisega. Meeste selja taga nägi ta üht vastuvõtuadministraatorit. Arvatavasti oli too näidanud mõnele äsjasaabunud külastajale tolle tuba ning nüüd, kus ta pöördus lifti poole, hõikas Marina teda:
„Senjoor!” hüüdis ta, „Tulge, palun, hetkeks siia, kui saate.”
Tema hääl oli omal moel sama autoriteetne, nagu passi näitamist nõudnud võõral mehel, ja administraator tuli tema poole.
„Kas ma saan teid aidata, senjoora?” küsis ta viisakalt.
„Need mehed nõuavad näha minu passi, öösel, sellisel kellaajal,” vastas Marina. „Kas see on siin hotellis või riigis tavaline? Seda pole minuga varem kunagi juhtunud.”
Vastuvõtuadministraator oli üllatunud.
„Teie passi, senjoora?” küsis ta.
Ta pöördus meeste poole ning esitas neile portugali keeles küsimuse. Noorem meestest, kes oli seisnud teisest pisut tagapool, astus sammu ette. Sel murdosal sekundist teadis Marina, et administraator on ohus. Ta polnud kindel, kuidas seda teadis, aga ta tajus intuitiivselt, et asi muutub ohtlikuks ja kohe juhtub midagi.
Pikemalt mõtlemata Marina