Peidetud süda. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
oli liiga laiduväärne, et seda andestada.
Aga Sylvial oli ükskõik. Ta oli kordki elus vabanenud sõltuvusest, mis oli teda saatnud terve elu. Kuni ema elas, hoolitses ta tema eest igati. Nüüd ei saanud ta enam ema aidata. Sylvia oli andnud majavõtmed proua Bootle’i kätte, tundes, nagu vabaneks ta aastatepikkusest ikkest.
Alles viimasel hetkel platvormil seistes kadus tal julgus.
“Mis siis, kui kõik läheb valesti?” küsis ta värisedes.
Proua Bootle vastas rahulikult: “Kui läheb, tule minu juurde, kullake, ja me võtame sinu onu koos ette. Ära muretse. Anna teada, kui sa oled kohal ja mis toimub. Ma oleksin siiski pettunud, kui saaksin kirja asemel sinu tagasi.”
See ajas Sylvia naerma, ehkki pisarad polnud enam kaugel.
“Ma annan endast parima, et teid sellest pettumusest säästa,” vastas ta ja astus rongi.
Nüüd arutles ta ikka ja jälle, kas oli õigesti toiminud, kas oleks olnud targem oodata ja rääkida proua Cuninghami advokaadiga. Ometi teadis ta, et ei karda enam nii palju kui eelmisel päeval. Proua Bootle’il oli õigus – riided andsid talle enesekindlust. Oma toa peeglist võis ta näha vaid väikest osa endast, ent proua Cuninghami majas nägi ta ennast täispikkuses ja peegelpilt oli teda niimoodi jahmatanud, et ta oleks äärepealt valjusti hüüatanud. Must kaunilõikeline ja äärmiselt maitsekas kleit oli muutnud ta elegantsemaks ja ka väärikamaks, mida ta varem polnud tundnud. Riided rõhutasid tema välimust meeldival moel. Ta oli hästi riides ja esimest korda elus ei tundnud ta end seetõttu ebamugavalt. Kõik oli ilus. Ta nägi välja nagu daam ja esimest korda oli Sylvia oma ilus kindel. Tema juuksevärv ega tema puhas nahk polnud sugugi räiged. Lihtsalt halvasti istuvad ja valesti valitud kleidid, mida ta oli olnud sunnitud kandma, olid neid omadusi rõhutanud. Nüüd oli kõik harmooniline tervik ja Sylvia teadis, et sellises riietuses ei pea ta üheski seltskonnas häbi tundma.
Kleidiga sobiv mantel ei olnud pikaks reisiks piisavalt soe, aga Sylvia oleks olnud nõus rohkemgi kannatama, peaasi et mitte kanda halli telki meenutavat mantlit, mille oli nõolt saanud.
Ta oli teiste reisijate näoilmete järgi aru saanud, et nad moodustavad väärika paari. Lapse riided olid sama maitsekad kui temal. Lucyl oli seljas sinine laia krae ja puhvis varrukatega mantel ning peas laiaservaline kopranahast müts, lisaks väike valge karusnahast krae ja muhv. Ta nägi välja armas ja aristokraatlik. Nüüd oli ta väsinud. Tema käed oli vaguni mustusest määrdunud ja kleepusid toidust, mida proua Bootle oli ettenägelikult sundinud kaasa võtma.
“Huvitav, millal me Mickledoni jõuame,” mõtiskles Sylvia. Samal hetkel peatus rong jõnksatades ja ta kuulis vagunisaatjaid hüüdmas: “Mickledon! Mickledon! Ümberistumine! Ümberistumine!”
Ta pani kiirustades Lucyle mütsi pähe ja muhvi käte ümber, korjas nende asjad kokku ja astus perroonile, teatades vagunisaatjale, et nende pagas on pagasivagunis.
“Me tahame minna Picton Felli,” ütles ta.
“See pole täna õhtul võimalik, proua. Viimane rong Picton Felli väljus peaaegu tund aega tagasi, kell kuus ja praegu on peaaegu seitse.”
“Oh, taevake, mida me siis teeme?” hüüatas Sylvia.
“Järgmine rong läheb pool kuus homme hommikul,” teatas vagunisaatja.
“Ja kas sinna kuidagi teisiti ei pääse?”
“Ma ei tea, kas härra Robb Green Manist on nõus teid edasi viima. Kui tahate, võite minna ja temalt küsida. Ma hoolitsen teie pagasi eest. Green Man on üle tee rongijaama vastas.”
Ta osutas sellesse suunda ja Sylvia läks üle pimeda lumise tee, Lucy käekõrval, Green Mani kutsuvate tulede poole.
Võõrastemaja oli vana ja avar ning välisuksest sisse astudes avastas Sylvia end kandilisest fuajeest, mille ühele küljele jäi suur mugav külalistetuba, kus kaminas põlesid halud, ja teisele poole kõrtsituba, kust kostsid kõrgendatud heatujulised hääled. Sylvia kõhkles, mõeldes, kuidas kellegi tähelepanu endale tõmmata, kui kõrtsitoast väljus särgiväel suure valge põllega mees. Ta oli keskealine, hallipäine ja põskhabemega ning kui mees talle naeratades ja lugupidavalt kummardas, ei pidanud Sylvia ebamugavust tundma.
“Kas ma saan teid aidata, proua?”
“Raudteejaama vagunisaatja ütles, et härra Robb võib mind aidata.”
“Mina olengi Horatio Robb, teie teenistuses.”
“Ma tahan selle väikese tüdrukuga Picton Felli jõuda. Me jäime rongist maha. Kas me saaksime kuidagi sinna?”
“Picton Fell. See on sellisel kellaajal päris kauge koht. Ja kuhu te Picton Fellis lähete?”
“Sheldon Halli.”
“Sheldon Halli!”
Sylviale tundus, et härra Robb on jahmunud. Mees kummardas veel korra viisakalt.
“Ma vaatan, mida teha annab, proua. Kui teie ja noor daam istuksite siin kamina ees… ja kui te soovite midagi süüa või juua…”
“Nii söök kui jook on teretulnud,” vastas Sylvia. “Oleme hommikust saadik teel.”
Ta viis Lucy külalistetuppa ja võttis lapsel mantli seljast. Lucy oli nüüd täiesti ärkvel ja päris, kus nad on ja millal koju jõuavad.
Sylvia oli talle hommikul öelnud, et tema ema on surnud. Nüüd mõistis ta, et Lucy ei saanud sellest aru, sest kui ta oli ruumis ringi jooksnud ning seda uurinud, tuli ta Sylvia juurde ja küsis: “Kui kaua emme surnud peab olema? Kas me läheme varsti tema juurde tagasi?”
Sylvia raputas pead.
“Ei, kullake, su ema läks jumala juurde.”
“Ja ta jääbki sinna?” küsis Lucy.
“Jah, kullake.”
Lucy pidas veidi aru ja ütles siis: “Aga teie jääte minuga, eks, preili Wace? Muidu olen ma kohutavalt üksik. Annie ei meeldi mulle eriti. Me pidasime emmega teda hirmus rumalaks. Aga kui emme on ära läinud, siis jääbki ainult Annie, eks?”
“Annie ei hoolitse enam sinu eest,” vastas Sylvia. “Loodetavasti teen seda mina. Aga kui ma ei saa, siis teeb seda mõni teine, väga kena inimene.”
“Kes?” uuris Lucy.
Kuna Sylvia ei osanud sellele vastata, püüdis ta vestlust teistele teemadele juhtida, mõeldes endamisi, et tal on sama palju küsimusi kui Lucyl, küsimusi, millele hetkel vastuseid polnud.
Nad ei pidanud kaua ootama, kui kelner tuli ütlema, et toit on söögitoas lauale pandud. Nad läksid kärmesti sööma ja härra Robb tuli neile teatama, et ta veenis üht oma neljarattalise tõllaga sõpra neid Sheldon Halli viima.
“Kardan siiski, et ta võtab selle eest terve gini, proua, sest teed on halvad ja ta ei tahtnud eriti oma hobust välja tuua.”
“Ma annan talle hea meelega terve gini,” vastas Sylvia. “Ja tänan teid nähtud vaeva eest.”
“Tal läheb veidi aega,” jätkas härra Robb. “Istuge noore daamiga kamina ette ja tundke end mõnusalt ning mina annan teada kohe, kui ta on kohal ja siis võib ta teie pagasi raudteejaamast ära tuua.”
“Tänan teid,” kordas Sylvia.
Nad lõpetasid söömise ja läksid tagasi sooja kaminatule ette. Enne olid nad külalistetoas kahekesi, aga nüüd ühines nendega noor silmatorkavalt ja ebaharilikult riides noormees, kel olid pikad vahatatud vuntsid ja särav teemantsõrmus väikeses sõrmes. Noormees hakkas kohe Sylviaga juttu puhuma.
“Kas te ootate Londoni rongi?”
Sylvia raputas pead.
“Ei,” vastas ta vaikselt, tahtmata noormeest solvata, aga püüdes samas võimalikult tagasihoidlikuks jääda.
“Üllatav,” tähendas võõras ja lisas: “Vabandage, et ma midagi nii isiklikku ütlen, aga te olete inimese moodi, kes peaks Londonisse sõitma.”
“Nojah.”
Sylvia