Armastuse sissetung. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
ei saanud see võimalik olla.
Novella oli läinud raamatukokku, et kontrollida, kas paneeluks on kinni.
Siis märkas ta vaiba peal vereplekke.
Ta tegi vaiba kiiresti puhtaks.
Õnneks polnud veri tilkunud pärsiapärasele mustrile.
Ent Novella teadis, et kui lord Grimstone oleks seda märganud, oleks ta hoopis teisiti käitunud.
Ükskõik mida Novella oleks öelnud, oleks ta keeldunud majast lahkumast.
Vere ära pühkinud, mõistis tüdruk, et amm peab verest määrdunud sidemeid minema visates väga ettevaatlik olema.
Kui need leitakse, oleksid need kindlaks tõestuseks, et härrastemajas on teoksil midagi tavatut.
Kui kellelgi oleks vähimatki aimu, et üks haavatud mees oli nende juurde jooksnud ja palunud end jälitajate eest ära peita, võis vaid ette kujutada, millised jutud oleksid külas lahti läinud.
„Inimestel jätkuks kuuks ajaks kõneainet!” ütles Novella endamisi.
Ta teadis vägagi hästi, et seda ei tohtinud mingil tingimusel juhtuda.
Kui tahes agressiivne lord Grimstone ka paistis, polnud ta täiesti kindel, kas Novella tõtt räägib.
Ehkki mees võis härrastemajal silma peal hoida, polnud mingit põhjust arvata, et ta võiks teada, et võõras lebab voodis ja on amme hoole all.
Kui just teenijad ei räägi!
Kindel oli see, et Dawkins ja tema naine hoiavad oma suu kinni.
Nad jumaldasid tema isa ja teeksid kõik, mis nende võimuses, et sõda lõpeks.
Nad oleksid diskreetsus ise.
Lord Grimstone peab otsima midagi muud, mis teda veenaks.
Peamine on see, et tagaotsitav on elus.
Teiseks, ta oli haavatud ja oli Wentmore’ide härrastemajas heades kätes.
Kõik, millel oli mingit pistmist haavaga, tuli ära põletada, oli Novella kindel.
Ta mõtles seda Dawkinsi, tema naise ja ammega arutada.
Ainus, keda ei tohtinud häirida ja toimuvast mingil moel teavitada, oli tema ema.
Ta ei tohi muretseda.
Sedamööda, kuidas ema aina nõrgemaks muutus, oli järjest olulisem, et ta peab korralikult magama ja mitte vaevama oma pead pisiasjadega.
„Papa pärast muretsemisest talle juba piisab,” mõtles Novella.
Emal polnud mingit põhjust võõra pärast südant valutada!
Ent tal tuli tunnistada, et teda huvitas, kes see mees on.
Ilmselgelt oli tegu härrasmehega.
Ta oli väga sportlik.
Kuul käsivarres, joosta nii kaugele oli saavutus, millega enamik mehi hakkama ei saaks.
„Võib-olla saan homme temaga rääkida,” ütles Novella endamisi ja see mõte tekitas temas elevust.
Lõpuks, kui ta seda kõige vähem ootas, juhtus midagi.
Ta teadis, otsekui oleks keegi talle seda öelnud, et midagi ei jää enam päris endiseks.
Nagu amm oli ennustanud, tõusis võõral väga kõrge palavik.
Kui Novella teda järgmisel päeval vaatama läks, õhetas ta nägu ikka veel.
Amm oli Novellal lubanud ainult mõneks minutiks jääda.
Tüdruk läks voodi äärde ja toolile istunud, küsis ta:
„Kuidas enesetunne on?”
„Ma olen mures ega tea, mida selle suhtes ette võtta,” vastas võõras.
„Mille suhtes?” tahtis Novella teada.
Novellale tundus, et mees kõhkleb, nagu ei teaks, mida öelda.
Lõpuks ta ütles:
„Ma pean Londonisse teate saatma, ja kuigi mul tuleks ise minna, on mul tunne, et teie amm on sama range nagu minu omagi ega laseks mul seda teha.”
„Muidugi mitte,” kostis Novella. „Teil on ikka veel palavik ja tema sõnul teeb teie käsi teile haiget.”
„Kahtlemata on see väga valus,” nõustus võõras, „aga ma pean proovima homme minna.”
Novella raputas pead.
„Amm ei laseks teil kindlasti midagi säärast teha.”
Mees naeratas.
„Iga teise puhul läheksin ma ise, aga nagu ma juba ütlesin, teie amm on täpselt selline nagu minu oma.”
Novella puhkes naerma.
Mõistes siis, et mehel on tõsine mure, küsis ta:
„Kas keegi ei saaks teie eest Londonisse sõita?”
„Kes?” küsis võõras järsult.
Novella jäi mõttesse.
Oli kahtlane, kas vana tallimees Abbey oli üldse kunagi külast väljas käinud.
Kaks poissi, kes olid talle hobustega tegelemisel abiks, olid liiga noored.
Võib-olla mõni külaelanik.
Siis ütles võõras teravalt:
„Keegi väljaspool seda maja ei tohi minu siinolekust teada! Kui Grimstone mu asukohast kuuleb, siis teinekord ta enam mööda ei lase.”
„Nii et teie tulistajaks oli lord Grimstone!” ütles Novella erutatult.
„Õnneks ma parajasti liikusin, muidu oleks ta mind südamesse tabanud, nagu ta kavatses.”
„Aga… miks? Miks ta… midagi sellist teeks?” küsis Novella.
Võõras ei vastanud ja hetke pärast ütles Novella:
„Ma… ma ei taha… nuhkida… ega esitada ebamugavaid küsimusi, millele te… ei saa vastata…”
„Te olete lahkus ise,” tähendas võõras, „ja mulle ei meeldi teile peale käia.”
Viis, kuidas mees rääkis, sundis Novellat kõhklevalt küsima:
„Kas soovite, et… mina läheksin… teie asemel Londonisse?”
„Ma ei tohiks midagi sellist soovitada,” lausus võõras, „aga arvan, et sõduri tütrena saate te aru.”
„Amm arvatavasti rääkis teile minu isast,” ütles Novella.
„Jah, rääkis küll ja loomulikult tean ma kindralit tema maine järgi. Olen kindel, et ta mõistaks, kui kiireloomuline on see teade, mille ma pean sõjaministrile saatma.”
Novella silmad läksid suureks.
„Kas see on nii tähtis?”
„Kui see õigeaegselt tema kätte jõuab, päästab see paljude meie meeste elu,” nentis võõras lihtsalt.
Novella hingas sügavalt sisse.
„Sellisel juhul viin mina selle temale.”
Rääkides tiirles Novella peas pöörane mõte, kuidas üksinda Londonisse jõuda.
Ta vajas kedagi, kes oskaks vaikida.
Ega peaks imelikuks, et ta tahab nähtava põhjuseta Londonisse minna.
„Muidugi ei või te minna üksi,” ütles võõras, otsekui tema mõtteid lugedes. „Tundub, et te vaatate oma ema järele ja amm ei lubaks teil nagunii üksi minna.”
„See on tõsi,” möönis Novella.
Järsku kostus tema suust hüüatus.
„Ma tean, kes mulle saatjaks võib olla! Järgmises külas elab minu endine koduõpetajanna preili Graham. Tema kannab amme kombel minu eest hoolt, nagu oleksin veel väike laps.”
„Just