Asenduselu. Boris Fishman
Читать онлайн книгу.
staažikas suitsetaja.) Vaatamata oma nimele – tema ema oli lõunaosariikidesse eriliselt kiindunud – oli Beau nii põhjaameeriklane, kui veel olla sai. Ta oli alustanud ajalehtedes: krimirubriik Cape Codis, krimirubriik Bostonis, krimirubriik New Yorgis ja seejärel läks ta tööle Centurysse. Nähtavasti õpetati ajakirjanduse erialal, kuidas kirjutada ajakirja sellist lugu, mille pärast Beau oli Martin Gravesile meeldima hakanud, keerulist kahekümnest tuhandest sõnast koosnevat kaheosalist artiklit, sest üks tema esimestest lugudest rääkis sellest, kuidas üksteist aastat tapmise eest vangis istunud mees pääses tänu DNA-analüüsile vabaks.
Slava oli Beau kuulsat artiklit palju kordi lugenud, kuid ei leidnud sellest seost Avery Coulteri looga. Avery Coulteri lugu paljastas oma saladusi üsna varmalt – sellel oli range struktuur nagu Manhattanil. DNA-st kõnelev artikkel oli pigem nagu Moskva või Pariis – kõikjal kõrvaltänavad, tupikteed, paraboolid –, kuigi kokkuvõte mõjus jõuliselt iga kord, kui ta seda luges, mis tegi loo taga peituva saladuse veel masendavamaks. Slava silmitses Beaud konverentsilaua otsas, nagu tooks ta vanema mehe hingest välja mingi vihje, mis noorematel märkamata jäi. Aga ei toonud.
Beau vestles Kate Tadakaga. Naisel oli mõlemasse pihku telefon pigistatud ja ta naeris Beaule kõrva, ümarad sarnad õhetamas. Kate oli kriitikute toimetaja ja korjas vabal ajal riiklikke ajakirjade auhindu kokku. Isegi kuue meetri kauguselt oli selge: see naine teab, et ta on inimene, kes lõhnab pärast pikka suvepäeva niisama hästi kui hommikul. See tekitas Slavas sihitut, tulutut iha.
Slava suunas pilgu Arch Dysonile, kellel olid seljas kreemikast linasest kangast rõivad. See oli mees, kelle seljas tundus see isegi ilus. Archi vanus jäi kusagile neljakümne ja seitsmekümne viie aasta vahele. Eelmisel aastal ühel päeval – kas Slava piinlikust hetkest oli tõesti nii palju aega möödunud? –, kui Arch istus härra Graysoni kontoris, jättis Slava hetkeimpulsi ajel tema stiili meelde ning matkis toimetaja riietust püksirihmani välja. Järgmisel nädalavahetusel käis Slava arvuti taga istumise ja tippimise asemel poodides. Koduteel venisid tema käed välja kahe nädala palka väärt raskeid kotte kandes ja esmaspäeval Century kontorisse astudes tundis ta end paabulinnuna, aga ta oli endale ostnud ameerikaliku aabitsatõe „Meest tunned riietest“. Tõesti, paljud nooremtoimetajad vilistasid ja tahtsid teada, mis puhul ta lilla pintsaku ja neerumustriga lipsu oli ostnud. Aga ükskõik, kui palju kordi Slava Archi kabinetist mööda kõndis, ei pannud toimetaja koridoris ringi luusivat sugulashinge tähele. Õhtupoolikul andis meeleheitel ja alistunud Slava Archi puhul alla ning suundus viimase katsena Kate Tadaka klaasseinaga kabineti poole. Kui Slava tähtsale uksele lähenes, aeglustas ta käiku ning kuulis peas vaid lennukimüra, ja kui kabinet tema vaatevälja jõudis, heitis ta Kate Tadaka poole oma elu kõige tähendusrikkama pilgu. Kui täpne olla, siis Kate Tadaka laua poole – naine oli tööpäeva juba lõpetanud. Kui Avi Liss sajanda nooremtoimetajana Slava pöörase riietuse kohta päris, haugatas ta, et tema sugulane oli sünnitusel surnud. Õel muie kadus Avi näolt ning Slava tundis tol päeval esimest korda rahulolu.
Archibald Dyson, Kate Tadaka, Paul Shank – nad karjusid oma laste peale, kui need unustasid teekotte komposti hulka panna, andsid vanad riided verejanulise innukusega kodututele ning kulutasid ajakirja lehekülgedel sulepead (jätmata ruumi Slavale), õhutades inimesi õiglase tervishoiusüsteemi, geide õiguste ja täisterajahust toidu eest võitlema. Mis mõttes ei suutnud Slava nende tähelepanu võita, mingu nad kõik sinnasamusesse! Nüüd, konverentsisaalis, tajus ta tuttavat tunnet, et kõik teavad midagi, mida tema ei tea.
Lõpuks jõudis see hetk kätte. Beau võttis suure lonksu soodavett. Üliaktiivne päike tungis kontoriakendest sisse, olles nagu veel üks kõrgemale püüdlev töökaaslane. Teisel pool tänavat olid tellingud hiljuti kaunite kunstide kontorihoonelt maha võetud ning maja seisis seal, teadmata, mida peale hakata, nagu vana daam ümberringi sagivate kõvade küünarnukkidega terashoonete keskel.
Tänavalt kostis vaikset kaubaautomürinat. Kakskümmend seitse korrust allpool ruttasid täpikesed kõnniteel oivalises teadmatuses. Century töötajaskond oli suletud kroomitud pindadest, klaasist ja akrüülklaasist jahutatud anumasse – eelmisel suvel oli omanikfirma neile sajanda sünnipäeva puhul kontoriremondi kinkinud. Enam ei olnud vaibas sigaretiauke. Nüüd kõndisid töötajad läikival betoonpõrandal.
„Ma ütleksin, et selle ideega läks meil edukalt,“ lausus Beau suud pühkides. „Õetütar, kes lõpetas äsja kolledži ja imetleb minu tööd, ütles mulle eelmisel sügisel: „Onu Beau, kas ma peaksin ajakirjandust õppima minema?“ Ja teate, mis mina vastasin? Ma ütlesin: „Tule aastaks Centurysse tööle. See on täpselt nagu kool, kus õpetatakse ajakirjandust, ainult et sulle makstakse selle eest.“ Mitu toimetajat naeris korraks. Arch Dyson paljastas oma kihvad nagu rannale uhutud hüljes.
„Hea küll,“ lausus Beau. Ta vaatas silmi kissitades enda käes olevat lehekülge ja luges valjusti ette: „Fred Duncan on linnaronija“.“
Fred Duncan turnis munitsipaalehitistel ja uuris neid. Ükskord matkas ta läbi terve metrooliini D, tunnelid kaasa arvatud, Coney Islandilt Bronxis asuva lõpp-peatuseni välja. Järgmisena võttis ta ette Ulysses S. Granti memoriaali Morningside Heightsis. Granti mausoleum – vaid viiekümne meetri kõrgune – jäi kõvasti alla Duncani kõrgeimale saavutusele (sada seitsekümmend seitse meetrit kõrgele munitsipaalhoonele), aga selle hallist paekivist seinad olid palju siledamad kui ühelgi teisel ehitisel, mille otsa ta oli roninud. „Püüa ise mööda täiesti siledat seina üles minna,“ ütles Duncan pahaselt, kui Slava küsis telefonis, miks ta just mausoleumi ette võttis. Slava otsustas mitte märkida, et haud kuulub tegelikult rahvusparkide ühenduse haldusalasse.
Morningside Heights oli roheline ja tüüne, täpselt nagu Upper East Side, ainult et siin luusisid ringi ka mustanahalised ja dominikaanlased. Duncan nägi välja umbes viiekümneaastane, peotäis merehalle juukseid kuklale patsi pandud, pealael kiilas laik. Tema kere kubises köitest ja karabiinidest. Peter Devicki oli moekas ruudulises pintsakus nagu üks õige ajakirjanik.
„Mul on hea meel, et ma selle selga panin,“ ütles Peter kraed üleval hoides. Ülepingutaja selline. Slava silmitses teda vihkavalt: hooletult lõigatud punane juuksepahmakas, kühmuline nina, kergelt paokil suu, õrnad vurrud laigulise kahvatu näo paljal pinnal tärkamas.
„Proovi ise neliteist kilo varustust kaasas kanda,“ lausus Duncan ja sülitas. Tema hambavahed olid nikotiiniplekke täis. Ta osutas peaga mausoleumi poole, mis seisis paarisaja meetri kaugusel. „Te võiksite teada järgmist,“ ütles ta. „Ma ei tea, kas üks teist tahab mu juttu üles kirjutada, samal ajal kui teine ta kätt hoiab?“
„Me osaleme eksperimendis,“ valgustas Peter teda.
„Kõige suurem mausoleum Põhja-Ameerikas,“ sõnas Duncan. „Selle otsa pole minu teada kunagi ronitud. See ei ole – ja ma kordan, ei ole – ebaseaduslik. Vähemalt mitte päriselt. Mitte niivõrd, et ma sellest heituksin. Pooled linna kohtunikud teavad mind. Kas olete valmis?“ Noored mehed noogutasid ning võtsid välja kaks puutumatut õhukest märkmikku. Duncan, rakmed hargivahel nagu mähkmed titel, läks kolisedes mausoleumi poole.
Slava vaatas eelmisel õhtul tehtud märkmed üle. Mausoleumi taust ja selles lamaja elulugu, New York Posti lugu Duncani lapsepõlvest, kui ta Bronxis metroovagunitel sõitis; varustus, mida Duncan enda sõnul kavatses kasutada. (Beaule meeldis, kui firmanimed olid ära mainitud – see mõjus hästi reklaamimüügile.) Nad vaatasid kahekesi, kuidas Duncan ronimist alustas.
Paljud teised ka. Nad näitasid näpuga, kehitasid õlgu ja kõndisid edasi. Isegi üks küütlev tuvi Slava jalge ees – lendav olend, keda oleks pidanud tema õhuruumi tungiv härrasmees ehk huvitama – muretses rohkem maas vedeleva kolmnurkse pitsatüki pärast ning lähenes sellele ujedalt nagu tüdruk tantsupeol.
Slava imestas vene keeles. Ka Nõukogude Liidus oli üks kuulus mausoleum, Lenini haud Punasel väljakul. Gelmanid olid seda kogu perega külastanud, kui nad käisid Moskvas immigratsioonipabereid korda ajamas. Ükskõik kas nad lahkusid Venemaalt või ei, pealinna külastamine vanaisa Lenini juures käimata tundus olevat ketserlik tegu ning ainult Slava vanaisa oli selle vastu, et nad „selle surnud tõpra“ peale aega raiskavad.
Nad olid tookord oodanud külmas nõelteravas