Asenduselu. Boris Fishman
Читать онлайн книгу.
platvormkingadesse, mida ta susside asemel kasutas; lillemustrilised põlvedeni ulatuvad retuusid olid tema lihakarnis rippuvaid kintse meenutavad reied surmahaardesse võtnud. Slava tundis kubemes reetlikku tukset. Naine ei kuulnud vanaisa.
„Berta!“ haugatas vanaisa. Tema käsivars tõmbus pingule ja ta koputas vastu seina. Berta keeras end kiiresti ringi. Kortsude ja murelike lähestikku asetsevate silmade taga oli tema nägu säilitanud noorusliku rikkumata ilu. Tema nahk säras.
„Poiss!“ kiljatas ta. Ta tõstis pikkades kollastes nõudepesukinnastes käed üles, nagu püüaks tänavaröövlit rahustada, paterdas Slava poole ja võttis ta oma pekiste käsivarte vahele. Berta pidi ka vanaisa ees demonstratsiooni korraldama. Üks telefonikõne koduõdede agentuuri koordinaatorile, kes sai vanaisalt igakuiselt kingituseks šokolaadi ja parfüüme, ning Berta oleks saadetud tööle mõne halvatu juurde, kellel peab perset pühkima ja kellele tuleb lusikaga kaerahelbeputru sisse sööta. Slaavitar Berta, kelle rahvas oli vanaisa-taolisi juute terroriseerinud! Selles rohkem kui külluslikus lihavalikus Ameerika supermarketites, haruldase tehnoloogia kättesaadavuses ja isegi halvakspanus, millega ameeriklased oma presidendist rääkisid, seisneski selle riigi salapärane suursugusus, mis oli Minskist pärit Gelmanid enda rüppe võtnud. Sellel oli võim oma piinajatest köögiabilised teha.
Berta hoidis Slavast kinni nagu mantlihõlmadest talvel ja see tekitas mehe pükstes erutuse. Pliidil särises pann või ja sibulaga. Õhus oli tunda magusat hõngu. Peielaud on toidu all lookas.
Külalised pidid nägema: selles majas ei tule hoolitsusest puudu.
Kui Slava embas vanaema köögis naist, keda ta polnud kunagi varem kohanud, lähedusega, mida neist kumbki tegelikult ei tajunud, taandus temas see tunne, millega ta oli vanaema meenutama hakanud – see tunne, nagu oleks keegi vaikselt kikivarvul valest toast välja hiilinud. Matusetalitusel süüdistatakse teda ükskõiksuses, samal ajal kui ema ja vanaisa teineteise külge klammerduvad ja halavad. Külalised pidid ju nägema.
Pildi kokkupanekuks oli kulunud kaks aastat, mille jooksul tema artikleid Centurysse vastu ei võetud. Suured ilmutused on nagu aeglaselt valminud road, aga kui need küpseks saavad, annavad nad endast märku ootamatult nagu ahjul olev taimer. Vanaisa oli teda aidanud. Slava oli neil ühel vihmasel õhtul külas. Õhtusöök oli söödud, koduõde nõud ära koristanud, vestlus soiku jäänud. Vanaema puhkas. Vanaisa istus küljega ühel söögitoa toolil, peopesa laubal. Slava jälgis teda kaheinimesediivani kurdude vahelt. Tema mõtted liikusid järgmise päeva ülesannetele, ühele parasjagu päevakorras olevale loole.
Vanaisa sirutas peopesa välja, püüdes justnagu kellelegi teisele ruumis viibijale midagi selgeks teha, ning lausus: „No mis, kas nüüd on hilja ärimeheks hakata? Ei ole. Praegu pole üldse hilja.“ Ta raputas peopesa. Praegu pole üldse hilja.
Slava peaks hoidma vanaisa, tema naabrite ja terve selle neetud venelaste, valgevenelaste, ukrainlaste, moldovlaste, grusiinide ja usbekkide naabruskonna lähedusse, kui ta tahab kirjutada mõnele vene ajalehele, mida nüüdseks oli kogukonda päris palju tekkinud. Kui ta tahab elada nende hulgas, kes ütlesid, et „meie ei käi Ameerikas“, kui autoregistrikeskus ja Brodvei välja arvata. Kui ta tahab käia pisikestes poodides, kus müüakse kasevihtasid, millega end aurusaunas peksta, ja haruldast Türgi šampooni, mis aitas kiilaspäisuse vastu. Aga mitte Centuryle. Kui ta tahab, et mõni endine langevarjur murraks õrnalt tema käeluu, nii et ta saaks väita, et ta murdis selle Key Foodi poe ees jääl kukkudes, ja talle makstaks töövõimetuse eest. Kui ta tahab välja minna kõrgfinantsi vallas töötava Sveta Beiniga, kes oli äsja ostnud kaheksakümne nelja ruutmeetrise rõduga korteri. Ostnud. (Tegelikult ostsid selle tema vanemad, kes võtsid endale voli seda ka kujundada lakitud pindade, rokokoomööbli ning emme-issi fotodega.)
Aga kui Slava tahtis saada ameeriklaseks, rookida oma kirjutised puhtaks saastast, mis täitis juttu iga kord, kui ta sovetliku Brooklyni mädamülkast tagasi jõudis; kui Slava Gelman – immigrant, algaja barbar, kelle ees laius kotkana teelahe – soovis kirjutada Centuryle, pidi ta sealt eemale pääsema. Endale dialüüsi tegema, nagu vanaema neerudele tehti.
Ta ei käinud enam külas, lõpetas helistamise, lasi kellelgi teisel öid vanaema haiglavoodi kõrval veeta, kuni masinad tema neere puhastasid. Vanaema ei saanud enamasti sellest nagunii aru. Slava mõtles tema peale Manhattanil eksiilis olemise ajal, kui tema artikleid ei avaldatud kohe, nagu ta oli oodanud. Kahvel taldrikutäie tatrapudru kohal, vaadates ainiti jõge, mis eraldas Manhattanit Queensist, ja unne suikudes.
See oli murenemine, vahe siinse ja sealse vahel, ütles ta endale. Teema oli vana, tüütu ja tuntud: see immigrant muutis oma nime, et Ameerikas edu saavutada. See hülgas oma usu. Ja see eemaldus ajutiselt oma perekonnast, suurest kriisist. Slava ei kavatsenud metsaonni inimloomust tundma õppima minna. Ta kavatses minna Centurysse – legendaarsesse, salapärasesse Centurysse, mis oli vanem kui The New Yorker ning täiuse kehastus, hoolimata sellest, et see oli viimasel ajal tähtsust kaotanud. Ei, Slava ei teeniks niisama palju raha kui Igor Kraz proktoloogina, aga ta ei pidanud ka päev läbi sitaseid soolikaid kompama. Century oli 1956. aastal avaldanud esimese raporti Budapestist. Nad olid esimesed, kes võtsid abstraktseid ekspressioniste tõsiselt. Nad võtsid vahele Ivan Boesky ja päästsid Van Cortlandti pargi. Ühelegi Gelmanile ei tähendanud see midagi – hea küll. (See on Ameerika ajakirjade Honda, oli Slava püüdnud selgitada. Versace, Sony.) Aga haritud ja arukad inimesed terves riigis, keda oli kokku kolm miljonit, nagu viimane tellijate loendus näitas, suhtusid Centurysse samamoodi nagu Slava ema Inglise kuningannasse: aukartuse, sügava lugupidamise ja metsiku uudishimuga. Slava ei kirjutanud Centuryle, aga Gelmanitel ei olnud vaja seda teada – nad ei ostnud seda ajakirja nagunii mitte kunagi. Slava kavatses tasapisi sinna kirjutama hakata – edu on edu, eks ole, isegi kui proktoloogia asemel on kirjandus. Ta ei planeerinud seda küll niimoodi, aga nad veel näevad. Ta pidi edu eest maksma, aga teda ootas ka tasu.
Kaks päeva enne vanaema surma vedas tal puhtjuhuslikult – või tegelikult mitte juhuslikult, sest tema kõrval töötav Arianna Bock kasutas selleks oma võluvõimeid – ja talle tehti ettepanek Centuryle artikkel kirjutada, pärast seda kui ta oli kolm aastat tulutult ise püüdnud sedasama saavutada. Ta oli vanaema viimasel elupäeval vaadanud, kuidas üks linnaronija Morningside Heightsis mööda Ulysses S. Granti hauamonumenti üles kribis. Nüri trikk – selles võimatus linnas oli kõigil oma kiiks ja sellel mehel oli siis niisugune –, aga Slava imes sellest hetkest välja suurejoonelise essee poliitikast, mandritest, armastusest. Sellepärast ta oligi pühapäeval nii raskelt ärganud – ta oli kirjutanud suurema osa laupäeva õhtust, samal ajal kui vanaema – teadlikult? mitteteadlikult? – oma viimaseid tunde veetis. Keegi ei lubanud midagi, aga nimi artikli all Centurys oli suur asi. Ainult The New Yorkeri autorite sekka jõudmine tähendas niisama palju. Selle põhjal jagati lausa lepinguid raamatu kirjutamiseks. Lõpuks ometi see juhtub. Ainult et liiga hilja.
Grusheffi matusebüroo võttis enda alla pool Ocean Parkway äärset kvartalit ja Grusheffi nimi kattis hoone kahte tänavapoolset külge. Lai puiestee oli keskpäevases kuumuses unne suikunud, üksikud mööduvad autod liikusid üsna innutult edasi. Markiiga kaetud sissekäigu postid olid kuldsed ja ovaalsetele akendele olid klaasi matistamise teel joonistatud merineitsid.
Matusetalituse ruumi viivas koridoris oli maas abstraktsete siksakkide ja joonte sigrimigriga vaip, mida ääristas inimkõrgune roheala: paradiisilinnud ja kärtsroosad anemoonid olid pandud kokku kõrgeteks seadeteks, mis tekitasid tunde, et oled teaduslaadale sattunud. Valeri Grusheff, kellel olid käisel mansetinööbid ja rinnataskus rätik, sibas kogunevate leinajate vahel ringi.
Külalised nägid välja nii, nagu hakkaks mängima stseenis, kus kujutatakse elu kümme aastat hiljem – silmaalused kottis ja vöökohad ümarad. Vanaisa, kes nägi välja ogar, kuid usutavalt leinav, seisis lämmatavale ilmale vaatamata nurgas mantlis, kirudes neid omaette. Nõukogude Liidus, kus ta sai tänu oma ametlikule närusele töökohale meestejuuksurina rongide peaterminalis Moskvast, Chis¸ina˘ust ja Jerevanist öiste rongidega linna voolava kauba väravas viibida, oli ta neile inimestele hankinud arbuuse, konjakit, sektsioonkappe, viisasid. Kui neil tekkis vajadus, oli tema telefoninumber hõlpsasti leitav. Aga demokraatlikus Ameerikas said nad ise endale arbuuse ja arstiaegu hankida. Nüüd pidi vanaisa alati inimestele ise helistama, et