Duell. Anton Tšehhov
Читать онлайн книгу.
ja ohtlik. Ta kahjulikkus seisab kõigepealt selles, et tal on edu naiste juures, ja seetõttu ähvardab ta saada järeltulijaid, see tähendab kinkida maailmale tosina Lajevskisid, samasuguseid kiduraid ja liiderlikke, nagu ta ise. Teiseks, ta eluviisid on ülimal määral nakkavad. Ma rääkisin teile juba vindist ja õllest. Veel üks või kaks aastat – ja ta vallutab kogu Kaukaasia ranniku. Te teate, kui suur usk on massil, eriti selle keskkihil, intelligentsusse, ülikooliharidusse, viisakatesse kommetesse ja kirjanduslikku keelde. Missuguse jälkuse ta ka ei teeks, kõik usuvad, et see on hea, et see peabki nii olema, sest ta on intelligentne, liberaalne ja ülikoolis käinud inimene. Pealegi on ta hädavares, üleliigne inimene, neurasteenik, ajastu ohver, see aga tähendab, et talle on kõik lubatud. Ta on armas poiss, meeldiv inimene, ta suhtub inimeste nõrkustesse väga südamliku leebusega; ta on kergesti nõustuv, järeleandlik, leplik, pole uhke, temaga võib niihästi napsi võtta ja ropendada kui ka keelt peksta… Religioonis ja moraalis alati antropomorfismile kalduv mass armastab kõige enam neid jumalusi, kellel on neidsamu nõrkusi mis temal endalgi. Mõelge ometi, kui lai väli on Lajevskil nakatamiseks! Sealjuures on ta üsna hea näitleja ja osav silmakirjatseja ning teab ülihästi, missuguse kivi all on vähid. Jälgige korraks ta puiklemist ja silmamoondamist, näiteks kas või ta suhtumist tsivilisatsiooni. Ta ei tea tsivilisatsioonist mõhkugi, kuid väidab sellest hoolimata: «Oh, kuidas tsivilisatsioon on meid ära rikkunud! Oh, kuidas ma kadestan neid metslasi, neid looduslapsi, kes ei tunne tsivilisatsiooni!» Kas näete, sellest tuleb aru saada nii, et kunagi kauges minevikus on ta kogu hingest andunud tsivilisatsioonile, teeninud seda, on seda läbi ja läbi mõistnud, kuid tsivilisatsioon on teda väsitanud, talle pettumuse valmistanud, teda tüssanud; tema on, kas näete, Faust, teine Tolstoi… Schopenhauerit ja Spencerit kohtleb ta üleolevalt nagu poisinolke ja patsutab neile isalikult õlale: noh, mida sa ütled, vennas Spencer? Spencerit pole ta muidugi lugenud, ent kui armas nägu tal on, kui ta kerge, hooletu irooniaga ütleb oma prouakese kohta: «Ta on lugenud Spencerit!» Ja teda kuulatakse, ning keegi ei taha aru saada, et sellel petisel pole mitte ainult õigust sellisel toonil Spencerist rääkida, vaid isegi mitte Spenceri jalatalda suudelda! Ainult väga isekas, alatu ja nurjatu loom võib songida tsivilisatsiooni, autoriteetide, võõra altari jalgealust, pilduda neid poriga ning veiderdaja kombel neile silma pilgutada ainult selleks, et oma kidurust ja moraalikehvust vabandada ja varjata.»
«Ma ei tea, Kolja, mida sa temast tahad,» ütles Samoilenko ja vaatas zooloogile otsa mitte enam vihaga, vaid süüdlaslikult. «Tema on niisamasugune inimene nagu kõik teisedki. Tal on muidugi ka nõrkusi, kuid ta seisab kaasaegsete ideede tasemel, on riigiametis, toob isamaale kasu. Kümme aastat tagasi töötas siin agendina taadike, tohutu mõistusega mees… Tema taotses ikka öelda…»
«Aitab, aitab!» katkestas teda zooloog. «Sina ütled, et ta teenib riigiametis. Aga kuidas ta teenib? Kas sellest, et ta siia ilmus, on elulaad muutunud paremaks, ametnikud korralikumaks, ausamaks ja viisakamaks? Vastupidi, oma intelligentse, ülikooliharidusega inimese autoriteediga on ta siin sanktsioneerinud ainult nende lodevust. Ta on täpne ainult kahekümnendal kuupäeval, millal saab palka, teistel kuupäevadel aga ta ainult lohistab kodus tuhvleid ja püüab teha endale ette niisuguse näo, nagu osutaks ta Vene valitsusele sellega suure teene, et elab Kaukaasias. Ei, Aleksandr Davidõtš, ära sa tema eest välja astu. Sa oled algusest lõpuni ebasiiras. Kui sa teda tõepoolest armastaksid ja oma ligimeseks peaksid, siis poleks sa ükskõikne eelkõige tema nõrkuste vastu, ei suhtuks nendesse leebelt, vaid katsuksid tema enda huvides teda kahjutuks teha.»
«Kuidas?»
«Kahjutuks teha. Kuna ta on parandamatu, siis saab teda kahjutuks teha ainult ühel viisil…»
Von Koren tõmbas sõrmega ümber oma kaela.
«Või siis uputada…» lisas ta. «Inimkonna ja omaenda huvides kuuluvad säärased inimesed hävitamisele. Tingimata.»
«Mida sa räägid?!» pomises Samoilenko, tõusis püsti ja vaatas imestades zooloogi rahulikku, külma nägu. «Diakon, mida ta räägib? Kas oled veel mõistuse juures?»
«Ma ei nõua tingimata surmanuhtlust,» ütles von Koren. «Kui on tõestatud, et see on kahjulik, siis mõelge midagi muud välja. Kui Lajevskit ei tohi hävitada, noh, siis isoleerige ta, võtke talt iseseisvus, saatke ta ühiskondlikele töödele…»
«Mida sa räägid?» kohkus Samoilenko. «Pipart, pipart!» karjus ta ahastava häälega, märgates, et diakon sööb täidisega melonkõrvitsaid ilma piprata. «Sina, tohutu mõistusega inimene, mida sa räägid?! Saata ühiskondlikele töödele meie sõber, uhke, intelligentne inimene!!»
«Aga kui ta on uhke ja hakkab vastu, siis – vangiraudadesse!»
Samoilenko ei saanud enam ühtki sõna suust ja liigutas ainult sõrmi; diakon nägi ta jahmunud, tõepoolest naljakat nägu ja hakkas laginal naerma.
«Jätkem see jutt,» ütles zooloog. «Pea meeles ainult üht, Aleksandr Davidõtš, et ürgaegset inimkonda kaitsesid Lajevski-taoliste isikute vastu võitlus olemasolu eest ja valik; nüüd aga on meie kultuur seda võitlust ja valikut tunduvalt nõrgendanud, ja me peame ise hoolitsema kidurate ja kõlbmatute hävitamise eest, sest vastasel korral, kui Lajevskisid sigineb palju, hävib tsivilisatsioon ja inimkond mandub täiesti. Ja meie oleme selles süüdi.»
«Kui on tarvis inimesi uputada ja üles puua,» ütles Samoilenko, «siis käigu kuradile sinu tsivilisatsioon, käigu kuradile inimkond! Kuradile! Kuule, mis ma sulle ütlen: oled väga haritud, tohutu mõistusega mees ja isamaa uhkus, kuid sakslased on sinu ära rikkunud! Jah, sakslased! Sakslased!»
Pärast seda kui Samoilenko oli lahkunud Tartust, kus ta meditsiini õppis, nägi ta sakslasi harva ja polnud lugenud ühtki saksakeelset raamatut, kuid tema arvates olid kõik pahed poliitika ja teaduse alal tingitud sakslastest. Kust ta selle arvamuse võttis, seda ei osanud ta öelda, kuid ta pidas sellest arvamusest kõvasti kinni.
«Jah, sakslased!» kordas ta veel kord. «Lähme teed jooma.»
Kõik kolm tõusid püsti, panid kaabud pähe, läksid majaesisesse aiakesse ja istusid sinna kahvatu lehestikuga vahtrate, pirnipuude ja kastanite varju. Zooloog ja diakon võtsid istet pingil lauakese ääres, Samoilenko aga laskus laia kallaka korjuga korvtooli. Tentsik tõi lauale teed, keedist ja siirupipudeli.
Oli väga palav, umbes kolmkümmend kraadi varjus. Kuum õhk justkui tardus, oli liikumatu; pikk, kastanist maani ulatuv ämblikuvõrk rippus lõdvalt, ega hõljunud õhus.
Diakon võttis kitarri, mis alati laua juures maas lebas, häälestas selle ja hakkas vaikselt, peenikesel häälel laulma: «Seminaristid seisid kõrtsi ees…», kuid jäi otsekohe kuumuse pärast vait, pühkis laubalt higi ja vaatas üles sinise palava taeva poole. Samoilenko jäi tukkuma; lämmatavast palavusest, vaikusest ja magusast pärastlõunasest tukastusest, mis kõiki ta ihuliikmeid kiiresti haaras, jäi Samoilenko nõrgaks ja joobus; ta käed langesid rippu, silmad jäid väikeseks, pea hakkas vajuma rinnale. Heldimusega vaatas ta von Korenile ja diakonile otsa ning pomises:
«Noorpõlv… Teaduse hiilgetäht ja kiriku valguseläte… Vaata, et pikahõlmaline halleluuja võib äkki metropoliidiks tõusta ja siis tuleb veel ta kättki suudelda… Mis seal ikka… annaks jumal…»
Varsti kuuldus norskamist. Von Koren ja diakon lõpetasid teejoomise ja astusid tänavale.
«Kas lähete jälle sadamasse merihärgi püüdma?» küsis zooloog.
«Ei, ilm on palavavõitu.»
«Lähme minu poole. Pakite mu juures ühe saadetise sisse ja kirjutate midagi ümber. Ühtlasi arutame, millega te peaksite tegelema. On tarvis töötada, diakon. Egas muidu saa.»
«Teie jutt on õige ja loogiline,» ütles diakon, «kuid mu laiskus on vabandatav mu praegustes elutingimustes. Teate ju ise, et ebamäärane olukord soodustab vägagi inimeses apaatse meeleolu tekkimist. Kas mind saadeti siia ajutiseks või alatiseks, seda teab üksnes jumal taevas; elan siin teadmatuses, mu naine aga vireleb isa juures ja tunneb igavust. Ja tõtt öelda, see kuumuski hakkab pähe.»
«Kõik on tühi jutt,» ütles zooloog. «Kuumusega võib harjuda ja ka ilma naiseta harjub ära. Ei tohi ennast hellitada.