Kodukäija. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
oli üles ärganud ja otsustas nüüd mulle seltsiks tulla. Ta kahlas minu juurde ja haaras kaela ümbert kinni.
„Ära ole mu peale pahane, et ma sinus kahtlesin,” palus naine hellalt.
„Mina oleksin samuti kahelnud, kui keegi oleks mulle midagi säärast öelnud,” tunnistasin.
„Muidugi.” Naine naeratas. „Kahjuks kuulub tihti armastuse juurde ka armukadedus. Ma armastan sind ega tahaks näha sind mõne teise naisega. Ma ei taha seda teada, see oleks liiga valus. Tean, et armukadedus on rumal, ja ma püüan seda endast eemal hoida, aga mida sa ikka teed, kui keegi on sulle lähedaseks ja armsaks saanud.”
„Minule samuti,” kinnitasin ja suudlesin oma iludust.
Sulistasime veel veidi aega ja läksime siis kaldal ennast kuivatama.
„Sa tahtsid metsa elama minna. Varsti on see võimalus olemas,” teatas naine oma kõhtu hõõrudes, nagu oleks ta mu mõtteid enne kuulnud. Ta kummardus ja nühkis üle ka oma kaunid ja siledad sääred.
„Kuidas nii?” imestasin.
„Peame endale telgi ja muud matkavarustust ostma. Me läheme hulkuma,” pahvatas naine rõõmsalt.
„Kuhu?”
„Hagudisse. Ma tahan ikkagi teada, mis seal nii kummitab,” nähvas Synne ja seadis sammud talu poole. „Kas sa tuled ka?” küsis ta veel.
„Muidugi,” kinnitasin.
Möödaminnes astusime tallu sisse, et vaadata, kuidas sealne rahvas elab. Tundus, et Kady ja Raimo kavatsevadki siia elama jääda. Üks tuba oli vaba ja nad olid selle täielikult hõivanud. Minul oli sellest savi ja Synne polnud ka häiritud, kuid ma märkasin, et Epule ei meeldinud see, kui ämm pidevalt ta nina all sehkendas, sest tema õpetaja loomus andis endast pidevalt märku ning ta kippus ikka noort naist õpetama. Ka Lauris oli vahel tujust ära, sest emaga tal nii head klappi polnud kui minuga. Mina võtsin poega pigem sõbrana, selmet olla talle range ja tark issi. Laurisele see meeldis ja tema suhtus minusse samamoodi, kuid Kady pidas Laurist ikka veel lapseks, kes vajab poputamist. Muidugi ajaks see igal normaalsel inimesel hinge täis. Pealegi naaksus Kady ka Raimo kallal alailma. Rahuliku loomuga mees kannatas ajupesu küll välja, kuid pere üldine sisekliima oli häiritud. Sellepärast pakkusin neile võimaluse Raplasse kolida. Olin ostnud sinna kahetoalise korteri ja lootsin, et elamine neile sobib.
„Raplasse!” pahvatas Kady. „Miks ma peaksin Pärnust Raplasse kolima?”
„Nii on sul palju ligemal tööl käia. Teie objekt on ju Raplas. Muidugi võid Pärnust sõita, kui tahad!” kõmistasin.
„Raplasse,” kääksus Kady ja vajus laua taha. „Raplasse,” kordas ta.
„Sa ei pea ju Pärnu korterit maha müüma, selle võid alles hoida. Teil võib mitu elamist olla nagu Synnel: üks siin, üks Tallinnas ja üks Sakus,” seletasin.
„Me ei jaksa Raplasse korterit osta, kui me Pärnu oma maha ei müü,” ahastas Kady.
„Ma ei tahagi raha. Elage, olete üürnikud. Minul seda korterit vaja pole, aga maha müüa ka ei taha. Las see siis olla teil,” ütlesin ja Synne noogutas nõus olles.
„Ma mõtlen,” nähvas Kady nipsakalt. Taipasin, et ta ei taha oma endise mehe kingitust lihtsalt niisama vastu võtta. Eneseuhkus pani teda tõrkuma, kuigi mina olin korterit puhtast südamest pakkunud, tahtmata temast oma tänuvõlglast teha või panna teda mulle alt üles vaatama. Mis tähtsus oli möödunul? Mina austasin teda ja loodan, et tema ka mind.
„Raplas võiks elada küll,” arvas Raimo tagasihoidlikult. Kady mühatas, tõusis püsti ja läks tagatuppa. Ilmselt veel järele mõtlema.
Oma firmas rabelemine väsitas Laurise korralikult ära. Nüüd tuli ta unise näoga toast ja teatas, et peab oma Pärnust saabuvatele sõpradele Katile ja Kallele vastu minema. Noortel oli kavas korraldada mõnus grillipidu koos sauna ja väikese õllega. Mina loomulikult õllest ei hoolinud, aga sauna olin kohe valmis kütma. Sel ajal, kui Lauris Märjamaale sõpradele vastu läks, pumpasin mina saunapaagid vett täis ja tegin kerise alla tule. Ka Raimo tuli appi, aidates puid tassida, ja pesi viimaks isegi saunapõranda üle.
„Ma olen Kadyst väsinud,” kaebas ta. „Ta aina iriseb ja viriseb iga pisiasja pärast. Muidu on siin tore. Mulle meeldib Vainu, aga Kady…”
„Kadyl on midagi puudu,” arvasin tuld põlema topsutades. Pagana ahi ei tahtnud tuulevaiksete ilmadega tõmmata. Kui hoo sisse sai, siis läks küll, aga esialgu kippus suitsu sisse ajama. Läkastasin ja vandusin. Kui nii edasi läheb on teistel suitsuliha õhtuks kindlustatud.
„Mis tal puudu on?” imestas Raimo. „Mina oleksin südamest õnnelik, kui mul selline pere oleks nagu temal. Minu lapsed ei taha mind nähagi ja endine naine ei lase lähedalegi. Ainult sõimab. Teie olete siin kõik sõbralikult koos ja midagi pole häda. Nägelete vahel küll, aga see on rohkem naljaga pooleks. Mina nii ei oska. Vihastan. Naine ja lapsed samuti. Sa ei kujuta ette, mis sõnu oleme üksteisele öelnud. Peale Kady ei ütle teist keegi mulle kunagi halvasti.”
„Sina oled ju nüüd ka üks meie kogukonna liige,” leidsin läkastades. Pagana ahi! Persse! Suitsusaun. Peab Laurisele ütlema, et ta siia pikema korstna laseks teha.
„Aitäh, Hinno!” tänas mees liigutatult ja istus saunapingile. Murelikult mudis ta oma hallinevaid meelekohti ja vaatas lahtisest uksest välja. Hommikune pilvitu taevas oli halliks tõmbunud ja juba tibutasid esimesed vihmapiisad. Polly haugatas ja läks lontsides oma kuuti.
„Võib-olla ei tea Kady isegi, mis tal puudu on,” oletasin. „Natuke romantikat või nii.” Ma istusin tuiaka mehe kõrvale puupingile. Nüüd hakkas suits korstnast välja minema.
„Ära hakka rääkima mulle romantikast. Mäletad isegi, kus see viimane kord lõppes,” ahastas Raimo.
„Kainestusmajas,” tõdesin.
Maja juurde sõitis auto ja sellest astus välja Leopo. Üllatunult läksin sõbrale vastu. Pidi teine ju lahutama ja nüüd korraga siin! Tore on. Leopo järel tuli autost välja kena blond neiu, kes pirtsakalt ringi vaatas.
„Täielik kolgas!” nähvas iludus.
„Siin on vahva. Juba Hinno ise on vaatamisväärsus. Sellist mõnusat selli annab otsida,” kiitis Leopo ja silus oma lahutamatut patsi. Ta hiivas autost musta spordikoti ja viskas selle õlale.
Astusin puu tagant välja ja tervitasin. Loodusnähtus, nagu ma juba olin.
„Ongi peremees ise!” Leopo osutas mulle ja mõlemad tulid väravast sisse. Neiu nägu oli ikka vingus, justkui oleks midagi eriti piprast söönud. Ta astus ettevaatlikult ja jalgu kergitades nagu kurg. Kui Polly tuli külalisi uudistama, kiljatas tüdruk ja tahtis uuesti väravast välja tormata. Algul püüdis ta mööda Leopot üles ronida, siis otsustas ennast aga jässaka tamme alumise oksa külge riputada. Ta jalad peaaegu puudutasid maad ja Polly nuusutas neid soliidselt turtsatades. Nähtavasti ei meeldinud koerale jalakreem, mida blondiin kasutas, ja ta läks nohisedes eemale. Sellist veel hammustama hakata – no kuulge, koeralgi on maitsemeel.
„Rahune maha,” keelas Leopo ja aitas naise tagasi alla. „See koer pole veel kedagi hammustanud.”
„Mina ei taha esimene olla!” kiljus noor naine. Isegi Synne tuli selle kisa peale välja vaatama, mis lahti, ja seisatas trepil.
„Me tahaksime sinu juures mõne nädala veeta,” sõnas Leopo. „Muidugi, kui see on võimalik. Sul siin üsna palju rahvast.” Mees vaatas Raimot. Ka Lauris jõudis oma sõpradega kohale ja nad tulid autost välja.
„Mingi koha ma sulle ja sinu kenale kaaslasele ikka leian, ära selle pärast muretse. Mul on aidas ju üks tuba täiesti vaba, võite seal elada,” rahustasin.
„Aitäh,” tänas mees ja patsutas mulle õlale. Tema patsutusest ma õnneks põlvili ei lenda. „Mul läks Reedaga asi natuke jamaks. Rita sorkis ka vahele ja nii see hakkas. Praegu on mõlemad Tallinnas minu korteris ja peavad sõjanõu. Ega neil midagi teha ole, sest raha on minu nimel