Kodukäija. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
Riinale tuppa. Mina võtsin talust lauanoa, haarasin tordi näppu ja läksin sellega maja taha luhaniidule. Istusin rohu sisse maha, keerasin mineraalveepudeli lahti ja lõikasin tordi lahti. Hea ja soe oli olla. Sõin torti ja tunnetasin mind ümbritseva looduse armastavat hellust. Isegi sääski polnud. Päike soojendas mõnusalt nägu ja mõni kärbes lendas peadpidi tordi sisse. Tore oli neid noaotsaga vahukoore seest välja nokkida. Tõmbasid noatera natukene kooldu ja lasid siis lopsti lahti. Kärbes lendas kõige oma vahukoorese näoga minema. Läks sellise vinega, et ei jõudnud isegi tiibu lehvitada. Huvitav, mida loomakaitsjad selle kohta ütleksid, arutlesin, kui olin järgmise ahnepäitsu õunapuude poole teele saatnud.
Kuulsin rohu seest sahinat ja tõstsin pea. Olin just kätte saanud ühe eriti ülbe tegelase, kes raevukalt mu tordi sees müttas ja keeldus kategooriliselt minu eraomandilt minema lendamast. Viimaks koputasin talle noaservaga kuklasse ja rookisin välja. Igavene rasvane elukas oli.
„Mis sa siin teed?“ küsis Synne ja istus mu kõrvale.
„Torti söön,“ vastasin. Saatsin selle paksmao kaaslastele järele. Ta lendas nagu kuul ja kadus põõsastesse. „Tahad ka torti?“ pakkusin.
„Tänan!“ kiljatas Synne. „Ma ei hakka ometi sööma torti, kus kärbsed sees on kakerdanud!“
„Kas saite oma Egiptuse ajalooga ühele poole?“ uurisin torti mugides. Mulle ei tähendanud see mõni kärbes midagi. Ennem suren kärbsemürgitusse kui võrdkülgsete kolmnurkade salapärasse. Kolmnurgad, mis mulle meeldisid, polnud nii võrdkülgsed, kuid seda ma Synnele ei öelnud, sest ma ei soovinud ülejäänud torti endale vastu vahtimist saada. Synne vaatas uneleva näoga õitsvaid õunapuid ega pannud mu küsimust tähelegi. Koputasin naisele kergelt õlale, et ta muumiailmest välja tuleks. Praegu on tänapäev, mitte Amenhotepi kuldajastu.
„Kas saite Egiptusega valmis?” kordasin küsimust.
„Enam-vähem,“ ühmas naine ja võttis ikkagi suure torditüki. Ta hammustas seda isukalt. Varsti oli tükk söödud ja naine haaras teise. Torti hakkas juba väheseks jääma.
„Kärbsed on selle tordi täis lasknud,“ hoiatasin, kui naine juba kolmanda tüki võttis. Ei saa rahus torti ka süüa ja oma mõtetega olla. Tuleb veel üks õgard ja hakkab peale.
„Looduse looming,“ mühatas naine täis suuga ja lutsis näppe.
„Kaks herilast ka,“ lisasin.
„Mõni asi.“
„Üks konn kakerdas samuti siit üle.“
„Konnajälgi ma ei näe.“ Naine uuris torti terasemalt. Konni ta millegipärast pelgas. Konnatiiki mitte.
„Tal olid sussid jalas.“
„Mine põrgu oma jutuga!“ nähvas naine.
3
„Aitab mediteerimisest!“ sähvas Synne mulle paar päeva hiljem, kui ma olin maalimise vahepeal läinud aidatrepile loodust kuulama. „Sõidame!“
„Kuhu?“ küsisin uneleva ilmega puid vaadates ja silmadega nende kõrgust mõõtes. Olin parasjagu romantilises loodusmeeleolus.
„Pärnusse. Neiu, kelle leidsime, on teadvusele tulnud ja ma tahan tema käest midagi küsida.“ Naine tiris mind varrukast ja vaatas mind tõsiselt.
„Sõidame siis,“ olin nõus. „Ainult ma panen enne värvid kinni.“
Läksin ateljeesse ja puhastasin tärpentiniga käsi. Oli ka täiesti lõhnatu Prantsuse maalivärvide vedeldaja ja puhasti, kuid mina eelistasin tärpentini, mis andis vaigu- ja männimetsalõhna. Kuigi nüüd tehti seda hoopis keemiliselt, mitte päris vaigust, oli tärpentin asendamatu puhastusvahend. Ma olin lahusega harjunud ja nautisin selle lõhna. Vahel andis mulle inspiratsiooni juba hetk, kui ma tärpentinipurgilt kaane maha keerasin ja selle aroom toas laiali hajus. Synnegi ei virisenud tärpentinilõhna tundes. Mõnikord lükkas küll akna praokile, kuid mitte alati. Mul oli komme tärpentini pudelist purki kallata, kust seda oli lihtsam võtta. Loomulikult oli siis ka hais vängem.
Sõitsime Pärnusse. Synne käis korraks politseist läbi ja istus uuesti autosse.
„Nad lubavad meid neiut vaatama, kui arstidel vastuväiteid pole,“ sõnas naine ja keeras rattad Pärnu haigla poole. Parkisime auto ja läksime sisse. Uurisime, kus osakonnas tüdruk on, ja meid viidi intensiivraviosakonda. Arst lubas meil viis minutit tüdrukuga olla, kuid hoiatas, et neiu on väga kurnatud ja vaevalt ta midagi ütleb. Pealegi olevat tal mõlema jala luud murtud, vasaku käe pindluumurd ja ilmselt ka selgroovigastus. Seda polnud nad jõudnud veel täpsemalt uurida.
Läksime palatisse ja nägime tüdrukut aparaatide küljes olevat. Midagi piiksus kusagil ja pudelitest tilkus voolikutesse lahuseid. Neiu vaatas meid, kuid tema pilk oli kummaline. Nagu ehmunud loomal. Ta silmad ekslesid sihitult, peatudes kord Synnel, minul ja siis palatiseintel. Ehk ei saanud ta arugi, kus ta on. Ta oli ikka hirmunud ja ärevil, ehkki arstid süstisid talle pidevalt rahusteid.
Synne kummardus neiule lähemale ja küsis vaikselt:
„Mis su nimi on ja kus sa elad?“ Piigal polnud ühtegi dokumenti olnud, võib-olla oli keegi need ära võtnud.
Neiu ei vastanud. Ta pööras silmad lakke ja tema paremast silmanurgast voolas alla suur pisar. Ta oli üks suur õnnetusehunnik ruudus, kui isegi mitte kuubis.
„Ema,“ sosistas ta.
„Kus sa elad?“ küsis Synne uuesti ja paitas hellalt neiu tokerdanud musti juukseid. Piiga ei vastanud. Ta vaatas ikka hirmunult ringi ja keeras siis pilgu meilt üldse ära. Astusin samuti sammukese lähemale ja panin oma käe haige voodile. See lõhnas ikka kergelt tärpentini järele, sest olin hommikul maalinud.
Äkki tõmbus ta nägu õudusest kõveraks ja õnnetu hakkas visklema. Ta oigas ja vaatas ahastavalt ringi, kuigi midagi jubedat polnud: hele päev ja helge palat. Mis võis teda hirmutada?
Arst märkas neiu seisundi muutust.
„Te peate lahkuma,“ sõnas pikka kasvu tohter rangelt. „Patsiendi seisund on kriitiline, teda ei tohi rohkem häirida. Võib-olla hiljem…“
Synne ei hakanud vastu vaidlema. Tõusime püsti ja olime juba lahkumas, kui ühtäkki piiga karjatas:
„KODUKÄIJA! TA TAHAB VERD!“
No tänan! Kodukäija ka veel, mõtlesin endamisi ja haarasin kinni Synne käest. Tundsin, kuidas naine võpatas. Kummitused pole just eriti meeldivad olevused, kui oled neid ise näinud ja veel täitsa kaine peaga.
„Mis sa sellest arvad?“ küsisin Synnelt, kui autos istusime.
„Midagi ei oska arvata.“ Ta kehitas nõutult õlgu, pani mootorile hääled sisse ning me võtsime suuna kodu poole. Hea oli teada, et vähemalt seal praegu ühtki kummitust ees ei oota, aga mine sa tea! Autos püüdsin pingsalt meenutada, kus võis neiu kummitusi näha, ja siis mul sähvatas!
„Mulle meenus, et tüdruk rääkis midagi Hagudist,“ sõnasin Synnele.
„Huvitav, et mulle meenus see samuti,“ vastas naine mulle hetkeks otsa vaadates. Käes oli juba lõuna, päike paistis heledalt ja maantee oli autosid täis. Kui praegu liiga hellitlevalt teineteist vaatama jääda, oleks meile varsti vaja uut autot. Kui olekski…
Vainul oli vaikne ja ainult Epp tiirutas väikese tütrega õunapuuaias konnatiigi lähedal. Läksin neiu juurde ja küsisin, kuhu kõik on kadunud.
„Hakkavad mingisugust püramiidi ehitama,“ vastas tüdruk.
„Issand jumal!“ hüüatasin. „Nad on puha hulluks läinud oma püramiidiga!“
Synne oli oma rõõmsalt iroonilise loomu tagasi saanud.
„Lähme ka,“ arvas naine.
„Ma lähen metsa, ehitan endale onni ja elan seal. Mulle pole vaja mingisuguseid püramiide, muumiaid ja… Ah, metsa!“ Lõin käega ja sammusin aida poole. Synne silkas mulle järele nagu neiu karjamaale lehmi ajades.
„Miks