Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
Maretile, oli Reet mulle ainult soolaküpsiseid pakkunud ning neid ei taha kohe üldse.
„Mis naisi?“ ei saanud tema aru. „Kuule, pisike, kas sul on paha tuju?“ päris ta.
Mis seal salata, oli küll! Noogutasin nukralt ja mees tõmbas mind sülle. Rääkisin talle ära, kus ma olin käinud ja kellega koos olnud. Viimaks küsisin, mida tema sellistest naistest arvab. Erik kuulas mind teraselt ja ütles siis:
„Naised on paljudes asjades väga tundlikud. Vahel ei meeldi naistele ka see, kui mees tema vastu liiga hea on. Ma ei tea miks, aga ma olen seda näinud. Mees muutub tüütavaks ja naine hakkab tüli norima. Muidugi on täpselt sama ka meestega, aga praegu räägime me naistest, eks? Mõni naine püüab oma meest kogu aeg õpetada ja ümber kasvatada, sest kõik, mida mees teeb või ütleb, tundub talle vale. Ainult tema teab, mis oleks õige ja mida mees tegema peaks. Kui mees naisele vastu vaidleb, siis saab ta pahaseks ja lõpetab kiiresti jutu ära, sest tema arvates surub mees oma seisukohti peale, aga et ta tegelikult ise seda teeb, sellest ta aru ei saa. Niisugusele naisele peab alati õigus jääma, sest mees ei tea ju midagi. Just sellisel naisel on kalduvus frigiidsusele või saab temast lesbi. Enamasti peituvad põhjused kusagil kaugemal, ehk isegi lapsepõlves, kuna ta oli elanud koos meestes pettunud emaga. Selliseid kogemusi ei unustata ning kusagil alateadvuses mõjutavad need naist ka täiskasvanuna. Naine meenutab ema kannatusi ja põlgust ning tema ei taha sedasi elada. Selle asemel et enda ümber midagi ilusat luua, rikub ta sellegi, mis tal on. Ta otsib pidevalt midagi, teadvustamata endalegi, mis see olla võiks. Ta ei suuda pakkuda mehele naiselikku soojust ja armastust, sest ta veenab ennast, et temas seda mehe jaoks ei ole. Ta ei suuda leppida, et tema mees on just selline, nagu ta on. Et mees pole prints valgel hobusel, et alati pole raha jalaga segada, ja kui olekski, ei muudaks ka see asja paremaks. Ta leiab pidevalt vigu nii mehes kui ka tema sugulastes. Tavaliselt tekib naisel selline periood kusagil keskeas, siis, kui algab menopaus, aga on neidki, kes on kogu elu sellised. Selline naine tunneb pidevat kibestumust ja isegi kui mehel õnnestubki vahel talle rõõmu valmistada, kestab see vaid lühikest aega ning peagi on kõik jälle vanas seisus.“ Erik ohkas.
„Ütle, Erik, kuidas sa nii hästi seda kõike tead? Tavaliselt mehed selliste asjade peale ei mõtle,“ uurisin ma teda kallistades.
„Ma elasin ise koos ühe sellisega,“ vastas ta lühidalt. Ta ei hakanud mulle lähemalt seletama, kes too oli, aga ma vist aimasin isegi.
Ma ohkasin jälle ja tõusin. Tahtsin pesema minna.
„Ma loodan, et mina selliseks ei muutu,“ sõnasin. „Ma võin teinekord turtsuda, aga päris lolliks vist ikka ei lähe.“
„Eks sa turtsu, kui sulle meeldib. Tavaliselt lähevad sellised perioodid mööda, aga mõnikord jäävad ka kestma,“ vastas Erik tuimalt ja vaatas mõttesse jäänult aknast välja. Tahtmata teda segada, asusin ümber riietuma.
Erik magas täna hommikul tavapärasest kauem. Olin öösel tema tugevas, kuid väga hellas embuses ning teadsin, et minust nüüd küll lesbit ei saa. Ma lihtsalt ei suudaks seda. Ma olen naiseks loodud ja ma tahan seda olla. Miks peaksin ma hakkama oma südamele ja tunnetele vastu? Tema on mees ja mina naine. Ma tahan tunda tema sügavust endas, oma meeltes ja kehas.
Erik ei olnud kohe magama jäänud, sest oli enne Allikukivilt ära tulemist veel kanget kohvi joonud. Ta läks vaikselt kööki tagasi ja mina keerasin ennast madratsil rahulikult kerra. Ma ei tea, mida ta pool ööd köögis tegi. Ma ei kuulnud ka, millal ta uuesti magama tuli. Kui ärkasin, oli tema alles sügavas unes. Läksin kööki ja otsisin üles oma päeviku. Tegin kohvi ja mõtlesin nüüd mõne rea kirjutada. Sellepärast on kaustikus ka kohviplekk, sest ma olen ju nii räpakas.
Mõtlesin veel Reeda peale ja mul oli temast isegi kahju. Ma ei tea, kust on tema pettumus meestes alguse saanud, ega see tegelikult mind huvitagi. Aga välimuselt on Reet päris kena ja sümpaatne, põgusalt teda tundes võiks teda lausa armsaks pidada. Kindlasti leiaks ta endale toreda mehe, aga vaevalt see talle huvi pakuks. Sellised naised tahavad võidelda ja ennast maailmale tõestada, et näidata, kui vaprad nad on ja kui hästi nad meheta hakkama saavad, ehkki nende elu on vaevaline. Aga kes selles süüdi on? Mina olen meeste pärast kannatanud ja raskusi talunud, aga ma ei ütleks, et mina kõiges selles süüdi olin. Siiski tahtsin oma õnne leida. Kuid Reeda-taolised ihkavad vaid ennast teiste silmis tõestada. Mina olin soovinud üksnes tõestada, et olen terve ja saan ise oma eluga hakkama. Seda ma ka tegin ja rohkemat pole mulle vaja. Olen rahul ja tahan eluga edasi minna. Vaat nii!
Erik oli ärganud ja tuli kööki. Ta teadis, et ma vahel oma mõtteid üles kirjutan. Ma ei kartnud, et Erik hakkaks mu päevikut lugema, kuigi ega mul midagi varjata ka olnud. Ta teadis juba niigi kõike põhjalikult.
Mõtlesin sellest, mida Erik oli naiste kohta rääkinud. Te võite muidugi öelda, et see on tühine targutamine, aga mina tean, et see on tema arusaam naistest, mis tugines tema oma kogemustele. Vahel mõtlevad naised vaid sellest, et nad on ilusad, kaunid, seksikad ja veetlevad ning üdini naised, aga neil pole aimugi, kuidas mehed neid näevad. Kas iga mees tormab ikka kohe ilusate silmade plinkimise peale ja kas nad saavad aru, et seks on mehe jaoks olulisem kui romantiline väljasõit taevas laiutava kuu paistel. Ka Erik oli selline, ehkki ta oli vastupidist väitnud. Ikkagi lähenes ta mulle ja me tegime seda, mida ma tegelikult ju ootasingi. Alles hiljem olevat ta mind jälle armastama hakanud. Mina olin muidugi kohe ja jäägitult temasse taas armunud. Nii et naiste ja meeste erinev seisukoht on ikka üks kahe otsaga asi.
6
Ma kardan, sest…
Erik ei rääkinud naistest halvasti. Ta analüüsis ja mõtiskles, kuid ta ei teinud neid maha. Olin kuulnud mehi oma naisi maapõhja kirumas, tehes neist viimased koletised. Räägin seda, sest kohtasin poes toitu ostes jälle kord Hennot. Kuna Erik oli koju jäänud, siis kõndis Henno mul sabas nagu takjas ja halas, kui vastik naine tal oli olnud ning kuidas ta elu naise nahka oli läinud. Ta kirus Estrit maapõhja. Minul ajas see harja punaseks ning ma tahtsin temast lahti saada, aga enne võinuks kasvajast vabaneda kui temast. Ta oli nii tüütu. Viimaks tegi ta ettepaneku, et tuleksin tema poole, sest tal olevat mulle midagi väga tähtsat näidata. Keeldusin kindlalt ja ähvardasin politsei kutsuda, kui ta peaks mind sõrmeotsagagi puutuma. Käsi Henno mulle siiski külge ei ajanud. Nüüd vahetas ta teemat ja hakkas rääkima, et tal on käsil suur ja ülitulus projekt. Me hakkavat lausa rahas suplema ja mina võivat osta endale kõike, mida vaid hing ihaldab.
Ühesõnaga, ta püüdis mind ära osta, nagu ta seda ennegi oli üritanud teha.
„Kes meie?“ küsisin.
„Noh, sina ja mina,“ vastas ta mulle ja me läksime kauplusest välja.
„POLE MEID!“ röögatasin. „Saa ometi aru. Mina armastan Erikut ja elan koos temaga. Sina ela oma elu ja lõpeta ükskord see jama!“ Mu kannatus katkes ja viimased sõnad ma lausa röögatasin, nii et üks suuremat kasvu meesterahvas tuli küsima, kas mul on abi vaja.
„Tänan, saatke mind, palun, selle maja juurde,“ palusin. Mees kutsus mind autosse ja sõidutas mu ukse ette. Tänasin vanemat härrat viisakalt ja läksin majja. Läbi ukseklaasi nägin Hennot aeglaselt majast mööda sõitvat. Enam ei julge tema pärast üksinda poodigi minna, mõtlesin tigedalt. No oodaku ainult! Järgmine kord annan talle korraliku tou, kui ta mind tülitab, ja vaevalt julgeb ta politseisse kaevata. Pole ime, et Ester ja tema laiali läksid, kui ta selline tüütus on ega taha millestki aru saada.
Koju jõudsin täiesti rikutud tujus. Erikule ma siiski midagi halvasti ei öelnud, sest tema polnud ju milleski süüdi. Minu jaoks oleks kõige hullem see, kui ta minu peale pahandaks ja minema sõidaks. Kord oli nii juba juhtunud ja rohkem ma seda üle elada ei suudaks. Tema saaks kindlasti minust üle, kirjutaks raamatuid, pühenduks lastele ja elaks oma elu nagu enne meie taaskohtumist. Aga mina ei suutnud enam elu ilma temata ette kujutadagi. Ma pidin oma habrast õnne iga hinna eest hoidma.
„Mida sina teeksid, kui sa rikas oleksid?“ küsisin Eriku käest, kes parasjagu võimlemisharjutusi tegi.
„Rikas,“ kordas tema ja tõusis istukile. „Midagi ei teeks.“
„Kas sa