Jutustused. Aleksandr Kuprin
Читать онлайн книгу.
oli purjus. Tema klaasistunud silmad olid kummaliselt elavnenud ja särasid kahvatus näos (alles pool aastat hiljem sai teatavaks, et see laitmatult ennastvalitsev, töökas ja andekas mees jõi ennast igal õhtul täielikus üksinduses teadvuse kaotamiseni purju)…
«Aga tõepoolest, võib-olla muutub kergemaks, kui end purju juua,» mõtles Bobrov. «Tarvis proovida, kurat võtaks!»
Andreà ootas, kallutatud pudel peos. Bobrov pani teeklaasi ette.
«Ni-i?» venitas Andreà kulme kõrgele tõstes.
«Nii,» vastas Bobrov nukra ja malbe naeratusega. «Hästi! Kust saadik?»
«Klaas ise ütleb.»
«Suurepärane. Võiks mõelda, et olete teeninud Rootsi laevastikus. Kas aitab?»
«Valage, valage!»
«Mu sõber, kuid teie tõenäoliselt pole arvestanud, et see on martell margiga VSOP – ehtne, kange vana konjak.»
«Valage, ärge minu pärast kartke…»
Ning Bobrov mõtles kahjurõõmsalt:
«Noh, mis siis, võtangi ennast täis nagu kingsepp. Las imetleb…»
Klaas oli ääreni täis valatud. Andreà pani pudeli lauale ja hakkas uudishimulikult jälgima oma sõbra käitumist. Bobrov jõi klaasi ühe sõõmuga tühjaks ja võpatas üleni harjumatusest.
«Mu laps, kas teie hinges närib uss?» küsis Andreà, vaadates Bobrovile tõsiselt silma.
«Jah, uss,» noogutas Andrei Iljitš nukralt pead.
«Südames?»
«Jah. »
«Hm!.. Tähendab, te soovite veel?»
«Valage!» vastas Bobrov alistunult ja kurvalt.
Ta jõi ahnelt ja vastikustundega konjakit, püüdes unustust leida. Ent kummaline – alkohol ei avaldanud talle mingit mõju. Vastupidi, ta meel muutus veelgi nukramaks ja pisarad kõrvetasid veel rohkem silmi.
Teenrid olid vahepeal šampanjapudelid laudadele asetanud. Kvašnin tõusis püsti, hoides pokaali kahe sõrme vahel ja vaadeldes läbi kristalse klaasi kõrge kandelaabri valgust. Kõik jäid vait. Oli kuulda vaid seda, kuidas sisises süsi elektrilaternates ja siristasid valjusti väsimatud heinaritsikad.
Kvašnin köhatas.
«Lugupeetud daamid ja härrad!» alustas ta ja tegi mõjuka pausi. «Ma arvan, keegi teist ei kahtle selle tänutunde siiruses, millega ma tõstan oma pokaali! Ma ei unusta kunagi mulle Ivankovos osaks saanud südamlikku vastuvõttu ja tänane väike piknik, tänu sellele ilmunud daamide võluvale armastusväärsusele, jääb mulle alatiseks meeldivaimaks mälestuseks. Joon teie terviseks, mes dames!»
Ta tõstis oma pokaali kõrgele, tegi sellega õhus laia poolringi, rüüpas väikese sõõmu ja jätkas:
«Pöördun oma sõnadega teie poole, minu lähimad kaastöölised ja seltsimehed. Ärge pange pahaks, kui minu sõnavõtt kannab õpetavat iseloomu: võrreldes enamusega siinviibijaist, olen ma vana mees, vanamehe peale aga ei tarvitse õpetuste jagamise pärast pahandada.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.