Hõbedaketrajad. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
et päris nii ei teinud ükski parun. Oli teisi võimalusi. Tüdruk mõisa kutsuda ja nõnda edasi. Aga kõrtsis, rahva silma all… Ei, see on liig,” oli Hjalmar end kaitsnud. Ning ega see vale olnud. Vaiksemalt oli ta lisanud, et mingil määral peab ta enda kehastatavast ka lugu pidama, teisiti ta ei oskavat. „Te näete seda monteerides ise,” lõpetas ta tol korral võrdlemisi ülbelt ja tupsutas niisutatud vatiga kõrvataguseid. See kõlas vihjena, et mina, sõbrake, olen mänginud sinust suuremate lavastajate filmides, küll mina juba tean. Ning praegu peabki Madis tunnistama, et paruni osa sobiks mis tahes korralikku filmi. Aga siia? Siis tuleb kogu stiili muuta. Jandisse pookida draamat. Neid asju on ülikeeruline kokku panna.
Madis rüüpab kohvi. Nüüd on see aga juba täiesti jahtunud. Ägedalt kummutab ta kohvitassi sisu valamusse, suskab juhtme uuesti kontakti ning jääb seejärel jälle Herr Baron’i silmitsema.
Paruni õhukeses närvilises suunurgas on peenekoelisust, midagi heas mõttes rassilist nagu puhast tõugu linnukoeras. Eks olegi parun eluaja linnukesi taga ajanud, kui möödunud sajandi naisterahvaste kohta seda hilisemat pilasõna kasutada. Ja Madis peab arvama, et parunil oli menu: küllap hakkas lihtsa talutüdruku pea sellisele mehele silma vaadates nagu iseenesest ringi käima. Vahest meenusid neiukesele jutud, et see või teine härra tõesti on eesti soost tüdruku ära võtnud. Seda ju juhtuski vahel.
Raske on kujutada mõisahärrasid. On olemas ammuloodud stambid, kuid need on ikka teatud määral lihtsustatud. Peale ülbete võimunautijate oli küllalt ka vabameelsemaid mehi, mõnusaid teadusearmastajaid, rahvaluulekorjajaid. Varasemast ajaloost teame Mannteuffelit, kes külameestega kõrtsis jõudu proovis, külapiigasid krapsas ja „Aiawite peergo walgussel” kirjutas. Ning hilisemaist ajalooürikuist ilmneb, et isegi viienda aasta revolutsiooni päevil mõnede valdade talupojad oma mõisnike kaitseks välja astusid. Raikküla mehed ei lasknud näiteks Keyserlingidele liiga teha, ja Kehtna, kust Rummu Jüri pärit, on ju peaaegu Raikküla külje all. Madis ei taha luua Rennenkampfi tüüpi standardmõisnikku. Aga mis saab siis, kui ta liialt sümpaatse krahvi annab? Pearežissöör Karl-Eero Raja ja kolleegiumi arvamus on etteaimatav. Kuid ega need kõrged hinnanguandjad kõige olulisemad olegi, vaataja on samuti harjunud krahvidega dell’arte tinglikkuse astmes. Selles laadis kavatses tema, Madis, ise ka algul filmi lahendada, nüüd ta aga tunneb, et mitte ei taha enam. Jah, aga kuidas talle endale selline Kõrgessaare poolt pakutav krahv meeldiks? Mis tundega ta seda kinos vaataks? Nähtavasti vihkaks, aga kuidagi ka kadestaks. Mingi matsikadedus lööks välja, nähtavasti on selline kadedus siiski veel geenides.
Nojah, aga mis siis sellest? See peaks kogunisti hea olema. Kõik järgnev pakuks niiviisi kena kahjurõõmu, sest kohe algab suurtramburai ja mõnitamispillerkaar: Peedi Mihkel, Jüri truu võitluskaaslane, organiseerib talle, vaesele hädasolijale, riided, muidugi valed, Rummu Jüri omad, mis kõigile hästi teada. Tema-mees tembeldatakse tuntud hobusevargaks, võetakse kinni, tiritakse omakohtu ette. Ja talumehed saavad härrat nüpeldada, nagu ühes vanas reheloos: „Ma olen saks!” – „Ah, teid on veel kaks!” ja nii edasi. Nalja saab, mis seda rääkida! Aga ikka on midagi viltu – see nali pole … jah, see pole nagu päriselt fair play, urahtab Madis nukralt.
Kõrgessaar pole tiirane kõuts, ta on oma lähenevat eluõhtut tunnetav tark mees, temast kiirgab koguni seda sisemist üleolekut, mida stuudio pearežissöör Raja toapoisis ja kõrtsmikus näha igatses, aga mida kuskilt võtta polnud. On viga Kõrgessaares? Või hoopis tüdrukus? Tüdruku ja tema suhetes?
Madis vajus mõttesse ja järsku ta teadis, kuidas seda stseeni teha võiks. Võiks ja peakski, et loomulik oleks. Kuid see teadmine võttis südame alt jahedaks; Madis plaksutas oma püksikummit ja tajus, et jälle ahvatleb miski teda libedale teele… Tuleks nii teha, et mõisnik meeldib Rummu Jüri pruudile Marele. Taevas ja maa! Mis alltekstid siin tekivad, milline draama võiks sellest hargneda! Rummu Jüri pruut armub tõepoolest mõisnikusse! Ta teeb küll kõik nii, nagu tema peigmees, ei, õigem oleks vist öelda, tema peremees käsib. (Rummu Jüri on talle kindlasti rohkem käskija kui armastatu.) Kõik läheb väliselt võttes stsenaariumi järgi. Peedi Mihkel seob mõisahärra kinni ja asi korras. Tüdruku hinge aga jääb midagi sellist, millest ta kellelegi sõnakest öelda ei tihka. Vähe sellest: isegi endale ei julge ta aru anda, mis on juhtunud. Vaat niisugune võiks olla Rummu Jüri pruut! Kas Madis söandab nõnda filmida? Ei, ma ei tee nii mitte mingil juhul, vandus ta endale, kuid samal ajal teadis, et just nimelt nii ta teebki. Pasunakoori asemel hakkavad mängima viiulid…
Kohv kees üle. Madis haaras kätte paberinuusti, kõrvetas sõrmed ja kallas valmis kohvi hajameelselt valamusse. Kirus ja vandus, viskas end selili diivanile ja jäi lakke vahtima.
Üks muutus toob kaasa teise: uueks Mareks Kersti enam ei sobi. Ta on liiga kindel, liiga ilus, vilunud. Selline tüdruk niiviisi ei armu. Selline tüdruk võis vahest tõesti mõnda aega olla Jüri Rummu tubli kaaslane, kuid vaevalt Rummgi talle kestvalt midagi loeks. Aga on vaja armujat! Sünge lugu: üks leping tuleb jälle tühistada!
Madise silmade eest libises läbi sobiva vanusega naisnäitlejate galerii. Millist tal õieti vaja oleks? Leebemat, kohmetumat, kinnisemat. Ka naiselikumat – muidugi selle sõna vanemas, varasemas tähenduses, möödunud sajandite tähenduses, mil naiselikkuseks peeti emalikkust, malbust, kuulekust. Vähemalt see on hea, et Marel pole palju teksti, see osa ei nõua sedavõrd näitlejameisterlikkust kui just õiget tüpaaži. Mare peab oskama ilusti vaikselt vaadata ja pilku maha lüüa. Ja põlleservaga silmi pühkida ning imestada, üha imestada peab ta oskama. Kõrtsi ärklitoas võtab parun taskust kella ja see mitmeid inimpõlvi näinud vana kell lausa lummab Maret. Kellal helgivad inkrustatsioonid, numbreid asendavad sodiaagimärgid, tasakesi heliseb igal täistunnil Rameau’ menueti algustakt. Parun näitab kella Marele, annab selle tema kätte. Ja talutüdruk võtab selle peopesale õrnalt nagu linnupoja, kuulab ta südamelööke, imeb end pilguga kinni müstiliste loomaringimärkide külge: kui suur on ikka maailm, mis tema, Mare jaoks lõpeb enam-vähem oma valla piiridega; kui tarku ja imelikke inimesi elab maailmas ja mis imeasju nad kõik mõistavad valmis teha. La-la-la-la-lall, laulab ta pihus imemasin peenikesel klavessiinihäälel. Nüüd tõstab Mare pilgu parunihärra silmadesse – nii kurvad ja targad silmad, nii võõras veri… Teatud ajahetkeks on oma rahva kangelaslik poeg, vägev ja kardetud Jüri Rumm unustatud.
Oot-oot, keegi on midagi millalgi niimoodi vaadanud… Kes, kus, millal? Aah! See oli ju õige hiljuti, kusagil siinsamas… Ja Madis Kartuli aju restaureerib pildi riietur Maretist, kes hoiab pihu peal pesast kukkunud pääsupoega. Ta oli proovinud Maretit ühte pisiossa, kuid sinna ta ei sobinud. Aga siia. Jah, Mareti nägu sobiks hiilgavalt, paras jagu rumal ja vagune! Kui ehk teha katset? Ei, peame veel veidike aru.
Madise pilgu eest jooksevad mööda kümned ja kümned kogenud näitlejad, kuid Mareti, selle õmbleja nägu kipub teisi kõrvale tõrjuma. Äkki saab tõesti toime, sest peale kella imetlemise pole Maretil suurt midagi vaja osata. Jah, päris filmi lõpul vaatab ta taas seda kella; siis on see kingitus Rummu Jürilt, kellel käed raudus ja Siberi-tee hommepäev ees.
„Need on tähtede märgid, Mare. Mina vaatan öösi neid tähti ja kui nad siin kellal pimeduses säravad, siis tea, et mu mõte on sinu juures, kodumaa juures,” ütleb Rummu Jüri väga ilukõnelejalikult ja üpris ebahobusevargalikult. (Seltsimees stsenarist Sinirand, kas me peame siinkohal tõesti katarsisesse langema?)
Ja siis lisab Rummu Jüri veel midagi kellaosuti liikumise ja päikese ja maakera liikumise kohta: küll paistab päike kord ka meie õuele, Mare, kinni temast hoiame … ja nii edasi. Mare ei taha algul kella vastu võtta – tüdrukust võib aru saada – , kuid lõpuks võtab ometi. Võtab ja hoiab seda jälle peopesal, ning jälle laulab kell oma haprat koloratuurset fraasi. Mhmm – kui seal ärklitoas nende kahe vahel tõesti midagi juhtus, siis … siis poleks see lõppki enam nii puust. Päris mitmeplaaniline lõpp oleks.
Madis ohkab. Ta on teelahkmel. Kas ta julgeb sillutatud ja piiristatud maanteelt võpsikusse keerata? Oh kui hea, kui ma ei julgeks! mõtleb ta. See mõte aga ajab natuke naerma.
Ehk kutsuda Rein siia? Seda enam, et poiss kangesti tahab materjali näha, tööst rohkem osa võtta. Ega Madis ju keelakski, kui tal enesel kõik klaar oleks, aga oma kõhklusi ja kõikumisi on piinlik näidata.