Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
kust saaks soola?”
„Soola?” imestas Daume siiralt.
„Jah, harilikku keedusoola. Millegipärast on see kuhugi kadunud. Tean seda kui ajakirjanik ja tarbija.”
Kõik elavnesid. Päevakorda oli kerkinud üks viimaste aastate ammendamatumaid teemasid. See puudutas praktiliselt kõiki. See teema oli täis salapära, nüansse ja peaaegu müstilisi ootamatusi. Loomulikult oli selle teema nimi defitsiit. Tõsi, päris viimastel aegadel oli märgata teatavat väsimust, defitsiiditeema kõrgpunkt oli vist juba seljataha jäänud.
„Sooladefitsiit, see on küll midagi täiesti uut.”
„Eelmine kuu polnud sinepit.”
„Seda pole praegugi.”
„Ei tea, mina sain täitsa vabalt.”
„Võtnud siis rohkem!”
„Sügisel oli liha kadunud.”
„Noh, see pole midagi … mäletate, mõne aasta eest … Seasabad olid, aga sead olid kuhugi ära kadunud.”
„Miks te ainult toidust räägite? Räägime millestki vaimsest. Alles see oli, kui kirjutusmasinalinte polnud saada.”
„Üks mees kirjutas, et temale pakutud neid Tallinna–Pihkva rongis koos moosipirukatega.”
„Ei, kas ma valetan, et liha polnud?”
„Mis lihasse puutub, siis see polnud defitsiit, vaid loodusõnnetus. Taud! Kas sina ajalehti ei loegi või?”
„Loen küll. Palun vabandust. Ma ei mäleta ainult, millises lehes räägiti loomataudist. Hea küll, käib ka räim tomatis.”
„Haa, kust sa seda võtad? Räim ujus tükkis tomatipastaga Balti merest minema.”
„Mehed, siin on kalakaitse mängus.”
„Hea küll, aga kui niidirulle pole müügil, mis siis?”
„Milles asi, kolleegid?”
„Defitsiidis!”
Kui kõigil peale paljastava publitsisti Oti uued kohvid nina all aurasid, võttis ootamatult sõna Pista.
„Kallid sõbrad. Mu eilsed piimavennad. Las ma räägin. Ma tahan pihtida. Ma tahan tunnistada, et mina armastan defitsiiti. Jah, jah, loomulikult on minu kui kutselise humoristi, satiiriku, irvhamba kohus pidada lakkamatut ebavõrdset sõda defitsiidi ja selle tekitajate vastu, aga ikkagi … Kuulake mind ja ma loodan, et te saate minust aru. Nagu te ehk teate, elan juba mõned aastad naisest lahus, tema enamasti linnas, mina enamasti aiamajas. Aga detailid ei puutu asjasse. Lihtsalt on asi selles, et elan üksi ja majandan ennast ise. Teie, perekonnainimesed, ei kujuta endale lihtsalt ette, kui palju vaheldust toob üksiku inimese ellu defitsiit! Täpsustan: mina ei hangi leti alt midagi. Minu meelest polegi leti all midagi. Kui mõnel on teistsugused elukogemused, ei hakka ma temaga vaidlema. Eks ju, Daume?”
„Miks just Daume?” pööritas Daume silmi nagu kaval idamaa kaupmees.
„Ah, inimesed. Kõik on hoopis teisiti. Kõik on palju lihtsam, palju inimlikum – palju kaunim!”
MIKS MA ARMASTAN DEFITSIITI
(Üksildase satiiriku Paavo Pista monoloog)
Kuigi reeglina armastatakse defitsiitseid kaupu, aga mitte defitsiiti, ei tagane ma öeldust, tundugu see nii loll kui tahes. Ma armastan defitsiiti tõepoolest. Ma tahan teile oma armastusest jutustada. Ja keegi ei suuda pidurdada inimest, kes on pähe võtnud rääkida oma armastusest!
Üksiku inimese elus on palju hetki, mil ta ei oska endaga midagi peale hakata, mil ta tunneb ennast täiesti tarbetu olendina. Vähe sellest – mina näiteks tunnen ennast kurttummana. Väljaspool tööaega ei räägi minuga mitte keegi! Meie inimesed on väärikad, käituvad korrektselt ja kinniselt, kui nad just purjus pole, aga kuuldavasti on selleski osas oodata tõsiseid meetmeid. Mina aga vajan suhtlemist. Ja ma tean juba hulk aastaid, kuidas seda teha. Ma võtan kilekoti ja kõnnin, kuhu jalad juhivad. Ma tean juba ammu, et meid, üksildasi, ühendab ennekõike defitsiit. Defitsiit annab põhjust dialoogiks. Ja mida ootamatumas vormis või teisendis defitsiit taas meie sekka ilmub, seda enam on mul eeldusi saada tuttavaks mõne vaimuka, targa, särava mõtlemise ja kauni ütlemisega kaaskodanikuga. Nii on välja kujunenud mõnigi pikem tutvus, teinekord aga koguni tõsine sõprus. Muidugi, asjale võib mitmeti läheneda. Mõnigi arvab, et defitsiit on loodud ainult selleks, et kodanik saaks selle foonil teada oma tegeliku koha elus. Selle valemi järgi oleks asi nii, et mees, kellel on näiteks sibuladefitsiidi ajal kodus kaks sibulamugulat, on ühiskondlikult kahtlemata väärtuslikum kui see, kel pole ühtegi. See aga, kel on terve kilo sibulat, kaalub omakorda kindlalt üle kahe mugula omaniku. Kaks mugulat võivad tähendada ka juhust või ühekordset tutvust, kotitäis aga süsteemi! Mina niimoodi ei arutle. Mina otsin inimlikku dialoogi. Nüüd räägingi mõnest tuttavast, keda ma ilma defitsiidi kaasabita poleks kunagi saanud tundma õppida. Meie kodanikuväärikus poleks lubanud meil vestlusse laskuda. Nüüd on aga kõik teisiti.
Näiteks äädikaperioodil – millal see oligi, vist kolme aasta eest? – tutvusin mehega, bioloogiakandidaadiga, kes tunneb mitmeid fantastilisi marinaadiretsepte. Nüüd kohtume Äädikaga (nimetan oma uusi sõpru epohhi järgi, mil me tutvusime) igal sügisel, et käia seenel ja pärast koos neid marineerida. Pealegi on minul natuke nelki, temal aga klikiaegset pipart. Kust saime, ei mäleta kumbki. Igatahes olime siis vist veel lapsed.
Aja jooksul on sõber Pärm mulle jutustanud mitu eriskummalist lugu. Olen need kirjasõnas ära kasutanud. Tal on väga omapärane huumorimeel ja kindlad vaated ühiskonnale. Temaga juhtub tihtilugu naljakaid seiku.
Mu hea sõber Kohviuba on skandinaavia kirjanduse asjatundja. Nüüd õpin rootsi keelt. Strindbergi tuleks siiski originaalis lugeda.
Ümarpatarei on kuldsete kätega mees, ta parandab tänini mu rikkis kodumasinaid.
Lapikpatareisid on kokku kolm, igaüks ise epohhist, kõik intelligendid. Mõnikord helistame üksteisele. Number Kahega aga mängime tennist. Tänaseks on lapikpatareide probleem unustatud, aga ma mäletan, kuidas just nimelt Number Kaks ükskord hiilgavalt probleemi lahendas. Ta transistorraadio oli taas vakka jäänud, tema aga tahtis tingimata veel samal õhtul kuulata erialast saadet. Ta ei hakanud aega ja närve raiskama, vaid läks ja ostis kuus kuuerublast mänguautot. Teate küll, need, mis patareienergial edasi liiguvad. Ta pojuke oli väga õnnelik. Patareide puudumisest ei teinud ta numbrit, kuna oli veel liiga väike. Miks ka mitte. Inimestel raha ju on. Kuhugi tuleb see paigutada.
Seltsimees Sinepiga räägime kokku trehvates kunstist. Tema räägib, mina kuulan. Ta on nimelt kunstiteadlane.
Malet mängin kahe sõbraga – Sardelli ja Margariiniga. Oleme enam-vähem võrdsed. Muide, sardelle pole meil kellelgi õnnestunud viimase viie aasta jooksul isegi näha. Keegi teadis rääkida, et Saaremaal olla neid ükskord müüdud. Aga see võis ka Jüri Tuulik olla, kelle juttu iial ei tea uskuda.
Sukkpüks osutus naisterahvaks ja temast ma pikemalt ei räägi. Kõik käis kuidagi esimesest silmapilgust. Mul polnud plaaniski sukkpükse osta, seda enam, et tollal neid kusagil müüa polnudki.
Mul on terve rida häid tuttavaid, kes mõne aasta eest kannatasid infovaeguse all, kuna neil ei õnnestunud tellida ajakirjandust. Sain nendega tuttavaks siis, kui olin öö läbi järjekorras seisnud, et tellida endale „Reibast Sõna”. Jäin hiljaks umbes kahe koha võrra. Muide, ma töötasin tollal veel teiega koos ja olin just seesama kratt, kes ajas ära mitmedki signaalnumbrid.
Postkastivõti on suur mürakas mees, rauapoe töötaja. Kui ma lollist peast nimetatud pisiasja tahtsin osta, küsis ta kuidagi väga südamlikult: „Aga kas te dünamiiti ei taha? Mul on natuke. Sellega saate oma kasti lahti ja jääb ülegi.” Nii me tuttavaks saime. Tal on omapärane huumorimeel. Võtit pole mul tänini. Aga sellest pole midagi. Konstrueerisin spetsiaalse ahingu, millega oma kirjad ja ajalehed postkastist välja õngitsen. Kaod on minimaalsed. Tõsi, enne tuli kaua oodata, millal lõpeb õngekonksude defitsiit.
Sellisel kaunil inimlikul moel olen aastate jooksul