Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas
Читать онлайн книгу.
kohanud. Ja ikkagi – milleks veel polaaruurijad? Naine ei osanud aimatagi, et mitme kuu möödudes meenub talle see kõne, meenub täiesti ootamatult, kohas, kus ta kunagi varem pole viibinud, asjaoludel, mis on enam kui fantastilised …
Kõne jätkus veelgi, aga juba summutasid selle esimesed pahameelehääled. Inimesed hakkasid üllatusest üle saama. Kõige varem reageerisid need, kes asusid kisa epitsentrist kõige kaugemal. Nad ei osanud ohu suurust hinnata. Algul kostis niisama kahinat, siis pahaseid repliike, üleolevat naeru, aegamisi lõi lainetama inimsõõr, see toimis ahenevate lainetena kilamise suunas. Pidage kinni, bussijuht, pidage kinni, käratas keegi, teda toetasid teisedki hääled, ja ennäe, nobe ekspress peatuski sujuvalt, keskmise ukse juures kestis pisut aega rüsimine ja ähkimine, siis sulgus uks ja buss jätkas teekonda. Nagu naine aru sai, oli juhtunud midagi tavatut. Korrarikkuja oli välja visatud. Nii otsustavat tegutsemist polnud naine veel juhtunud nägema, kuigi ta oli sel marsruudil juba mitu head aastat sõitnud ning mõndagi näinud.
Buss sõitis veel veidi aega, siis tuli esimene peatus Mustamäel. Hulk rahvast väljus, peale tuli üksikuid. Nüüd sai naine kõik oma kompsud maha panna. See oli peaaegu luksus – aga ainult viivuks. Sest kohe hakkas tal halb. Ta sai kõigest aru. Ta jalge ees helendas kaks muljutud kingakarpi.
„Just, jah, teid ta spekulandiks sõimaski,” kinnitas lähim küünarnukinaaber, vanem naisintelligent. „Teie peaksite küll seda tublit üliõpilast tänama, kes tolle vatikuues psühhohuligaani välja viskas.”
Niisiis olid need ikkagi olnud inimese silmad.
„Ma … ma ei näinud ju mitte midagi … Ütelge, oli ta väga purjus?”
„Oleks ta sedagi olnud!” põlastas naisintelligent, kas siis kooliõpetaja või kultuuritöötaja. „See oli üks elukutseline kisakõri. Ei tea, kust sihuke küll äkki välja kargas, ma pole ammu säärast juttu kuulda saanud. Nooremast peast, siis küll. Siis need jutud sedapidi ei lõppenud. Aga enam pole need ajad … jumal tänatud.” Naaber vaatas ringi, kael õieli. „Aga see tubli üliõpilane on juba ka maha läinud. Tasujas, jah, kus ta mujal minna sai.”
Noorem naine avas suu, et jahmatusega kuulda, kuidas ta enese hääl alandlikult kinnitama kiirustas:
„Oh, mul on siin ju täiesti harilikud „Kommunaari” kingad mehele. Vanad said läbi, sellepärast … Sattusin Pikal tänaval peale … Ja need siin on lastesaapad, ausalt. Hästi odavad. Mul on nelja-aastane poeg. Tema nimi on Raivo.”
Ta oli valmis koguni passi näitama, kus mehe ja poja nimed sisse kirjutatud. Aga intelligentne tädi ütles:
„Minupärast ostke te või iga päev kolm paari Prantsuse kõpskingi, kui aga rahakott välja kannatab. Mis see minu asi peaks olema, kui palju te endale kingi ostate? Ajad pole enam säärased, et iga kisakõri seadusi teeks …”
„Ma tänan teid südamest,” ütles noorem ja neelatas. Aga ta tundis põletavat vajadust veel ühe rumala pihtimuse järele.
„Ja selle … Ja selle kunstkarusnahast kasuka ostsin ma kolm suve tagasi Saaremaalt, Kingissepa kaubamajast, see maksis seitsekümmend kaheksa rubla, see on tegelikult poistekasukas, ausõna! Ja nööp tuli ka täna eest ära! Jah, aga tal on väga mugav kapuuts ja …”
Jumal küll, miks ma küll seda kõike patran, mis mul viga on, mõtles naine ise seejuures.
„Seda on näha jah. Pole viga, küll te endale ükskord ka päriskasuka saate. Või koguni dubljonka,” muigas jutukaaslane ja astus peatunud bussist välja.
Ja nad ei kohtunud enam kunagi. Vähemalt ei tundnud nad teineteist enam kunagi ära. Aga noorem naine meenutas seda juhuslikku jutukaaslast veel kaua – kord tänumeeli, kord sügava häbitundega.
Nüüd aga kohendas ta hõlmu ja jäi ootama, millal süda taas rahulikumalt lööma hakkab. Ta väljus Mustamäe tagaservas. Inimesed jooksid kohe peatusest laiali, hargnesid kodude ja kaupluste suunas. Mõne hetke pärast polnud suurte majade vahel vähimatki märki tipptunnist. Naine seisis veel pisut paigal. Siis tundis ta külma. See oli loomulik ja ootamatult lohutav tunne.
Aga keemilise puhastuse töökotta ta ei läinud. Ei tahtnud, ei jaksanud. Kodu poole rühkides märkas ta, kuidas keegi keskmist kasvu tüse isand reipalt ühe heledat tooni „Žiguli” juurde astus, selle tagaukse avas, midagi küsis ja siis sisse hüppas. Kohe seejärel keeras auto minekule.
See tüse mees oli naise kolleeg, õigemini – see oli tema ülemus. Siinkandis kohtas ta oma ülemust esimest korda.
Sel polnud ju erilist tähtsust, välja arvatud asjaolu, et auto oli seisnud just tema trepis.
Naine kehitas õlgu ja astus edasi.
Selleks ajaks oli V. A. jõudnud loendada 1743 paremale ja 1509 vasakule. Ees ootasid keerulised arvutused, korrutamised, jagamised, manamised, nõidumised. V. A. silmad valutasid, ta hing oli tühi. Aga ta teadis, et oli isegi õnnega pääsenud. Statistika andmeil pidi Eestis olema ainuüksi erasõidukeid 150 000. Mis oleks juhtunud, kui kõik need mingi saatuse iroonia tõttu sel õhtul üle Võidu väljaku oleksid sõitnud? Mis muud, kui ühe luuletaja vaimne krahh. V. A. süütas sigareti, istus laua taha ja kirjutas väikesele puhtale paberilehele luuletuse.
Kuusk mõrvati
ja linna toodi
me ümber sarga tantsime
Paks emand
trügib vorstipoodi
me ümber sarga tantsime.
V. A-l oli korralik kaldkiri. Aga luuletus ei meeldinud talle üldse. Ta ei saanud sellest sugugi aru.
2.
ENERGIA JA ELEGANTS
„Hei-hei, peremees! Rõõm teid kargel talveõhtul tervitada! Muide – head uut aastat! S novõm godom! Happy New Year! Minu meelest tohib ikka veel head uut soovida? Kuule, peremees, äkki viskad mind südalinna poole, muidugi, kui sul endal sinnakanti asja on?”
Autost õhkus soojust, hubasust, hämarust, tasast svingi (stereo? – muidugi stereo) ning veel midagi, mille intuitiivne äratundmine ei valmistanud Raik Daumele juba ammu raskusi. Bisnessi hõnguks oli seda „miskit” odav ja lapidaarselt följetonlik termineerida, aga samas – milleks siis? Oli kuidas oli, Daume sai kohe kõigest aru, orienteerus lennult, tegi tänulik-lustaka žesti ja kargas vastust ära ootamata tagaistmele. Ta vajus sinna nagu mingisse mõnusasse baarinurka – priske, energiline ja elegantne mees.
Nii baari kui võõrasse autosse istudes tuli silmas pidada, et see kõik võib ka midagi maksta, aga nagu elu oli näidanud, ei tulnud maksta sugugi iga kord. Hea sõna maksis sageli enam kui rubla. Daume oli tähele pannud, et inimesed (mitte ainult baarides, mitte ainult autoroolis!) olid viimasel ajal hakanud üsna kõrgelt koteerima vaimukat, viimistletut, elegantset lauset. Mida see tähendas? Kõrget elatustaset! Tegelikult polnud Daume ihnuskoi, kokkuhoiukomplekside all kannatas ta kõige vähem. Raha tuli, raha läks, Daumel oli aga alati igaks juhuks sajaline taskus. Ilma sajakata polnud täismehel viimasel ajal mõtet õue astudagi.
Kui Daume mõtles priiküüdile, siis tiivustas teda üksnes sportlik hasart. Daume hindas õige kõrgelt oma kõneoskust. Mis oskust! See oli talent. Talenti polnud mõtet maha salata. Kas rääkida või vaikida? Mida rääkida või kuidas vaikida? Enamasti lahendas ta need probleemid intuitiivselt ja täpselt. Daume oskas erinevates helistikes lobiseda, ta mõistis mitmes skaalas vaikimistki. Kokku tähendas see suhtlemisoskust. Ilma selleta aga ära parem õue minegi. Mees peab oskama suhelda. Peab oskama tutvusi luua ja nendest loobuda. Mees peab oskama elada.
Elu oli teadagi komplitseeritud nähtus, Daume oma aga kulges juba mõnda aega säärases järgus, mida nimetatakse eduks ja mis tähendas kas või seda, et teda lasti pikemalt pärimata sisse juba mitmesse õhtusesse restorani, varieteesse, baari, ilma et ta oleks pidanud oma enesetunnet nürima pikkades järjekordades seismisega. Muidugi, ega kõrtsiuks pole siin ajalikus elus sugugi kõige tähtsam uks, aga kui fakti töödelda, kui silmas pidada, et mõnes teises situatsioonis, mõnel teisel maal said samasuguste privileegidega mehed ka korralikku pangakrediiti,