Kaljo Kiisk. Andres Laasik
Читать онлайн книгу.
peal. Ja kui tuli mobilisatsioon, ei olnud meil peres mingisugust ohkimist, ütlesin: “Jah, kõike head, mina lähen.””33
Muide, sõjaväeline elu polnud Kaljo Kiisale mingi võõras maailm. Poisipõnnina näis see talle koguni eluunistusena: “Kuna Jõhvi kubises sõjaväelastest, mõtlesin minagi, et sõjaväelane oleks tore olla.”34
Sillamäel löödi sõdurpoisid autode peale ja viidi Rakvere rongijaama. Sealsamas oli ühel 1943. aasta oktoobrikuu päeval ka üks noor neiu, kes oli sõjaväljale saatmas oma venda, kes jäigi sõtta kadunuks. See, et tollal oldi koos rongijaamas, tuli ilmsiks hiljem, kui venda ära saatnud neiust oli saanud Kaljo Kiisa abikaasa. Kui Kaljo Kiisk oli enda sõnul oma sõjamehe-elu koha pealt vait kui sukk (sõjas käimisest ei teadnud isegi tütar ega väimees), siis see sõtta saatmise lugu tehti omavahelises jutus ikka selgeks.
Rakverest alanud rongisõit kestis mitu päeva ja lõppes Poola kaguosas Debica linna lähedal, kus asus endine Poola ratsaväe väljaõppelaager, millest oli nüüd saanud Waffen-SS-i koolituskeskus – Heidelaager. “Heidelaager ehk tõlkes Nõmmelaager sai oma nime ilmselt sellel alal valitsevate nõmmemetsade järgi. Need olid tõesti toredad nõmmikud, kuhu olid ehitatud madalad baraki tüüpi kasarmud, mis said meestele eluasemeks tervelt kuueks pikaks kuuks,” kirjutasid oma sõjaväekoolituse paigast pataljon Narva mehed.35
Pool aastat väga head sõjaväelist väljaõpet saanud pataljon Narva koosnes meestest, kes Väinö Linna loodud kirjandusliku tegelase kombel võiksid sõja kohta öelda, et “ma ei ole siia surema tulnud, vaid tapma”. Nende koolitus algas 1942. aasta sügisel ja lõppes kevadel. Pool aastat enne Kaljo Kiiska Heidelaagrisse jõudnud Harri Rent saab oma mälestuste kohaselt viie kuuga lisaks sõduriväljaõppele veel allohvitseri kupud peale. Kaljo Kiisa noorsõdurite sats pidi leppima juba märksa lühema ajaga – kaotusseisus Drittes Reich tahtis üha nobedamalt saada kahuriliha, keda tuua ohvriks ihaldatava lõppvõidu saavutamiseks.
Et Kaljo Kiisk on rääkinud oma sõdimistes Neveli rindele jõudmisest ja eesti väeosad lahkusid sealt 1944. aasta veebruaris, sai sõdurite partii, kuhu tema kuulus, Heidelaagris tapmise õpetust kolm kuud ja veidi peale. Siisi Kiisa väitel tuli tema venna esimene kiri rindelt 1944. aasta jaanuari lõpus. Et Kaljo Kiisk jõudis õppustele samas seltskonnas, pidi ta samal ajal ka rindele jõudma. Aga ka kolm kuud Heidelaagrit on sõjamehele hea algus. Keskmisest parem eeldus noorele inimesele, et olla ikka tapjate ja mitte tapetute hulgas.
Aga enne sõjamehe tapmiskunsti tuli õppida Preisi korda, rivisammu ja kulpi löömist. Drilli said kõvasti ka need, kelle koolitus piirdus lühema ajaga. Õpetuse juurde käis ka voodi ülestegemise ja varustuse kappi mahutamise kunst. Ja “maskiballid”, kus noorsõdureid erinevas kostüümis erinevateks apellideks üles rivistati. Mõnikord ka keset ööd. Ja need, kes nõudmistele ei vastanud, said kõigepealt allohvitseri sõimu osaliseks (paremal juhul öeldi noorsõdurile Mensch, krõbedamalt – Arschloch). “Leidnud ka kõige väiksema korratuse, laskis ta meestel teha paar tiiru ümber baraki, siis mundrit vahetada, ja jälle barakile paar tiiru peale. Sageli pidi jooksu ajal ka midagi käes olema, näiteks vasakus käes joogitops, paremas lusikas.”36
Aga elu Heidelaagris polnud vaid drill ja tapmise õppimine. Mitu Heidelaagri läbinud meest meenutavad tänutundega Mari Möldret, kes käis seal noorte meeste meelt lahutamas, esitades üksuse klubiruumis oma kuulsaid Joosep Tootsi sketše. Kas Kiisk, kes hiljem samamoodi Tootsi kehastas, Heidelaagris Möldret nägi, pole teada, kuid vähemalt mõned kinoseansid tal sellesse aega jäid.
Õhutõrjeüksusesse võis Kaljo Kiisk jõuda juba Heidelaagris, kus spetsialiseerumine toimus kohaliku kombe järgi. “Väga omapärane oli meeste jagamine kompaniidesse, see toimus n-ö orjaturu põhimõttel: pandi kõik mehed rivisse ja siis asusid kompaniiülemad kordamööda mehi välja valima. Algul valis ühe mehe VI, siis III, II ja lõpuks I kompanii ülem. Siis algas uus ring. Spiessid panid nimed kirja ja kui mehed jagatud, viidi nad juba oma kogu varandusega uude majutuskohta.”37
Kaljo Kiisk oma meetri ja seitsmekümne sentimeetriga ei olnud just eeskujulik põhjarassi esindaja. Tegemist oli miinimumiga, millega vabatahtlikke värbamisel üldse Waffen-SS-i arvati. Ja et meeste sellise jagamise juures valiti kaevikutesse ja lahingusuurtükkide-miinipildujate taha turskemad poisid, pidid ülejäänud leppima muude ametitega. Olid ju 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisis ka sidekompanii, pioneerikompanii ja õhutõrjeüksus. Küllap siis need “kehvemat tõugu” mehed sinna said.
Kaljo Kiisk on nimetanud oma sõjariistaks 20-millimeetrist õhutõrjekahurit, millega anti tuld kuni 2000 meetri kõrgusel lendavate lennukite pihta. Tavaliselt olid need neljatorulised ja kandsid nime Flakvierling 38. Tulistamine käis poolautomaatselt, laadur laadis neid mürsukassettidega ja sel viisil võis kahuri meeskond välja lasta 800 lasku minutis. Tegu oli suhteliselt moodsa riistaga, ega praegugi Eesti kaitseväe relvastusse kuuluv Vene päritolu ZU-23 väga palju Kaljo Kiisa poolt kasutatust erine.
Kahuril oli neljaliikmeline meeskond: K-1 oli sihtur, K-2 laadija ning K-3 ja K-4 tõid kohale laskemoona ning pidid vajadusel vahetama kahuri toru. Mehed olid välja õpetatud nii, et olid võimelised täitma ka teiste numbrite osa. Kui keegi rivist välja langes, siis ei ei toonud see kaasa segadust, väljadrillitud korra järgi toimus numbrite vahetus ja kahur sai endiselt tuld anda.
Sõduriõpetuse lõppu troonis vande andmine, kus Kaljo Kiisk pidi teiste seltsis kooris saksa keeles lubama, et on nõus oma elu ohvriks tooma “pühas võitluses bolševismi vastu”. Ja Waffen-SS-i laagri läbinu oligi valmis Suur-Saksamaa eliitsõdur, kellele tava kohaselt tätoveeriti kaenla alla veregrupi märk. See tätoveering või siis tätoveeringu ärakraapimisel saadud arm pidi Heidelaagrist läbi käinud mehi saatma kogu elu.
Tänapäeval on Saksa mundris Punaarmee vastu sõdinud mehi nii ülistatud kui ka saatanana kujutatud. Tõsiasi on see, et sel, 1944. aastal uskusid need noored mehed, et teevad õiget asja ja võitlevad kodumaa eest. Selline tunnistus lipsab läbi väga paljude mälestustest, kes Narva all ja Sinimägedes turmtules sõdisid. Kaljo Kiisk on olnud sõjaajal kogetu suhtes napisõnaline. Tagantjärelehinnanguid nende sõdimiste kohta pole ta suust palju kuulda olnud. Kuid vaevalt et ta teisiti mõtles kui teised Pätsi ajal üles kasvanud noored. Küllap tundis 1944. aastal temagi, et ajab, püss käes, õiget asja.
Neveli rindel Kaljo Kiisal kaua sõdida ei tulnud, kõik Saksa poolel teeninud eestlased koondati kodumaale. Kaljo Kiisa mälestustest nagu teistegi eesti sõjameeste omast jookseb läbi Tartu linn: “Mäletan, et kui õhtul Tartusse jõudsime, lubati meil tunnike linna peal liikuda ning tüdrukud hakkasid kõva häälega karjuma: “Issand, Eesti SS, Eesti SS!” Tüdrukute hõisked on meeles kui esimene vastuvõtt.”38
Samas on juttu ka sellest, kuidas jõuti nädal aega hiljem Peipsi äärde, kus eesti üksused olid Sturmbannführer Harald Riipalu juhtimisel juba puruks löönud üle Peipsi järve tulnud Punaarmee üksused. Siit saab juba tuletada Kaljo Kiisa väeosa: tegemist oli 20. SS-diviisi juurde kuuluva õhutõrjeüksusega SS Flak-Abteilung 20. Selle koosseisus oli kolm patareid, esimesse, kus olid 20-millimeetrised torud, Kiisk arvatavasti kuuluski.
Patareiülemaks oli Obersturmführer Enn Sirvet, kogu õhukaitseüksust kamandas aga sakslane – Hauptsturmführer Fritz Bergemann. Mees, kes leidis langemiskuupäeva järgi otsustades endale haua Ida-Virumaal.
Peipsi kallastelt läks sõjamehe tee kodukanti – Narva rindele. Läbi Jõgeva ja Jõhvi. “Me tulime ju Toilast läbi ja nii kui keerasime Toila teele… Oi issake, kostis kusagilt metsa alt röögatus: “Kaljo, Kaljo!” Eks Toila inimesed tundsid mu ära. Sõitsime veoautol, millel oli tagaosa lahtine. Taga oli kahur ja mina koos teiste meestega. Istusime, lehvitasin omadele ja nutt kiskus kurku.”39
Kaljo Kiisa sõjakäigust kirjutada on raske. Mees ise ütleb: “See on minu elus selline lõik, millega
A. Koppel, Kaljo Kiisa ebatavaline elu, lk 127.
I. Palli, Kodumaale kadunud kodu otsimas.
Minu au on truudus. Toim. Harri Tulp. Klubi Wiking-Narva ajalookomisjon. Tallinn, 1995.
Sealsamas.
Sealsamas.
E. Tammer, Elu jõud. Tallinn: Tänapäev, 2004, lk 22.
Sealsamas, lk 23.