---

Скачать книгу

---

jõudma, kuid Ilja Sudakovi tundides see läbi ei läinud. Seal tehti “Libahunti” vaimustusega. Virve Kiple: “See oli teisel õppeaastal, kui me tegime juba katkendeid näidenditest. Meie Rein Areniga ja Karin Seprega valisime teise vaatuse “Libahundist”, mängisime selle tervikuna maha. Ma ei mäleta, kes seda rääkis, et kui me siis Rein Areniga seal metsas hullasime, siis Sudakov oli püsti karanud ja vaadanud üksisilmi, et mida need seal nüüd ometigi teevad. Ta läks nii kaasa iga väikese eduga. Jäi täiesti niisugune mulje, nagu ta oskaks eesti keelt. Tegelikult oli tal ees reaalune tõlge, ta teadis, mida me räägime. Tekst oli tal kodus eelnevalt läbi töötatud, ega ta ei tulnud tundi ja hakanud sõrmega järge vedama. Ta oli muidugi vaimustav. Võrratu inimene.”64

      Mängiti ka katkendeid tolle aja vene autorite näidenditest. Esitati lõike Aleksandr Korneitšuki “Platon Kretšetist” ja Aleksei Arbuzovi “Tanjast”. Vähemalt omas ajas oli nende näitemängude näol tegemist hea kirjandusega. Aga õppetöö aluseks oli ka selliseid teoseid, kus stalinlik hingus oli tugev, näiteks Aleksandr Fadejevi “Noor kaardivägi”.

      Kaljo Kiisk mängis kaasa mitmetes katkendites. 1949. aasta kevadel esitas ta rolli Arbuzovi “Tanjas”, järgmisel aastal tegi kaasa stseenis Korneitšuki “Platon Kretšetist”. Kolmanda kursuse lõpuks oli tal pakkuda rolle klassikast, Shakespeare’i “Kaheteistkümnendast ööst” ja Sheridani “Seltsidaamist”. Kursusekaaslased mäletavad teda särava noorena, kel ilmselged näitlejaeeldused. Endla Hermann: “Kordan veel kord: mul on väga kahju, et Kiisk näitleja ei ole. Need etüüdid olid juba väga huvitavad, mis ta koolis tegi. Või kui ta luges kõnetehnikakatkendeid… Viimasel minutil ta küll tegi need valmis, aga kui ta siis lavale tuli, kui silm esinemise ajal elama ja särama hakkas, siis oli see huvitav. Ita Ever näiteks tol korral nii välja ei paistnud.”65

      Samal aastal, kui Moskvasse ilmub Panso, tuleb sinna ka legendaarne mees – Felix Moor. Õppejõuks lavakõne alal, et GITIS-est tuleksid ikka hea eesti keelega näitlejad. Jaanus Orgulas: “Felix Moor tuli õigel ajal, sest tema oleks ka kosmopoliidiks tehtud. Ta oli ju plaadi peale lugenud teksti korpuse meestele, et tulge üle! Moskvas elasid nad Rudolf Sarapiga ühes toas. Sarap ütles veel, et ta ei saa selle natsionalistiga koos elada. Meiega leidis Moor kohe kontakti. Teda võeti kui oma meest.”66

      Lisaks heale eesti keelele tõi Felix Moor Moskvasse ka Tallinna lõbusat boheemlust. Voldemar Panso: “Moor jäi Mooriks, mulgiks ja onu Mooriks ka Moskvas. Õpetamise ja õppimise kõrval öötundidel intensiivselt Stanislavskit tõlkides oli Moor ometi kõige rikkam meist Moskvas. Moor on suure töömehena eluaeg saanud heldelt raha ja on eluaeg teda niisma heldelt riigile tagasi andnud. Nii ka Moskva-päevil. Vähemalt kuus korra pani Moor vanemad riided selga ja läks paariks päevaks “elulainetesse”. See oli ülipikkadest tööpäevadest väljapuhkamine, vaimne lõdvestus. Siis ilmus ta meie ühiselamusse. Mitmerahvuseline poistepere lõi kihama: Djadja Moor prišol! Onu võttis kümme poissi sleppi ja kõndis Majakovski väljakule Kiievi restorani, kus olid ammu juba Moori maitse järgi lauakatted, taldrikute ning klaaside komplektid, sest teeninduskultuuri valdkonnas oli Moor ülimalt pedant. Ta näitas heldust, aga nõudis täiust! Ettekandjad kihasid ja poisid kihistasid.

      Mooril oli üks kummaline ja ainulaadne omadus, mis ei mahtunud ühtegi rahvuslikku traditsiooni (isegi mulgi omasse mitte) ega ühtegi ühiskondlikku formatsiooni. Lõpuks lugesid poisid selle lihtsalt sünniveaks: tema kutsus kas sööma või jooma (kuis tal endal parajasti tuju oli), aga mitte kunagi mõlemaid koos tegema. Kui sööma, siis söödi ukraina borši ja kiievi kotlette nõrkemiseni, Moor maksis. Aga ei tilkagi joodavat. Oli Mooril joogituju, siis võis iga poiss tellida parimaid jooke, Moor maksis, aga kopikat ei kulutanud ta söögi peale. Poisid kogusid WC-s oma taskupõhjadest metallipuru ja käisid salaja poes vorsti söömas, et vesist südant järgmiste pudelite jaoks pisut kindlustada. Pealegi tugevdas soolane vorst sisemist vastupanu, sest Moor ei õpetanud joomist, vaid joomise kultuuri ning ka selles valdkonnas oli ta ülimalt nõudlik. Niisugune imelik pühapäevalaps oli vaestele teatriüliõpilastele Felix Mihhailovitš ehk djadja Moor.”67

      Kui aga rääkida Moori panusest gitislaste koolitusse, siis on seda raske ülehinnata. Kalju Komissarov: “Kaljo Kiisa diktsioon ja sõnakasutus on selline, mille kohta saab öelda: Felix Moori kool. Tema tekstilugemised on kõrgem klass. Omaette on see Virumaa kolmas välde, aga see on selline isikupärane asi.” Seda Kaljo Kiisa Virumaa kolmandat väldet kasutas sõbraliku tögamisena ära Mikk Mikiver ühes Kiisa juubeliõnnitluses, kui ta kirjutas pöördumise “Kuuule, Kaljo” Kiisa maneeri jäljendades.

      Lembit Anton: “GITIS-es töötas Felix Moor kõikide diplomilavastuste juures lavakõne õppejõuna. Sudakov hindas väga kõrgelt tema tööd. Iga kord, kui Sudakov lõpetas oma tunni, andis ta lõpuks sõna Felix Moorile keelelise korrektuuri tegemiseks. Instituudi rektor Gorbunov palus teha Mooril kui teatripraktikul ja lingvistil ülevaate GITIS-e lavakõne olukorrast ja õppemetoodikast. Moor sai võimaluse kuulata kõikide professorite loenguid. Selle põhjal tegi ta õpetatud nõukogu ees ettekande, kus ta kritiseeris õppemetoodikat ja tõi esile puudusi õpetamises, aga samal ajal näitas, kuidas on võimalik olukorda parandada. Felix Moori loengut oodati ja kuulati suure tähelepanuga. Ettekanne vallandas poleemika ja Moor saavutas õppejõudude hulgas suure lugupidamise. Kui eesti stuudio 1953. aastal lõpetas, tegi Gorbunov Moorile ettepaneku jääda GITIS-esse lavakõne kateedri juhatajaks, aga Moor ei tahtnud jääda üksinda Moskvasse, ka tema tervis halvenes ja ta loobus sellest ahvatlevast ettepanekust.”68

      GITIS-e eesti stuudiost voolas rahvast läbi. Ühed tulid, teised läksid. Mõni minek oli üsna kurb ja masendav. Harry Karro: “Aga see puudutas mind küll, kui kursuselt hiljem mõned inimesed ära kadusid. Ma kõigepealt nimetan nad: Ants Läti, Armand Tungal, Aino Keerberg ja Edgar Palu. Nad arreteeriti. See oli 1949. aasta 3. mail. Meil oli eelmisel õhtul lavalise võitluse tund. Tund lõppes hilja, ma läksin duši alla. Ma sain Lätiga hästi läbi ja me pidime koos ära tulema. Nii palju veel, et mina, Läti, Tungal ja Palu ei olnud meie poistega samas ühiselamus, vaid meie vastas oli Gnessini Muusikakooli ühiselamu ja meid pandi sinna vene keele õppimise eesmärgil. Millegipärast poisid mind ei oodanud ja nad kadusid ära.

      Kui ma hommikul mingisuguse kobina peale silmad lahti lõin, näen, et ühiselamu toas kõnnivad ringi vormis mehed, julgeolek. Üks mees tõmbas parajasti midagi roobiga ahjust. Siis vaatan, et laua peal pakitakse minu ülikonda. Minu ülikond rippus Läti voodi kohal. Ma kargasin kohe püsti, et andke mu ülikond tagasi. “Miks ta siin ripub?” – “Kus siis?” Vastas olid aknad. “Ega ma aknast välja teda riputa!” Ülikond anti tagasi. Minu fotod Noorsooteatrist ja veel Salme Reegi pühendusega, mis ülikonna taskus, olid kõik laua peal hunnikus. “Andke need ka tagasi!” – “Ei, neid ei saa. Tulete neile järgi, meil läheb neid vaja.” Milleks neid vaja läks, ma ei tea. Järele ma neile ei läinud ja need läksid mul kõik kaduma.

      Meile ei öeldud mitte midagi, milles asi on. Mina neid poisse enam ei näinud. Nägin Ants Lätit seitse aastat hiljem, siis kui ta vangist lahti sai. Kui Sudakov instituudis küsis, milles asi on, ei teadnud me midagi. Nad vist ei informeerinud isegi instituuti. Mispärast? Kuidas? Lihtsalt kadusid. Aino Keerberg oli ka seal hulgas. Ühesõnaga viidi kinni. Nüüd on teada, miks. Kas see täpselt nii oli, kes seda teab. Ma mäletan, et Sudakov hakkas nutma, kui ta sellest kuulis. Ta pidas ju meid oma lasteks.”69

      Aja jooksul selgusid gitislastele nende arreteerimiste arvatavad üksikasjad. Armand Tungal oli jäänud silma selle poolest, et kuulas ühiselamus võõrkeelseid raadiojaamu. Aino Keerberg oli püüdnud Kanada saatkonnast teada saada oma Kanadasse emigreerunud vanemate kohta. Edgar Palu ja Ants Läti aga juhtunud restoranis juttu tegema välismaalastega, mis polnud nõukogude inimese jaoks sugugi mitte soovitatav tegevus. Palu ja Läti olid oma saatuse poolest Kaljo Kiisa masti mehed, mõlemad kandsid sõjas saksa halli vormi. Oht polnud kuhugi kadunud.

      Kaljo

---

Скачать книгу