Keelest ja meelest. Uku Masing
Читать онлайн книгу.
Ei saa kõnelda üldinimlikust loogikast ega selle seadustest, pole olemas üldinimlikke “mõisteid”, sest iga keel peab millisetahes “üldinimliku mõiste” sees oluliseks enamvähem erinevaid jooni. Kuid keel ei määra ainult tunnetamiskompleksi, vaid teatavas mõttes meeligi. Inimese tajud ja kogemused kuidagi sõltuvad ta keelest. Loomulikult siis juba ka ta igasugused huvid ja seega teatava piirini kõik ta tegelemised. Ei kehti ainult duo si dicunt idem non est idem, vaid ka duo si faciunt idem non est idem. Näiliselt samad esemed, nähted, toimingud ei paikne “keeletõelustes” samadel kohtadel ega ole võimalik koostada ühtset transformatsiooni-translatsioonivalemit ühest süsteemist teise. Kolmandaks printsiibiks on: ükski “keeletõelus” pole objektiivne, ükski ei peegelda tõetruult tõelust ja ükski pole teisest kõrgemal või madalamal, täiuslikum või puudulikum. Tõetruud tõeluse peegeldust ei saa olla ega loota! Keeled on erinevad geomeetriad, erinevad kaardid, erinevad maalid, millede kohta ei kehti mingid tõesuse või väärtuslikkuse kriteeriumid. Kõik nad on relatiivsed. Ja alles siis, kui kõikide loogikate relatiivsus inimestele ilmne ja vastuvõetavaks tõigaks, võib hakata kujunema mingi “metalingvistlik loogika”, mille nägu ja tegumood on kujuteldamatu.
Iga mõtlev inimene peaks rõõmsalt tunnustama neid printsiipe, sest nende humaansus ja liberaalsus on ilmne. Keeled (ja seega, rahvad) ei ole ainult võrdõiguslikud, vaid ka võrdväärtuslikud ning iga “keeletõelus” võib osutada inimesele vastseid teid tõeluse tunnetamiseks, võib teda rikastada igakülgselt. Kuid “relatiivsus” pole ainult moralistide meelest üks vägevamaid kuradeid, kõikide türannide arust ta on revolutsiooniline või nihilistlik Saatan ise. Edasises on toodud mõned näited SAE inimeste jultunud ülbusest. Ja just see türanniülbus, absolutistliku monarhi ja totalitaristliku füüreri jäme rohmakus on hingeliselt rängasti kannatanud SAPIR-WHORFi hüpoteesi kuulanult. Kõik esitatud vastuväited kajastavad ainult end ainsaiks härrasteks tundnud SAE inimeste solvunust, nende sügavkõlblat ehk eetoslikku nördimust, et on üldse söandatud midagi pidada võrdväärtuslikuks SAE mentaliteediga. Et solvunus ei ilmneks naeruväärsena, siis peidetakse ta enamvähem osavalt fraaside sisse, mis näiliselt tähenduslikud. Öeldakse, näiteks, et WHORFi veaks suurele SAEle esitada vastandiks väike ja seetõttu juhuslik indiaanikeel (Hopi). Unustatakse, et Hopi pole ainus, teisedki indiaanikeeled vähemalt osalt väljendavad enamvähem sarnast “keeletõelust”. Mistahes keele “tõetruudust” ei taga teda kõnelejate arvukus või nende kultuuri “kõrgus”. Väga meelsasti rõhutatakse, et inimese mõtlemist ja tegutsemist ei määra keel (mille sõnastused, sõnatähendused jne. ebatäpsed ja subjektiivsed sageli), vaid ühiskondlikus praktikas kujunenud mõisted, mis olevat “verbindliche Abbilder der Realität”25. Et “mõisted” ometi koosnevad teataval perioodil olulisiks tunnistatud definitsioonest ja otsustusist, siis sellist väidet võib teisendada: meie primaarne “keeletõelus” võib olla käsiteldav WHORFi printsiipide järgi, kuid meie sekundaarne “keeletõelus” on ainuõige ja ainuväärtuslik. Unustatakse, et “mõisted” pole vastselt, mingi teissuguse ilmutuse kaudu saadud (looduse, ühiskonna) tõelusest, vaid ikkagi primaarse “keeletõeluse” korrastamisel ja süstematiseerimisel. “Sekundaarne keeletõelus” iga uue süsteemiga annab vastse vahendi küsitella tõelust. “Mõisted” on instrumendid, mis kuuluvad tõelusse sessamas mõttes nagu kõik muud inimese valmistatud, kasutatud või kasutamata instrumendid, millede kohta keegi ei väida, et nad tõetruult peegelda(nu)ksid ja võiksid peegeldada tõelust. SAE instrumendid võivad olla üpris kasulikud mõnel alal, kuid ainult XIX s-i kapitalistid tihkasid oma toodetuid kuulutada ületatamatuiks ja ainuvõimalikeks tippmarkideks inimkonnaturul. Mõnel alal on SAE instrumentaarium hoopis kohmakas ja sobimatu. Igal inimesel on paratamatult kiusatus pidada oma “keeletõeluse” vahendeid meeldivamaks ja rahuldavamaks teiste omadest, kuid meeldivamus on termin, mis ei sisalda objektiivset väärtushinnangut. SAE teoreetikud (võimalik, et nende “keeletõelus” põhjustab sellise pretentsioosse “tungi”!) väidavad, et neid – ja iga inimest – võib rahuldada ainult absoluutne tõetruudus ning nende keel võimaldab ainuüksi selle saavutamist. Inimene iial ei võivat rahulduda relatiivsega, vaid nõudvat parimat, täpseimat ning ilmtingimata eeldavat, et talle “ainult parim on paras”. Kuid ikkagi on Aristotelese loogika järgigi metabasis eis allo genos samastada “parim” ja “absoluutselt tõetruu” (sellesama vea teeb teatavasti sel pinnal liikuv Jumala eksistentsi tõestus!), SAE on kogu oma ajaloo vältel endale ajutiselt “parimat” kuulutanud ja levitanud sellise “absoluutse tõena”, mida kõik muud rahvad peavad orjama või – kui need rahvad on üleannetud ja püüavad end kaitsta ründaja vastu (nagu väideti lõvist keskaegsel Prantsusmaal) – surema.
Et SAE praegu on aktiivseim ja võimsaim keelkond maailmas, siis tuleb pidada meeles seda tõika igal puhul. Ka siis, kui on tegemist inimese kui psühholoogilisfilosoofilise sündroomi kirjeldamisega, kasutavad teadlased – need, keda üldiselt tuntakse ja arvestatakse – SAE “keeletõelusest” võetud vahendeid. Tõepoolest nad kirjeldavad ainult seda, mis on XX s-i keskpaiku SAE mõiste “inimene” ühiskondlikloodusteaduslikult tunnustatud “sisuks”. Kitsamas mõttes kehtib seesama iga üksiku “keeletõeluse” kohta, kus SAE samuti “predetermines certain modes of observation and interpretation”26 (SAPIR 1933). Sellest järgneb paratamatuna: kui ka mu vaatlemisviisid sihilikult püüavad olla sarnased SAE omadega, identsed nad pole. Tõlgendused on loomulikult veelgi erinevamad.
Indogermaanid (indoeurooplased on ülbe ja veider termin, nagu oleks soomeugrilaste asemel ütelda “ob(i)baltlased”) on tekkinud u. 3000–2500 e.Kr. kuskil Ukrainas. Nende kujunemise võis põhjustada üürikene ajalooline sündmus: üks sõjakas poolnomaadide hõim alistas põldurid, mille tulemuseks johtus igermaanidele tüüpiline kolmekihiline ühiskond ja haiglane kirg kolmestada igal võimalikul ja võimatul kombel kõike tõeluseski (LITTLETON 1966). Kujunemine võis toimuda aeglasemalt ja rahulikumaltki (TRUBETZKOY 1939: 81–89; LEWY 1966: 5–26) ja nõnda, et iial pole olnud ühist ürgigermaanikeelt, vaid vähemrohkem erinevad ja omavahel ristlevad ürgigermaani dialektid. TRUBETZKOY sõnadega “denkbar ist, dass die Vorfahren der indogermanischen Sprachzweige ursprünglich einander unähnlich waren, sich aber durch ständigen Kontakt, gegenseitige Beeinflussung und Lehnverkehr allmählich einander bedeutend genähert haben, ohne jedoch jemals mit einander identisch zu werden”27 (1939: 82). Tekkinud on nad TRUBETZKOY ja LEWY järgi kuskil soomeugri ja Kaukaasia-Vahemere keeltealade vahepääl võrdlemisi laias piirkonnas (Põhjamerest Kaspiani) erinevate kolletena (TRUBETZKOY 1939: 87). Põhjaks ja lähteks on olnud mingi kirdekaukaasiakeelte taoline hüperflektiivne keel, mis on teisenenud soomeugri-altai suunas. TRUBETZKOY ei usu vastavate rahvuste otsest segunemist, vaid näeb juhtunud “die Äusserung eines natürlichen Entwicklungsganges”28 meelsamini. Sellest järgneb muidugi, et “die hyperflektivische Sprachen ein primitiver Zustand und der durch die altaischen Sprachen vertretene Typus als ein Ideal der Sprachentwicklung… Wir neigen also zur Annahme, dass der indogermanische Sprachbau auf dem Wege der Überwindung eines primitiven flektierenden Typus entstanden ist, ohne jedoch den höherentwickelten agglutinierenden Typus erreicht zu haben”29 (1939: 89). On võimalik, et TRUBETZKOY selle väitega tahab pilgata teisi igermaniste. Ta ei tõrju ka arvamust, et pole tegu evolutsiooniga, vaid “Man kann darin die Folge besonderer historischen Ereignisse vermuten und sogar versuchen, diese Ereignisse zu rekonstruieren. Mit einigen Phantasieaufwand kann eine solche Rekonstruktion recht gut ausfallen – überzeugend kann sie aber nicht sein”30 (1939: 89), nagu seda pole ka G. DUMÉZILi järglase C. Scott LITTLETONi oma. Küsimus jääb edasi kahepalgseks: kas on olnud ürgkeelt ühiselt, kas igermaanid on tekkinud ristumisel või evolutsiooni kaudu. Teisiti mõtlejad ei piirdu ainult tühjavõitu katsetega rekonstruida ürgigermaani mütoloogiat, vaid eeldavad ürgigermaani eepostki. Viimasest, näiteks, pärinevat kreekakeeles ja sanskritis ühine väljend “närtsimatu kuulsus”!
TRUBETZKOY mõtles nõnda juba kindlasti palju aastaid varemini, küllap enne mind. Olin veendunud selles 1935. paiku kahe nähte pärast. Esmalt: igermaani verbid on äärmiselt irregulaarsed
Tõelisuse siduvad peegeldused.
[Keel] määrab ette vaatluste ja seletuste teatud viisid.
On mõeldav, et algselt ei olnud igermaani keelepuu harude eellased üksteisele sarnased. Pideva kontakti, vastastikuste mõjutuste ja laenude abil on need järkjärgult üksteisele oluliselt lähenenud, kuid ometi kunagi üksteisega samaks saamata.
Trubetzkoi näeb juhtunud “loomuliku arenemiskäigu väljendust” meelsamini.
Hüperflektiivsed keeled on keele arengu primitiivne seisund ja altai keelte poolt esindatud tüüp on ideaal… Me kaldume ka oletama, et igermaani keelte ehitus on kujunenud primitiivse flekteeriva tüübi ületamise teel, siiski jõudmata kõrgemale arenenud aglutineeriva tüübini.
Selles võib oletada eriliste ajalooliste sündmuste tagajärgi ning võidakse isegi proovida neid sündmusi rekonstruida. Mõningase fantaasiakuluga võib selline rekonstruimine päris hästi välja tulla – veenev ei saa see aga olla.