Käsuõigus. Tom Clancy
Читать онлайн книгу.
muutumine oli olnud dramaatiline. Ta kandis nüüd täishabet ja vuntse ning oli lasknud lõigata juuksed lühemaks kui kaunagi varem.
Firmas Castor & Boyle Risk Analytics tööl olles kandis Jack Piccadilly lähedalt Jermyn Streetilt ostetud elegantseid rätsepaülikondi, kuid vabal ajal eelistas ta teksasid ja dressipluusi või sportrõivastust.
Ta oli õppinud mitu aastat võitluskunste, kuid nüüd käis ta iga päev Earl’s Court Roadi võimlas, enamasti hilisõhtuti nagu tänagi, ning tegi jõuharjutusi, et lihasmassi kasvatada. Kaheksa nädalat raskusi tõstnud ja valgurikast toitu söönud, kogus ta neli lisakilogrammi, enamasti rinnale, turjale, õlgadele ja käsivartele, mistõttu ta liikus nüüd juba teisiti kui varem. Tema kõnnak oli nõtkem, sammud pikemad ning ta teadis jälitamisvõtetest piisavalt palju, mõistmaks kõnnaku muutmise kasu.
Juba rohkem kui kuu aega ei olnud ükski võõras teda ära tundnud ning nüüd oli ta kindel, et isegi suurem osa sõpru Ühendriikides mööduks temast tänaval, aimamatagi, kes ta on.
Hoolimata naljadest, mida ta kuulis töö juures oma pingsa töögraafiku ja uue näokarvastiku aadressil, meeldis talle anonüümsuse tunne.
Plaanivälisest tegevusest hoolimata oli Ryan pühendanud tööle üle viiekümne tunni nädalas. Talle on tehtud ülesandeks tegeleda šoti nafta- ja gaasimiljardäri Arthur Galbraithiga, kellele kuulus maailma eri paikades mitu firmat, sealhulgas suur maagaasi otsimise ja ammutamise kontsern Ida-Siberis. Pärast seda, kui tema ja teised erainvestorid olid Galbraith Rossiya Energy nullist ülesehitamiseks kulutanud miljardeid ning tegelenud kümme aastat Siberi karmis kliimas uurimis- ja läbindamistöödega, hakkasid nad lõpuks kasumit teenima.
Ent aasta pärast kasumisse jõudmist kaevati firma vähimagi hoiatuseta Vladivostokis kohtusse süüdistatuna maksupettuses. Enne kui Galbraith segaduse klaarimiseks lennukiga Venemaale jõudis, käskis Venemaa Maksuamet firma võlgade tasumiseks likvideerida. Tähelepanu äratas tõik, et kogu firma vara ja sisseseade müüdi otsekohe naeruväärselt madala hinnaga, nullides nõnda Arthur Galbraithi ja teiste välismaiste aktsionäride aktsiate väärtuse.
Aktivad omandas Venemaa riiklik gaasikontsern Gazprom, mis oli ühtaegu riigi suurim firma. Gazprom maksis alla kümnendiku firma tegelikust väärtusest ja loomulikult ei olnud see kulutanud ainsatki rubla aastatel, kui uuringud ja arendus olid kogu selle riskantse ettevõtmise tulutoovaks muutnud.
Gazprom kõrvaldas maagaasi uurimisfirma nimest sõna „Galbraith” ja mõne päeva pärast jätkas see „Rossiiskaja Energia” nime all edukalt tegutsemist.
Kogu afäär oli jultunud vargus, Venemaa riigistas jõhkralt firma pärast seda, kui välisettevõte oli kulutanud kasumisse jõudmiseks miljardeid.
Arthur Galbraith oli palganud Castor & Boyle’i, et see jõuaks kirjeldatud räpaste tegude keerdkäikudes selgusele, lootes leida tõendeid kuritegeliku pettuse kohta ja nõuda nende abil tohutute kaotuste eest kohtu kaudu hüvitist. Mitte Venemaa kohtus. Kõik osalised teadsid, et see oleks asjatu vaev. Ent Gazpromil oli firmasid ja osalusi paljudes maailma paikades. Kui Castor & Boyle suudaks kuidagi siduda need aktivad kadunud miljarditega, võiks mõne teise riigi kohus Arthur Galbraithi kaotuse hüvitada.
Jack oli selle keerulise, kuid köitva juhtumi keskmes, samuti tuli tal tegeleda paljude teiste igapäevaste liitumiste, omandamiste ja turuuuringute ülesannetega ning muudegi seikadega, mida majandusluure sügavustes vajati.
Jack Ryan juunior jõudis oma korterisse Lexham Gardensis ja kooris treeninguriided seljast. Ta kavatses just duši alla minna, kui helises telefon.
„Halloo?”
„Jack, vanapoiss. Anna andeks, et äratan su kosutavast unest.”
Ryan tundis ära oma Castor & Boyle’i osakonnajuhataja Sandy Lamonti hääle. Ta hõõrus silmi ja vaatas kella. Südaöö. Ta sundis ennast virgele ja küsis: „Kas midagi on juhtunud?”
„Ega sa juhuslikult ole uudistega kursis?”
„Missuguste uudistega?”
„Kohutavalt kurb lugu. Tony Haldane tapeti täna õhtul.”
Jack oli Haldane’ist ainult kuulnud, kuid ei olnud kuulsa fondivalitsejaga kunagi kohtunud, ehkki tolle büroohoone asus Jacki töökohast kõigest mõne kvartali kaugusel.
„Pagana pihta! Kuidas ta tapeti?”
„Sarnaneb terrorirünnakuga. Keegi õhkis Moskvas restorani. Seal viibis Venemaa välisluure ülem. Temagi hukkus. Näib, et õnnetul kombel sõi Tony õhtust samas paigas koos kellegi tapanimekirja kantuga. Vaene vennike.”
Jack mõistis otsekohe, et Sandy helistab talle südaööl sellepärast, et City, Venemaast rääkimata, ühe edukama rahvusvahelise fondivalitseja surm mõjutab oluliselt suuri äritehinguid. Siiski ei keskendunud Jack sel hetkel Cityle, vaid hoopis Washingtonis toimuvale. Ta mõtles Campusele ja sellele, kuidas Venemaa kahest luurejuhist ühe tapmine mõjutab sealsete analüütikute töötempot. Võib-olla kogu organisatsiooni operatiivharu tegutsemist.
Ei. Unusta see mõte… nad on kõik nüüd rahulikud, seda muidugi.
„See on kohutav,” vastas Jack.
„Haldane’i jaoks tõepoolest kohutav,” nõustus Sandy. „Meile, kui vaatame tema klientide nimekirja ja arutame võimalusi, mitte nii väga. Kindlasti satuvad paljud investorid ärevusse, kui Haldane on tüürilt lahkunud. Tema fondist tõmmatakse raha välja ning otsitakse uusi paigutamisvõimalusi, aga selleks vajatakse Castor & Boyle’i suguseid firmasid, mis aitaksid uurida potentsiaalseid võimalusi.”
„Tohoh, Sandy,” arvas Jack. „See on vahva.”
„See ongi vahva. Ühtaegu raha. See on tõeline maailm.”
„Arusaadav,” ütles Ryan. „Aga ma olen praegu ülimalt koormatud. Mul on homme terve päev konverentskõned uurijatega Moskvas, Küprosel, Liechtensteinis ja Suur-Kaimanil.”
Lamont lihtsalt hingas telefoni. Siis ta küsis: „Kas sa oled pitbull?”
„Üritan olla.”
„Tead, Jack, Galbraithi juhtum on iseäranis keeruline, sest üha selgemini ilmneb, et mängus on ka mingid kõrged Maksuameti tüübid. Minu kogemuste kohaselt ei lahene sedalaadi juhtumid kunagi meie klientide kasuks.”
„Kas sa soovitad, et ma ei peaks ennast vaevama?”
„Ei, ei. Mitte midagi seesugust. Lihtsalt soovitan, et sa ei murraks sellega oma selga. Sa palkasid viies riigis uurijaid, sa oled kulutanud meie juriidilise, raamatupidamise ja tõlkeosakonna suuri ressursse.”
„Galbraithil on raha,” vastas Jack. „Ei paista sedamoodi, nagu peaksime meie selle eest maksma.”
„Seda küll, kuid me ei taha takerduda sohu üheainsa juhtumiga, me soovime uusi juhtumeid, uusi võimalusi, sest just seal peitub tõeline raha.”
„Mida sa tahad öelda, Sandy?”
„Lihtsalt hoiatan. Ka mina olin kord noor ja näljane. Tahtsin süsteemi kuramuse hästi paika panna, paljastades kõik sepitsused Venemaal, soovisin, et kõik oleks teisiti. Ent see süsteem on mõrane, mees. Sa ei jaksa seda kuramuse Kremlit lüüa. Niisuguse töötempoga põletad sa end läbi ja kui kõik nurjub, vajud sa põrgulikku masendusse.” Jutt katkes, Ryanile tundus, et Lamont otsib sõnu. „Ära raiska kogu oma püssirohtu sellele sihtmärgile. See on kaotatud juhtum. Kasuta oma tapjainstinkti uute klientide leidmiseks. Just seal peitub raha.”
Sandy Lamont meeldis Ryanile. Ta näis olevat arukas ja lõbus mees. Ehkki Jacki koostöö temaga piirdus kõigest mõne kuuga, oli see neljakümneaastane inglane võtnud Jacki oma tiiva alla ja kohtles teda kui oma väikevenda.
Ta tegutses nüüd lausa kõrilõikajalikus valdkonnas. Loomulikult oli see piltlikult nõnda, kuid sellegipoolest jahtisid City hästirõivastatud mehed ja naised alati võimalusi ning kaitsesid endale kuuluvat kiivalt.
Paratamatult mõtles Jack sageli sellele kohatule vihale ja erutusele, millega jahiti iga