Käsuõigus. Tom Clancy
Читать онлайн книгу.
vaikselt.”
„Tahaksin seda registreeritud agenti lähemalt jälgida,” ütles Jack. „Vaadata ise seda hoonet.”
Sandy kehitas õlgu. „Muidugi. Tee seda kas või lustiks. Leiad hoone Google Maps’i pildil.”
Jack raputas pead. „Ma ei mõtelnud seda. Tahan sinna sõita. Pisut ringi vaadata.”
Lamont lihtsalt seiras teda hetke. „Füüsiliselt? Kas sa tahad tõepoolest minna?”
„Muidugi.”
„Võiksid palgata Antigual mõne kohaliku uurija, kes teeks seda sinu eest.”
„Sandy, sa ütlesid äsja, et ma olen ikka veel nagu lapsuke metsas. Oskan lugeda dokumente või uurida SPARK-ist varifirmade struktuuri, samuti võin palgata kellegi, kes hakkaks seal uurima, kuid ma saan kõigest paremini aru ikka siis, kui ise kohale lendan. Vaatan päeva või paar ringi ja püüan neis maksuvabades operatsioonides selgusele jõuda. Võib-olla saan midagi teada ka IFC valdustest ja teistest sealse aadressiga majandusüksustest.”
Kuuldu ei meeldinud Sandyle. Ta püüdis Ryanit veel kord ümber veenda. „Mida sa kavatsed teha? Kas asud volitatud esindaja kuramuse sopas sorima?”
Jack naeratas. „See on hea mõte.”
Sandy ohkas pikalt. „Sa vististi ei mõista, millega sul tegemist on. Olen seal varemgi viibinud. Usu mind, semu, neid kavalaid kolmanda maailma finantsoperatsioonide keskusi kaitsevad karmid ja vägivaldsed tegelased. Peale selle on mängus mitut masti kurjategijad ja uimastijõugud, kes on põhjendatult huvitatud, et välismaa uurijate terane pilk ei ulatuks firmadeni, mida nad kasutavad oma sissetulekute pesemiseks. Sa oled Ameerika Ühendriikide presidendi poeg. Sa ei ole harjunud tegelema kaabakatega.”
Jack ei vastanud.
„Võib-olla ei saa sa tabelite või kontoritarkvara abil täielikku ülevaadet, kuid sul oleks palju ohutum istuda kirjutuslaua taga ja vaadata, mis seal on võimalik välja uurida.”
„Sandy, Antigual ja Barbudal käib kogu aeg turiste. Ma ei kavatse oma õnne proovile panna ja riskida saavutatu kaotamisega. Usu mind, ma saan sellega hakkama.”
Sandy langetas pea toolikorjule ja vahtis tükk aega lakke. Lõpuks ta lausus: „Kui sa teed seda, siis ma ei saa lubada, et sa lähed sinna üksi.”
Jack oli sedasama mõtelnud. „Tule siis kaasa.”
Sandy kõhkles veel pisut, kuid Ryan juba mõistis, et inglise kolleegi mõtted on juba supelrannal ja piña colada’l.9 „Olgu pealegi. Lendame sinna ja vaatame järele, kuid juba esimese ohumärgi puhul jätame kõik katki ja kiirustame tagasi hotelli, otseteed baari, selge?”
„Selge, Sandy.” Ta tõstis käe, et peopesad kokku lüüa. „Niisiis teele!”
Lamont silmitses tema kätt. „Andestust?”
Jack langetas käe. Ta oli liialt kiirustanud. „See oleks lõbus. Ära päevituskreemi unusta, ilmselt ei pea sa selleta Kariibidel kuigi kaua vastu.”
Lamont ei jaksanud naeru tagasi hoida.
15
Marylandis asuvas John Clarki Emmetsburgi farmis oli kell kümme õhtul. John ja Sandy oli veetnud õhtu laenutatud filmi vaadates ning kavatsesid juba magama minna, kui öökapil helises telefon.
Clark haaras kuuldetoru.
„Halloo?”
„John Clarki palun.”
„Kuulen.”
„Tervist, härra Clark. Andestust, et tülitan teid nii hilja. Räägib Bixby Ühendriikide Kiievi saatkonnast.”
Clark sirvis kuuldud nime otsides läbi oma mälu mahuka andmebaasi. See ei äratanud mingit vastukaja, pealegi ei meenunud talle kedagi tuttavat, kes oleks sel hetkel Kiievis töötanud.
Enne kui ta nurjumist tunnistada jõudis, ütles Bixby: „Jimmy Hardesty soovitas mul teile helistada.” Hardesty töötas LKA-s, nad olid tuttavad juba aastakümneid ning Hardesty oli Clarki usaldusalune.
„Arusaadav. Mida te seal saatkonnas teete, Keith?”
„Olen suursaadiku kultuuriatašee.”
See ütles Clarkile, et Bixby on LKA Ukraina resident, ning tähendas sedagi, et Bixby võis seda laadi infot temaga vabalt jagada. Ta teadis, et Clark mõistab, kellega tal on tegemist.
„Selge,” lausus Clark kiiresti. „Mida ma saan teie heaks teha?”
„Minu töös kerkis esile üks nimi. Meil pole selle mehe kohta suurt midagi teada, mistõttu püüdsin pisut sügavamalt kaevata. Küllap teate, et Jimmy on teie endise tööandja peaarhivaar, seega kindlasti sobiv isik, kui ma tahan midagi välja selgitada.”
„Arusaadav.”
„Jimmy ei teadnud otsitavast mehest rohkem kui mina, kuid soovitas küsida teilt. Tema arvates võiks teile meenuda, kas olete juhtunud oma… reisidel seda isikut kohtama.”
„Kes on see isik?”
„Üks venelane, minu arvates viiekümne viie kuni kuuekümne viie aastane, Peterburi organiseeritud kuritegevuse suur nina, keda hüütakse Armiks.”
„Ma pole seda nime juba tükk aega kuulnud,” vastas Clark.
„Seega tunnete teda?”
„Tean temast pisut… kuid ma ei tunne teid. Ei midagi isiklikku, kuid ma astun kõigepealt Hardestyga ühendusse ja helistan siis teile tagasi.”
„Kui oleksite öelnud midagi muud, siis arvaksin, et te libastusite,” ütles Bixby.
Clark naeris vaikselt. „Ainult füüsiliselt, mitte vaimselt.”
„Kahtlen selles. Annan teile oma otsenumbri.”
Clark helistas James Hardestyle, veendus Keith Bixby usaldusväärsuses ning sai teada, et see mees on tõepoolest LKA Kiievi resident. Hardesty rääkis temast kiitvalt, Clark teadis, et LKA arhivaar tunneb inimeste võimeid ja iseloomu ülipõhjalikult.
Viis minutit hiljem helistas John Clark Keith Bixbyle tagasi.
„Jimmy ütles, et olete igati usaldusväärne ja lugupeetud inimene, kuid ma tahaksin veenduda, et räägin õige inimesega. Millal ja kus te viimati Jimmyga õlut jõite?”
Bixby ei kõhelnud. „Eelmisel kuul aasta tagasi. McLean, Crowne Plaza. Mul oli selles linnas asjaajamisi. Kui ma ei eksi, siis võtsin mina Shock Topi ja Jimmy jõi Bud Lighti.”
Clark hakkas naerma. „Hästi, katse on sooritatud. Jimmy üllatus, et ma ei tundnudki teid veel.”
„Olen hoidunud radarile jäämast ja seni on see mu karjäärile kasuks tulnud,” ütles Bixby. „Arvatavasti oleksin ennast kusagil kolkas üles töötanud, kuid seitsmes korrus pole mind kunagi tähele pannud nagu mõnda mu kolleegi.”
„Oleme mõlemad ühesugused. Räägin teile kõik, mida tahate teada, kuid arvestage, et minu andmed on mitu aastat vanad.”
„Sellegipoolest värskemad kui kõik, mis on minul olemas. Kes ta on?”
„Mina teadsin teda Armi-Glebina. Jõugupealik, aga seda teate vist isegi.”
„Kahtlustasin. Saadan teile foto. Vaadake, kas tunnete ära.”
„Vist pole vaja. Ma ei ole teda kunagi näinud.”
„Tohoh. Siis on ta end tõepoolest osavalt varjanud.”
„Ta pelgab kaamerat, kuid ma tean temast üht-teist,” ütles Clark. „Ta sündis Ukrainas, Krimmis Džankois, kuid on venelane. Pärast vabanemist laagrist, kuhu ta oli mõistetud jõugumõrvade eest, suundus ta üheksakümnendate algul Peterburi veelgi vintskemana, kui oli olnud Siberisse minnes.”
„Eks nende kõigiga ole samamoodi?”
„Enamasti küll. Ta on Peterburis ühe suure