Koera süda. Mihhail Bulgakov
Читать онлайн книгу.
aastat, vannun Jumala nimel, professor, pole midagi seesugust olnud. Viimati juhtus see 1899. aastal Pariisis, rue de la Paix’l.”
“Aga miks te roheline olete?”
Võõra nägu läks morniks.
“Neetud Toidurasvatrust! Te ei suuda ette kujutada, professor, mis asja need päevavargad mulle värvi asemel kaela määrisid. Te vaadake ainult,” pomises võõras, otsides pilguga peeglit. “Molu segi lüüa kaabakatel!” lisas ta, üha vihasemaks minnes. “Mida ma nüüd ometi teen, professor?” küsis ta nutuselt.
“Hm, ajage pea paljaks.”
“Professor,” hüüatas patsient haledalt, “siis kasvavad ju uuesti hallid asemele. Ja ma ei või siis tööle nägu näidata, kuigi ma olen sealt juba niikuinii kolm päeva ära olnud. Oh, professor, kui te avastaksite veel ka viisi, kuidas juukseid noorendada!”
“Kõike ei saa korraga, kõike ei saa korraga, mu sõber,” pomises Filipp Filippovitš.
Ta oli kummargil ja uuris põlevi silmi patsiendi paljast kõhtu.
“Noh, ja kõik on kenasti, kõik on kõige paremas korras. Tõtt-öelda ma isegi ei oodanud niisugust tulemust. “Embaja ent ütles mulle… Pange riidesse, mu sõber!”
“Hoia alles talisman…” laulis patsient panni kombel pläriseva häälega kaasa ja asus üleni särades riidesse panema. Kui ta oli end korda teinud, luges ta hüpeldes ja lõhnaõli hõngusid levitades Filipp Filippovitšile paki valgeid rahatähti ning surus õrnalt tema mõlemat kätt.
“Kaks nädalat ei tarvitse te end näitama tulla,” ütles Filipp Filippovitš, “aga ometi palun ma teid: olge ettevaatlik.”
“Professor!” hüüatas hääl ukse tagant ekstaatiliselt. “Te võite olla täiesti rahulik!” Hääl itsitas õndsalt ja kadus.
Läbi korteri kandus kilksuv kellahelin, lakitud uks avanes, pureda saanud mees astus sisse, ulatas Filipp Filippovitšile paberilehe ja lausus:
“Aastad on valesti kirja pandud. Tõenäoliselt viiskümmend neli või viiskümmend viis. Südame toonid on tuhmipoolsed.”
Ta kadus ja tema asemele ilmus kahisev daam, uljalt viltu käänatud äärega kübar peas ja sädelevad kivid närtsinud, otsekui mälutud kaela ümber. Silmade all rippusid tal jubedad mustad kotid, kuid põsed olid roosad nagu nukul. Daam oli hirmsasti ärevil.
“Armuline proua! Kui vana te olete?” küsis Filipp Filippovitš tema käest väga karmilt.
Daam kohkus ja koguni kahvatas põsepunakooriku all.
“Mina, professor, ma vannun, kui te teaksite, missugune draama minuga sünnib!”
“Kui vana te olete, armuline proua?” kordas Filipp Filippovitš veel karmimalt
“Ausõna… Noh, nelikümmend viis…”
“Armuline proua,” hüüdis Filipp Filippovitš, “mind oodatakse. Palun ärge pidage mind kinni. Te pole siin ju üksinda!”
Daami rind voogas tormiliselt.
“Ainult teile üksi kui teaduse suurvaimule. Aga ma vannun – see on nii kohutav…”
“Kui vana te olete?” küsis Filipp Filippovitš raevust kileda häälega ja tema prillid välgatasid.
“Viiskümmend üks,” vastas daam, hirmu käes vääneldes.
“Võtke püksid jalast, armuline proua,” lausus Filipp Filippovitš kergendustundega ja osutas nurgas seisvale kõrgele valgete pukile.
“Ma vannun, professor,” pomises daam, kes sõrmede värisedes oma pihal mingeid trukke lahti päästis, “see Moritz… Ma tunnistan teile nagu pihil…”
“Seal, kus vastu kaljukallast…” laulis Filipp Filippovitš hajameelselt ning vajutas marmorpesunõu pedaalile. Vesi pahises.
“Ma vannun Jumala nimel!” seletas daam ja elusa puna laigud tema põskedel võtsid võimust kunstpuna üle, “ma tean – see on mu viimne kirg. Ta on lurjus mis lurjus. Oo, professor! Ta on valemängija, kogu Moskva teab seda. Ta ei saa vahele jätta mitte ühtegi nurjatut modisti. Ta on ju nii saatanlikult noor.” Daam pomises edasi ja õngitses oma kahisevate seelikute alt välja kortsus pitsipuntra.
Peni vajus hoopiski ära ja tema peas läks kõik uperkuuti.
“Käige te kõik kuradile,” mõtles ta uimaselt, laskis pea käppadele vajuda ja jäi suurest häbist tukkuma, “ma ei hakka püüdmagi aru saada, mis värk see siin on – niikuinii ei saa aru.”
Ta ärkas klirina peale ja nägi, kuidas Filipp Filippovitš viskas kaussi mingid läikivad torud.
Laiguline daam, käed vastu rinda surutud, vaatas lootusrikkalt Filipp Filippovitši poole. Too tegi tõsise ja tähtsa näo, istus laua taha ja pani seal midagi kirja.
“Ma poogin teile, armuline proua, ahvi munasarjad,” teatas ta ja vaatas rangel pilgul.
“Ah, professor, kas tõesti peab see olema ahv?”
“Jah,” vastas Filipp Filippovitš kõigutamatult.
“Ja millal on operatsioon?” päris kahvatanud daam nõrgal häälel.
“Seal, kus vastu kaljukallast… Hmm… esmaspäeval. Jääte hommikul kliinikusse. Mu assistent valmistab teid ette.”
“Ah, ma ei taha kliinikusse. Kas ei oleks võimalik teie pool, professor?”
“Lugu on nii, et oma kodus võtan ma ette operatsioone vaid erandjuhtudel. Ja see on väga kallis – viiskümmend tšervoonetsit.”
“Ma olen nõus, professor!”
Jälle mühises vesi, õõtsatas sulgedega kübar, siis ilmus pea, mis oli paljas nagu taldrik, ja embas Filipp Filippovitši. Koer tukkus, iiveldus oli üle läinud, koer nautis oma vaibunud külge ja soojust, ta jõudis koguni näha killukese unenägu: tal oli õnnestunud napsata öökulli sabast terve suletutt… ja siis haugatas ärevil hääl tema pea kohal.
“Ma olen Moskvas liiga tuntud, professor. Mida ma küll teen?”
“Härrased,” karjus Filipp Filippovitš pahaselt. “See on ju lubamatu! Peab ennast ometi vaos hoidma. Kui vana ta on?”
“Neliteist, professor… Saage aru, selle avalikuks tulek hukutab mu. Ma pidin lähemail päevil väliskomandeeringu saama.”
“Mina ei ole ju ometigi jurist, kallis inimene… Eks oodake kaks aastat ja abielluge.”
“Ma olen juba abielus, professor.”
“Oh, härrased, härrased!”
Uks avanes, näod vahetusid, arstiriistad kõlksusid kapis ja Filipp Filippovitš vehkis väsimatult tööd teha.
“Rõve korter,” mõtles peni, “aga küll on siin mõnus olemine! Ei tea ainult, mille pagana jaoks tal mind vaja läks? Jätab äkki tõesti siia elama? On alles naljatilk! Ta pruugiks ju vaid korra silma pilgutada ja võiks saada endale niisuguse koera, et vaata ja imesta! Aga ju ma siis olen ilus. Ja õnn on mulle naeratanud! See öökull on küll risu… Uhkust täis.”
Päriselt tuli peni ärkvele alles hilisõhtul, kui kellad enam ei helisenud, ja just sel silmapilgul, kui uks laskis sisse ühed iseäralikud külastajad. Neid oli tervelt neli. Kõik nad olid noored ja väga tagasihoidlikult rõivastatud.
“Mis nendel siia asja on?” mõtles peni imestades. Hoopis ebasõbralikumalt võttis külalisi vastu Filipp Filippovitš. Ta seisis kirjutuslaua kõrval ja vaatas tulijaid nagu väejuht vaenlasi. Tema kotkanina sõõrmed paisusid. Võõrad tammusid vaiba!
“Me tulime teie juurde, professor,” alustas üks neist, too, kel oli peas vähemasti veerandi arssina kõrgune paks lokkis juuksepahmakas, “järgmises asjas…”
“Teie, härrased, käite täiesti tarbetult sellise ilmaga kalossideta,” katkestas teda manitsevalt Filipp Filippovitš,