Kõrvalepõige. Holger Kaints
Читать онлайн книгу.
ei olnud palju parem. Sealgi saalis liiga palju rahvast. Osa käis meelega vasakut kätt, vastutulijate poolel, sest nii oli võimalik kiiremini edasi pääseda. Teised tõmbasid nende ees koomale. See tekitas palju kaootilist liikumist, mis mulle kuidagimoodi ei sobinud. Mul polnud sugugi tahtmist mõne täiel hool vastu tormava inimesega kokku põrgata.
Muutsin oma harjumuseks saanud marsruuti ning otsustasin, et ei lähe töö juurde mitte Kaubamaja tänava kaudu, vaid pöörasin paremale. Estonia puiestee äärsel kõnniteel liikus rahvast mõistlikul määral. Lisaks oli kõigil kindel suund ja mingit erilist sebimist ei olnud. Keerasin kangialuse kaudu hoovi ja läksin sellest otse läbi. Rävala puiesteele jõudes võisin kergemalt hingata – olin oma sihtkohale juba üsna lähedal.
Teel läks mõte puuetega inimestele ja nende liikumisvõimalustele, millest uuemal ajal oli päris palju rääkima hakatud. Enne invaliidide vajadusi niimoodi tähelepanu alla ei seatud. Kes oli ratastooli aheldatud, see pidi arvestama, et väljas käimise võimalusi tal kuigivõrd polnud, ja kõik. Tundsin ühtäkki, et minagi olen nüüd teatud mõttes puudega isik. Mul endal polnud ju midagi viga, aga kuna teised mind ei näinud, muutis see mu elutegevuse üpris keeruliseks. Kogu meie maailm on üles ehitatud mitte ainult kahel jalal liikuvate, mõlema silmaga nägevate ja mõlema kõrvaga kuulvate, vaid ka täiel määral nähtavate inimeste jaoks. Kahtlemata ei saanud seda, et nähtamatutega polnud arvestatud, ühiskonnale süüks panna. Kuni tänase päevani ei osanud ka mina ette kujutada, et nähtamatud on olemas. Nüüd aga pidin selles olukorras hakkama saama ning ellu jääma. Tuli ainult loota, et too üldiselt teadaolevate loodusseaduste põhjal käsitamatu seisukord ei kesta kaua ja ma olen varsti jälle täisväärtuslik nähtav inimene. Miks mitte, võib-olla kohe varsti, juba neil minutitel…
Mõte, et nii nagu ma täiesti juhuslikul moel ja ilma igasuguse arusaadava põhjuseta nähtamatuks muutusin, võin ma ühel hetkel ilma mingi seletatava protsessita jälle tagasi nähtavaks saada, ja et see võis juhtuda kasvõi kohe, oli väga meeldiv ja ma nautisin seda tükk aega. Ent kuna ma samal ajal olin kõige järgi otsustades nähtamatu edasi, tuli esialgu olukorraga leppida.
Hoone peasissekäigu juures suuremat sõelumist ei olnud. Mõned üksikud inimesed tulid ustest välja. Selles majas pesitsevates asutustes ja firmades ei olnud väga ranget tööaega, inimesed tulid ja lahkusid suhteliselt vaba korra järgi. Samas kestis pidev liikumine õhtutundideni. Seisatasin hetkeks trepil ja vaatasin läbi klaasuste, et tabada hetke, kui kedagi ei tulnud mulle ukse peal vastu ja ükski fuajees olija ei seisnud näoga ukse pole. Praegusel kellaajal polnud seesugust silmapilku vaja kuigi kaua oodata. Viivitasin ainult minuti jagu. Ma ei tahtnud, et nähakse, kuidas uks läheb lahti, ilma et kedagi sisse tuleks, ja siis jälle sulgub. Milleks inimesi segadusse ajada. Leidsin, et kõige tähtsam oli pääseda häirimatult ja tähelepandamatult oma tööruumidesse. Alles seal olles ja sügavalt aru pidades on võimalik otsustada, kuidas, kellele ja mil moel ma oma nähtamatuse kõigepealt teatavaks teen. Seni püüdsin liikuda nii, nagu mind poleks olnud.
Läksin vaikselt üle vestibüüli lageda kivipõranda ja suundusin trepi poole. Muidu sõitsin viiendale korrusele alati liftiga, aga praegu ei tulnud see kõne alla. Teise korruse käänakul tuiskas mulle joostes vastu üks naine. Ma ei tundnud teda; teadsin siin majas nägupidi vaid neid inimesi, kes töötasid meie korrusel paiknevates firmades. Tõmbusin kõrvale. Tahtsin instinktiivselt paremat kätt hoida, siis aga taipasin, et trepil pidin käima kindlasti seina pool. Kui trepp vaba, hoidsid nii ülesminejad kui allatulijad tavaliselt käsipuu-poolsesse külge. Nii ka see naine. Kui ta oleks näinud mind vastu tulemas, oleks ta kahtlemata ise seina poole tõmmanud, sest käsipuu oli temast vasakul, aga kuna ma olin nähtamatu, siis pidin arvestama, et inimesed käituvad nii, nagu jookseksid mööda tühja treppi alla.
Möödusime teineteist riivamata. Ma ei teadnud, kui palju olid minu sammud trepil kuuldavad. Proovisin vaikselt astuda, aga otseselt ma ei hiilinud. See naine ei pannud igal juhul midagi tähele. Ülalpool ei kohanud ma enam kedagi, mis oli ka loomulik, sest alates kolmandast korrusest kasutasid siinsed asukad valdavalt lifti.
Viienda korruse koridori pääsemiseks tuli kasutada magnetkaarti. Rahakoti vahelt seda välja kiskudes valdas mind hetkeks loogiliselt võttes täiesti põhjendamatu kartus: kas kaart nähtamatu inimese käes ikka töötab? Aga kui olin plastlapaka pilusse pistnud, hakkas punane silmake vilkuma ja läks hetk hiljem roheliseks. Tõmbasin suurt klaasust. See avanes, olin pääsenud oma töökoha korrusele. Lambid koridori laes olid kustutatud. Pikk koridor oli muutunud süngeks tunneliks. Käigu teises otsas olevast aknast aga voogas sisse nii palju erku päikesepaistet, et mingil määral valgustas see ka minupoolset otsa. Astusin kaugelt paistva pimestava valguse poole. Meie firma ruumid olid koridori keskel, kokku kolm ust, millest ühte ei kasutatud. Ühe ukse võtmed olid mul taskus. Astusin tuttava ukse taha. Enne kui võtme lukuauku pistsin, kiikasin üle õla. Täielik vaikus. Mitte hingelistki.
3
Räntsatasin oma tugitooli kirjutuslaua taha. Lõpuks ometi võisin rahulikult hingata. Ma ei pidanud kedagi kartma ning pidevalt peale passima, mis ümberringi toimub, et oma nähtamatuses mitte kellelegi ette jääda või ise viga saada. Mu töötool oli mugav ja võisin aknast välja vaadates pilgu kaugusesse suunata. Tegelikult polnud vaates küll midagi eriti nauditavat – vastasmaja sein ja katus ning eemal ka mõned kõrged puud, mis natuke üle naabermaja katuseharja paistsid. Aga vabastav oli see siiski. Oli praegu, ja oli olnud lugematuid kordi varem. Ajal, kui mõtted peas rändasid, pidi inimesel olema midagi, mida tühja pilguga tuiutada. Kui paremat polnud, sobis selleks ka naabermaja sein, peaasi et tekiks kaugusse vaatamise efekt. Võis vaadata kivimüüri erinevaid varjundeid kõikvõimalike ilmaolude ja valgustuse puhul, tulede süttimist ja kustumist akendes…
Kõike seda olin ma oma laua taga juba mitmeid aastaid teinud. Olin tolles väikeses turu uurimisega tegelevas ettevõttes töötanud päris kaua. Selle ajaga oli töökoht saanud minu teiseks koduks – viimane pole mitte suusoojaks öeldud. Olin oma tööga kokku kasvanud, mulle meeldis siin kontoris käia ja asju ajada. Ma ei ahastanud kunagi pühapäeva õhtul, et nüüd järgneb jälle viis päeva tuima toolinühkimist. Õigupoolest polnud mu töö kellast kellani istumine, aga kui projekt pooleli, sidisin hea meelega pikka aega järjepanu paigal ja tegin seda, mille eest mulle palka maksti. Kõlab arvatavasti naljakalt, aga mulle tõepoolest meeldis igasuguste küsitluste organiseerimine ja statistiliste kokkuvõtete vormistamine: missugust õlut teatud eas ja teatud sissetulekuga mehed ja naised eelistasid, missugune levik oli ühe või teise maiustustetootja, leivatootja, juustutootja produktsioonil… Ainult poliitilisi küsitlusi me ei korraldanud, poliitikat kartis Riho Hullak, meie firma juhataja, nagu vanakurat välku. Ta ütles, et parteide reitingu uurimine tõmbaks maine alla, kohe järgneksid süüdistused ebaobjektiivsuses. Erinevalt ärimeestest on poliitikud alati kaljukindlalt veendunud, et süüdi on peegel, mitte viltune lõust, väitis Riho kõigutamatult. Aga ega mind kiskunudki poliitikat analüüsima. Õieti: ma oleksin võinud seda teha, oleksin suhtunud sellesse samamoodi nagu igasse muusse uurimisobjekti, näiteks karastusjooki või pesuvalgendajasse. Kui aga Riho ei tahtnud, siis polnud ka minul põhjust katsuda teda ümber veenda.
Kahtlemata oli üks põhiline põhjus, mispärast ma võisin öelda, et töö oli mulle muutunud elustiiliks ja ma ei osanud midagi muud tahtagi, mulle jäetud suur tegutsemisvabadus. Nooremast east mäletasin aega, kui seda ei olnud, ning siis näis viiepäevane töönädal ja kohalkäimise sundus tõeliselt piinav. Puududa aga võis ainult sinise lehega. Pidevalt ühte ja sedasama tuima ülesannet täites ei suutnuks ma ka praegu rahulolu tunda.
Vajutasin ennast veel sügavamale tugitooli. Hakkasin tasapisi aduma, et rutiinne ja pika aja jooksul harjumuseks saanud tööl käimine oli tänase päevaga läbi saanud. Õigemini, mingi ajani katkestatud. Kui keegi oleks praegu ukse lahti teinud ja meie kabinetti sisse vaadanud, näinuks ta, et suur kirjutuslauatool, kus ma istusin, on tühi. Ma ei olnud nähtav ja see oli peaaegu sama, kui mind poleks üldse olemas.
Ühes sellega jõudis järjest teravamini mu teadvusse arusaamine, kui keeruka ülesande lahendamine mul kõige lähemal ajal ees seisis. Kuidas ma peaksin hakkama – kui see seisund kestab ka näiteks homme – inimestega suhtlema? Kuidas ma suhtlen nähtamatuna oma naisega ja kuidas ma nähtamatuna tööl käin? Olin selle