Luus. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
siis see aeg käes. Ei saagi siin enam käia. Noored tõmbasid piipu.
“Kuule, vahetame kohta,” ütlesin ma. “Sul raha on või.” Kui tulime, siis tulime, eks ole.
“Palun üks pudel kuiva veini.” Olime nüüd teises kohvikus. Hoidsin ennast tagasi, et mitte öelda: see on sõjaväes, või: naist ei hakka võtma.
Andres ütles: “Kuule, lähme baari ja teeme ühe suraka.”
“Ühe suraka või,” ütlesin ma. See tegi nalja. Anti väga niru kohvi. Aga mis siis, nüüd oli hoog sees, võis aega veeta küll. Nüüd oli peaasi mitte liialt kiirustada. Proovida mitte valesid asju teha. Läksin kempsu. Kõik oli üsna lõbus. Olin vintis nagu koolipõlves.
Üks viga näiteks on, et sa hakkad plaane pidama.
Läksin tagasi.
“Teeme ühe suraka või,” ütlesin mina. Ma ei tahtnud üle pingutada.
Töötu inimese asi. Ah, ega talle ei olnud see tähtis.
“Eile küsiti siin mult passi,” ütlesin. Küsiti siis küsiti, mis sa sellest siis räägid. “Hakkame ära vajuma või,” küsisin veidi aja pärast elurõõmsalt. “Vahetame kohta,” ütles Andres.
Tänaval käis mingi plähmimine. See tegi tuju nukraks. Poiss, kes pihta sai, jooksis natuke eemale ja jäi seisma. Seisis, oli vait, katsus oma nägu.
Meie läksime edasi.
Tulin vastu hommikut. Olin üsna vintis. Vanast harjumusest tegin vaikselt, et ema ei kuuleks. Tegelikult ma ei tea, on ta üleval, kui ma nii tulen, või ei. Ja ei püüagi teada saada. Olin vintis, ei saanud voodis eriti pöörata. Paha hakkas. Püüdsin magama jääda, nagu olin. Ema on vähemalt sellepoolest hea, et ei hakka vaikselt ohkama ja ei tee muud sellist jama. ärkasin juba mõne tunni pärast. Oli pühapäev. Ema oli kraamima hakanud. Küsis: “Kas teen sulle kohvi.”
“Ei, ma ei taha kohvi.”
See oli halb. Selge, et olin joonud. Aga täiesti kogemata läks kõik hästi. Panin oma toas mõned asjad kokku, siis kloppisime vaipu ja üldse kraamisime koos. Emas polnud irooniat, et koristan kangesti või nii. Ega mul ei olnudki mingit suurt süümekat. Aga mõnus oli koristada.
Sellal olid minuga kehvad lood, mis siin salata. Istusin kodus, ei kannatanud mingit lugemist ega muud kultuuripaska silmaotsaski. Ometi istusin hommikust õhtuni oma toas ja lugesin. Ei, ega tegelikult suurt ei lugenud. Ainult põrandal ja laual ja toolidel ja voodil vedelesid raamatud, mida aeg-ajalt lehitsesin. Lasteraamatud ja muud. Tuttavad ja need, mida polnud varem lugenud. Igal juhul oli kõvasti kirjanikest vestluskaaslasi. No nii hullusti neid nüüd ka ei vedelenud. Aga ikka oli.
Õieti ainuke tegu, mis ma ette võtsin, et kirjutasin paberilehtedele üles, mis mul toas, laual ja lauasahtlis oli. Sai üsna pikk nimekiri.
Siis ma leidsingi mõned raamatud, mis ma tuttavatelt olen sisse vehkinud. Enamasti mitme aasta eest.
Ehk te saate aru, miks ma seda praegu kirjutan. Ei, ma ei mõtle, et te võiksite ladusa seletuse anda, kuidas mõne inimese hinges vahel asjalood on. Mõne inimese kirjutatut lugedes (või hiljem) mõtled, et see on sealtpoolt siiapoole vaadates kirjutatud; ta seisatab, pöördub ringi ja vaatab tagasi. Muide, see ei tähenda, et ta oleks kuhugi jõudnud, ehk on tal lihtsalt pisut teistmoodi suhe, tuju, olemine, ehk on ta ka pisut väsinud. Ja veel: kui keegi kirjutab, on see ikka nagu mingi teade, ta ei kirjuta ju siia, praegu, endale, eks ole, vaid kuhugi, kellele, ei tea, kellele.
Nüüd ma igatahes kirjutan, see on tegu, samm kuhugipoole, edasi või tagasi, või ei edasi ega tagasi. Võib ka öelda, et viidan aega.
Igatahes ma otsisin kõik laenatud ja sissevehitud raamatud välja (olen juba aru saanud: varastatud vara tugevust ei too, või kuidas see on) ja tõstsin nad ühte hunnikusse. Mõtlesin, et kõnnin kõik need seltsimehed läbi. Enamasti vanad klassivennad. Tegingi nõnda. Oli täitsa hea, nagu mingi postiljoni-tunne. Ma arvasin ette, et ega suuremaks jutuajamiseks ei lähe. Ei läinudki. Mõned tundsid end jutuajamiseks kohustatud olevat, aga ma vabastasin nad kärmelt ja sõnatult sellest kohustusest. Sisse minemast keeldusin ka. Andrese poole läksin sisse. Ja olidki kurvad lood. Midagi ei olnud. Napsuga oleks asi teisem olnud. Aga ei tea ka. Kahe päevaga tassisin enamiku raamatuid ja muid asju laiali, siis läks see tuju üle. Võibolla viin ülejäänud koli teinekord ära.
Nägin neid taarajärjekorras. Neil oli kaasas suurem partii. Teadsin põhiliselt neist ainult Joona venda. Mees rääkis, et nad lähevad nende poole. Küsisin talt, kas Joonas on kodus. Oli. Ma ei teadnud õieti, millega Joonas tegeleb. Teadsin, et ta tuli Tartus ära. Algul oli akadeemilisel ja pärast tuli ära. Nägin, et teen poistele ebamugavust, aga mind kiskus ja läksin kaasa. Nemad võtsid asja lihtsalt. Nad ei teadnud minu olemist. Kui kuramuse seltskonnavaest elu ma elasin. Saavad aru, kui kunagi ise elavad. Seal olid mõned poisid, mõned tüdrukud ka. Kõik tõmbasid vapralt suitsu, muusika oli heavy. Kõik täiesti nagu vanasti. Muidugi ei saanud ma sellest samamoodi osa võtta. Joonas tuli teisest toast. Jõime akna juures õlut, vaatasime välja. Joonas oli vaikne. Mõnda aega polnud ta habet ajanud. Mul ei olnud suitsu. See oli kehv. Pidin kogu aeg teiste suitsu võtma.
Me ei küsinud Joonaga teineteiselt midagi. Ma sain teiste riiete järgi aru, et nad on otse koolist tulnud. Mõtlesin selle peale, kuidas see neil võis käia, see, kuidas nad koolist sinna tulid, ja need olid lahedad mõtted.
Öelge nüüd, kas see oli kevadel ja nad käisid väga väheste riietega, poisid palja peaga, ja tänavad olid lärmakad ja meil oli aken lahti, või oli see alles talvel, sellisel juhul oli meie olemine kindlasti vaiksem, kardinad pooleldi ees, harva tegime õhuakna lahti ja liikusime hoopis aeglasemalt, lohisevamalt toast tuppa; vaevalt et see oli sügisel ja nemad nii kaua koolist eemal olnud ja mina nägemas seda, mida nad ise ei tea: et nad seesmiselt pühitsevad, et nad jälle koos on. Ei, küllap see oli varajasel kevadel, arvan ma. Mõnedel poistel olid hõlmad lahti, kui me kambas koos tulime, ja me tõmbasime tänaval suitsu.
Noored varustasid meid ilma pikema jututa õllega. Ma tean, kuidas nad meid nägid. Ma ei tahtnud selline välja paista, aga ei püüdnud ka teistsugune olla, ega see ei tule ka välja, kui ei ole tuju. Nad ei teadnud, kuidas meie neid nägime. Neil polnud peaaegu mingeid suhtlemisebamugavusi. Ma jagasin varsti ära, kes kellega millistes suhetes on. Nad ei teinud veel suuri sõnu, nagu meie olime vahepeal teinud. Tegelikult olid neilgi suhtlemisebamugavused, aga need olid teistmoodi. Nad olid kõvasti otsekohesemad ja tühjemad. Mõlemad omadused tundusid mulle kadestamisväärsed.
Varsti sai õlu otsa ja juhtus kuidagi nii, et meie Joonaga pakkusime end lisa tooma. Klappisime kokku, kui palju kellelgi oli ja keegi anda raatsis. Meil Joonaga ei olnud raha. Siiski leidsin taskust ühe rubla, panin selle vaikides juurde. Joonal oli õlakott, mis mahutas kaksteist õlut. Võtsin veel ühe koti. Ah sa kurat. Kõige kiiremad ja lõbusamad käimised on siis, kui käid ära napsu järel. Täitsa nostalgia. Meil oli kaheksa rubla kopikatega. Saime kuusteist õlut ja paki suitsu. “Pudelid saab ära anda,” ütlesin Joonale. Tühje pudeleid pidi olema juba paras ports.
ABC juures seisid joodikud. Paar üksikut vaikset joodikut ja üks lõbus seltskond, mehed jõid õlut, üks naine oli ka. Mees hüüdis: “Kuulge, poisid.” Aga me läksime nobeda sammuga.
“Kuule, mulle tuli üks mõte.”
“Mis mõte.”
“Selline mõte, et istume kuhugi natuke maha.”
“Kuule, hea mõte. Kuhu me istume.”
Läksime selle alajaama, või mis asi ta on, taha. Sinna olid pandud mõned kastid. Päike paistis.
“Teeme ühe või kaks pudelit lahti.”
“Ma arvan, teeme ühe.”
Ükskord keskkooli ajal istusime Markaga sealsamas ja jõime pudeli õlut. Poe juures peatus buss. Liimitsad tulid väljaja võtsid meid kinni.
“Päris kosutav. Teeme veel ühe lahti või.”
“Või lähme tagasi.”
Olime istunud ja oma õlle joonud. Läksime