Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
AHTNUD SINUST LOOBUDA
1
Vahel mõtlen, miks on maailm nii vastuoluline. Inimesel on olemas peaaegu kõik, mida ta siin maises elus võib ihaldada, kuid ikka pole ta õnnelik. Minul on poeg Lauris, minia Epp, ilus ja armas lapselaps Agne-Mari, kaksikutest orvud, keda ma kasvatan, koer Polly ja kassirajakas Renoir. Veel on mulle kaaslaseks endine naine Kady ja mõned mutukad, kes mind kevadhommikuti valusasti nõelasid, kui ma oma maakodu trepil istusin ja mõtteid mõlgutasin. Nüüd on mul see kodu Naistevallas. Loomulikult on mul alles ka endine kodu Vaimõisas. Põhiliselt elabki mu poeg koos naise ja lapsega seal. Nüüd on nad õnnelikult Inglismaalt tagasi ja ma võin neile igal ajal külla minna. Teinekord tuleb mulle külla ka „linnadaamiks” hakanud joodikust Riina koos elukaaslase Retsiga, kuid minul on ikka millestki puudu. Ma igatsen ja ootan, aga vastust pole ikka veel. Tegelikult pole üldse midagi. Synne on nii jäljetult kadunud, et teda leida on lausa võimatu. Ja temast ma just puudust tunnen. Ma igatsen seda väikest särtsakat naist, kes – nii uskumatu kui see ka pole – töötas salapolitseis ning oli lahendanud hulga mõistatusi ja osa neist koos minuga. Tema pöörast rikkust ei tasu mainidagi. Minagi olin varanduslikult üsna heal järjel ja poodi minnes ei pidanud ma midagi ostmata jätma nagu vanasti, kui elasin peost suhu.
Ärge mõelge, et mu elu igav on! Kadyga saan õiendada, nii et küllalt saab: tema sõimab mind ja mina teda. Oleme ju ikkagi kunagised elukaaslased ja Lauris on meie ühine toodang. Me oleks võinud vabalt leivad uuesti ühte kappi panna ja seda oleme peaaegu teinudki, sest Kady elab nüüd minu juures Kurrul ehk Sitaaugul, nagu ma talukohta mõnikord kutsun. Vanasti oli maja nimi olnud Urruaugu. Kui ma selle pudeneva osmiku ära ostsin, peeti mind terves külas idioodiks. Nüüd on maja väga ilus ja mugav, sest Synne ja mina lasime selle põhjalikult korda teha ja tänu juhuslikule pommiplahvatusele saime ka uue konnatiigi, mille töölised suuremaks kaevasid ja plaatidega plaasterdasid. Vesi seisab seal küll ja seda oleks saanud isegi soojaks ajada, kuid mina eelistan ikkagi külma.
Synne oli minu lollustega leppinud ja mulistas pärast väikest harjutamist samuti igasuguse ilmaga konnatiigis. Hiljem sain teada, et Kadygi oli püüdnud seda teha, kuid asi lõppes kahepoolse kopsupõletikuga Rapla haiglas. Rohkem pole ta püüdnud mulle muljet avaldada, ainult iriseb minu kallal, kui hommikul suplema lähen. Ja seda läbi aasta. Kuid sel talvel oli vahepeal nii külm ja lund nõnda palju, et mulle hakkas rohkem meeldima paljalt lumehanges istumine.
„Sa too endale madrats ka siia ja ma võin mõne küünla anda,” arvas Kady, kui mind õue otsima tuli ja kusagilt lauda tagant lumekoopast üles leidis.
„Milleks?” küsisin.
Kady nuuskas nina ja vastas:
„Mis vahet seal on, kus sa magad. Meest sinust nagunii pole.”
Kerigu kuu peale, mõtlesin. Ma olen mees, et las aga olla. Ma lihtsalt ei tahtnud oma endise naisega armatseda. Millegipärast hakkas see mulle vastu. Liiga palju valusaid mälestusi oli mul temaga seotud. Mõttetu oli neid heietada, aga need kuradid tulid meelde! Kady oleks kohe valmis mu juurde pugema, kui ma oleksin vähimatki huvi ilmutanud, aga mina lükkasin ta visalt tagasi. Me võime sõbrad ja lähedased olla, aga seksuaalselt jättis ta mind külmaks. Ma ei tea, mida võib Kady tunda või mõelda, ega see mind ausalt öelda huvitagi. Kunagi olin olnud naisele vaene kunstnikust elumees, truudusetu abikaasa, keda ta püüdis enda järel elust läbi lohistades jalgele aidata ja kes aina uuesti otsapidi pudelisse lendas. Viimaks tüdines ta sellest ja me läksime suure tüli ning riiuga laiali. Muidugi olime mitmel korral teinud katset kooselu otsast alustada, kuid need olid juba ette hukule määratud üritused. Iga kord, kui püüdsime ühist eluteed käia, lõppes kõik sellega, et mina maandusin jälle pudeli ja mingisuguse lipaka juures.
Õnneks on mul poeg Lauris, kes põhjalikult mu elu muutis. Just tänu talle ja tema pojaarmastusele, sai minust korralik inimene. Esialgu oli raske, raha polnud ja me püüdsime kuidagi ots otsaga kokku saada. Käisin koos Laurisega isegi Via Baltika ääres odavalt maale müümas, et saaksime süüa osta ja arveid maksta. Poisil olid muidugi kasud sees, sest iga müüdud maali pealt sai ta kümme protsenti tasu.
Meie esimesel äriretkel tahtis Lauris päikese käes pleekimise eest küll viiskümmend protsenti saada ja mina polnud vastu, kui poiss pool pilti ise maalib. Lauris sülitas ja keeras mulle pahaselt selja. Varsti oli ta tusatuju siiski möödas ja erksalt teatas ta, et üks auto on peatunud ja tagurdab meie juurde. Ta tobu ei mõelnudki sellele, et need olid politseinikud, kes meile ilma loata müümise eest korraliku peapesu tegid. Õnneks olime selliste nägudega, nagu hakkaksime kohe surema, ja pääsesime ainult hoiatusega. Mainisin politseile küll, et lakku täis luua- ja saunavihamüüjaid on terve Pärnu-Tallinna maantee äär ja Märjamaa ümbrus täis ning mõnel paistavad pärast edukat müüki kraavist ainult katkised kotad, kui müüja ise õndsat õlleund magab. Politsei arvas siis, et ega nad igale poole ka jõua. Muidugi pole mõtet sellistele trahvi teha, sest nende trahviarve möödub enamasti arestimajas istudes ja „päevi“ tagasi tehes. Mõttetu on toita ja joota joodikut, kes soolaputkast pääsedes kohe oma luuad üles otsib ja jälle teeveerde kobib peaparanduse raha noolima.
Meie korjasime muidugi kodinad kokku ja vedasime metsasihile, kus meie Opel peidus oli. Selleks päevaks oli äri läbi, aga ka kõhu saime täis.
Algul oli Kady vastu, et poiss minu juures elas, aga ajapikku leppis ta sellega. Ta teadis, et olen nüüd pidevalt kaine ja saan poisiga hakkama. Püüdsin isegi oma endist naist toetada, kui mul juhtus rohkem raha olema, ja Kady oli selle eest tänulik.
Nii me siis elasime, kuni minu ellu astus Synne. Täitsa ootamatult. Ta oli tulnud minu Tallinna näitust vaatama ja esitles ennast algul vaese tüdrukuna. Kui ma pärast teada sain, millist varandust see noorelt leseks jäänud naine käsutab… Ah, ma ei taha öeldagi, mida ma siis tundsin. Minu maja oli lihtsalt hurtsik tema paljukorruselise maja kõrval Tallinnas, mida tegelikult haldas hoopis variisik. Peale selle kuulus Synnele ka luksuslik eramu Sakus, kus elas tema ämm, keda ta emaks hüüdis. Synne oma ema oli juba aastaid surnud ja isa ilmutas ennast Pärnust väga harva.
Igatahes armastan ma seda naist väga ja olen pärast tema lahkumist lohutamatu olnud. Meil polnud vähimatki riidu olnud, ta põgenes üksnes põhjusel, et säästa meid pahandusest, mille tema kohalolek võinuks kaasa tuua. Mäletan meie tookordset hüvastijättu aias ja kuidas Synne talle järele tulnud musta maasturisse istus. Tema nuttis ja mina nutsin, meil mõlemal oli hingematvalt valus, aga midagi polnud teha: Synne oli nii otsustanud.
Mõnda aega oli Lauris hoolitsenud Synne Inglimaal ostetud tõuhobusefarmi eest, aga on nüüd kodus tagasi. Siinne elu on poisile südamelähedasem, kuid talle ei meeldi, et ka Epu ema on Vainul koha sisse võtnud ja kavatseb koos Kadyga kevadel suurejoonelist põllumajandusettevõtmist alustada. Nimelt peavad naised plaani hakata talu maadel kasvatama kartuleid, kurke, porgandeid, peete ja võib-olla isegi banaane, kui neid oleks Eestis võimalik kasvatada. Muidugi olin mina see tola, kes neile selleks potipõllunduseks raha andis. Selge see, et ma tahtsin oma kulutused tagasi saada, ent Epu ema Lilit tõmbas selle peale näo viltu pähe. Ma olen ikka paras oinas, et üldse sinna midagi investeerisin, aga noh… Eks vahel võib lollusi ka andeks anda… vähemalt arvan ma nii.
Lauris käis täna minu juures Kurrul ja kaebas, et ema aina vingub kõige peale, mida Epp või tema teeb. Olevat lausa võimatu nii olla ja elada. Peaks vist tagasi Inglismaale minema ja tõuhobustega tegelema.
„Naine, kes on parajas tõuhobuse eas ja elab ilma…” sõnasin mõtlematult ja vaatasin pojale ehmunult otsa. Poiss pani mu jutuvääratust tähele ja muigas. Ema polnud talle selline autoriteet nagu mina. Mind hoidis ta rohkem. „Ma tahtsin öelda, et iga naine vajab kedagi, kes teda hoiaks ja kalliks peaks. Ema tunneb sellest puudust ja eks ta seetõttu ongi natuke tige.”
„Natuke,” osatas poeg ja võttis endale pliidilt kotlette, mida kaksikud plikad olid praadinud, nii et tagatoas hakkas isegi suitsuandur undama, ehkki uks oli vahelt kinni. „Kas sina ei tahaks mutti uuesti jalgele panna?”
„Ma ei saa!” käratasin ja võtsin endalegi pliidilt ühe saapatallataolise asjanduse. Ime küll, aga mul hakkas sellele jurakale isegi hammas peale.
„On ju head kotletid?” küsis Maili, kes vahelduseks kööki tuli.
„On küll,” kinnitasin. Kui neilt kõrbenud osa maha koorida, annavad süüa küll. Peale sibula ja leiva olid plikad märganud kotletile isegi hakkliha sisse panna. „Mida te ise teete?” küsisin.
„Õpime,”