Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
nendega isegi veresugulane. See-eest olin ma nende ema üsna lähedalt tundnud. Kahjuks sai ta õnnetult surma ja nii plikad minu juurde sattusidki. Võtsin endale vabatahtlikult kaela vastutuse tüdrukute eest, kes olid mulle tegelikult täiesti võõrad. Aga ema oli kunagi… Ega iga naine, kellega sa mõnda aega suguelu elad, pole sulle sugulane. Tobe või mis? Isegi oma naine on sulle hõimlane ja jumal tänatud selle eest. Naise sugulased samuti ja nii edasi.
„Ema tahab veel täna siia tulla ja luurele minna,” seletas Lauris ja võttis veel ühe kotleti.
„Luurele!?” Ma olin üllatunud ja siis meenus mulle, et üks naabrimees oli Kadyt ja mind suurteks kriminalistideks pidanud. Ta oli palunud abi, et leida oma saladuslikult kaduma läinud poega, kes oli elanud koos mingisuguse lipakaga. Igatahes oli see niisugune jama, millesse mina küll ei tahtnud oma nina toppida. Kady oli siiski lubanud asja uurida. Nüüd hakkab veel luurama ka, on alles nuhk selline!
„Mutt põrutas täna linna kurgiseemneid tooma,” seletas Lauris.
„Ahah,” mühatasin. Mis see minu asi on, mida ta kokku ostab.
„Lubas tuua kolmkümmend kilo.”
„Hull on või!?” röögatasin laua tagant püsti karates.
„Hull muidugi,” sõnas minu uus naabrimees Artur, kes uksest sisse astus. „Vääksu-mutil on kolm lammast kadunud ja nüüd süüdistab ta mind, et olen need maha lasknud ja lihaks teinud. Hull mis hull.” Oma halli habemega meenutas vanamees kangesti härjapõlvlast. Vahel haiseski ta nagu härjapõlvlane, kes on kogemata mägrauru mustuse sisse sattunud, sest naist mehel polnud ja pesumasinat ilmselt ka mitte. Meie polnud siiski nii pepsid, et oleksime sellele tähelepanu pööranud. Just tema kaudu me selle maja saimegi. Ta oli sõbralik ja abivalmis mees.
„Asi pole selles,” ütlesin ja helistasin Kadyle. „Palju sa kurgiseemneid ostma pidid?” küsisin.
„Kolm kilo,” vastas naine.
„Jumal tänatud,” ohkasin.
„Mis siis?” päris naine ja ma kuulsin taustaks tema Daewoo müra.
„Keegi ütles siin, et kolmkümmend kilo. Ma mõtlesin, et kavatsete oma kurgipõllundusega Märjamaani välja jõuda. Mis see kaheksa-üheksa kilti ikka on?”
„Keri kukele oma jutuga!” nähvas Kady ja vajutas telefoni kinni. Pärast füüsikaõpetaja tööst loobumist polnud naise jutt enam nii koolmeisterlik kui varem. Enne seda olin Kadyga vesteldes tundnud end mõnikord nagu koolipoiss, kes on koristaja sussid põranda külge naelutanud ja direktori auto punasest kollaseks värvinud. Kunagi olingi ma seda teinud, aga see jama ei tulnudki välja. Pääsesin puhtalt ja teos süüdistati hoopis Pärnu pätte.
Artur kaebas nüüd tõemeeli, et Vääksu-eit süüdistavat teda lammaste kadumises ja ta ei tea, mida ette võtta. Kas mina uuriksin seda asja, kuidas saavad loomad lukus laudast kaduma minna, tahtis ta nüüd teada.
„Äkki on Vääksu-eidele ka meest vaja?” küsis Lauris ja vaatas Arturile otsa.
„Sellele eidele on luuda vaja nagu Kunksmoorile, mitte meest!” põrutas Artur. Mees oli moori peale üsna pahane. Muidugi oli tõsi, et vanamehe eelajalooline jahipüss vedas kõvasti viltu. Mina olin sellega kogemata ühe tema lamba juba loojakarja saatnud, kui me Arturi murtud jalaga pulli taha ajasime, kuid lauta ei lähe mees neid ometi maha kõmmutama. Siiski ei kavatsenudki ma lammaste saatust uurida.
„Sa käi mööda küla ringi ja nuusuta, kust kohast tuleb lambaprae lõhna. Siis saad teada, kes Vääksu-eide lambad hakkama pani,” soovitasin Arturile.
Mees jäi mõttesse.
„Õige küll,” leidis temagi ja läks minema.
„Ema ja Lilit on täitsa segaseks läinud oma kurgi- ja ma ei tea veel mille kasvatusega,” hakkas Lauris jälle rääkima.
„Praegu on alles märtsi lõpp ja suur lumi pole jõudnud ära sulada. Mida nad kasvatavad? Põllud on kindlasti vee all lookas. Seemnete asemel võiksid nad endale parem kummiparve osta, et Vainule saaksid,” soovitasin soojalt.
„Eks sa ütle seda emale ise,” leidis Lauris. Ta läks tagatuppa vaatama, mida kaksikud teevad, ja jäi sinna üsna kauaks. Mina sain sel ajal rahulikult istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Viimaks tüdinesin, panin kummikud jalga ja teatasin üle ukse, et lähen metsa jalutama.
„Ujuma oleks vist õigem,” tänitas Gaili.
„Äh!” vastasin käega lüües ja astusin välja. Jalutasin metsa poole ja pidin tunnistama, et Gailil oli õigus: üle põllu saamine oli juba paras ettevõtmine. Metsa all oli pisut tahedam ja lumelörtsi vähem. Ometi tilkus igalt poolt veepiisku ja ilm oli vastikult hall. Väljas oli selline niiskus, et kummikute asemel peaks jalga panema ujumislestad ja pähe maski. Lausa konnailm. Ainult akvalang võiks päästa igalt poolt pähe sadavast veest.
Läksin mulle lapsepõlvest tuttavas kodumetsas üsna kaugele ja korraga köitis miski kuuskede all minu tähelepanu. Ronisin puude vahele ja avastasin seal vedelevad lõpnud lammaste pead ja sisikonnad. Oli selge, et huntide töö see polnud, sest loomad olid tükeldatud, parem liha kaasa võetud ja jäänused maha jäetud. Tegemist oli ikkagi vargusega. Ma uurisin mööda sihti kulgevaid selgeid kummikujälgi. Minejaid oli ainult üks. Kõndisin mööda jälgi, kuid vanale raudteele jõudes kaotasin need. Inimene võis lambalihaga minna kummale poole tahes ja mul polnud aimugi, missugust teed ta kasutas. Otse üle ta ei läinud, sest seal jälgi enam polnud. Vähemalt olin tõestanud, et Artur polnud loomi tapnud. Ma helistasin kohe talle ja rääkisin leiust.
„Vargad,” sõnas Artur lühidalt. „Seda on enne ka juhtunud. Mul viidi ükskord kaksteist jänest otse puuridest minema. Puurid olid pärast kõik ilusasti kinni pandud. Loom nii ei tee. Imelik, et Vääksu-eide koerad haukuma ei hakanud. Varas pidi keegi tuttav olema.”
„Tuttav jah,” ühmasin ega viitsinud selle asjaga enam pead vaevata. Läinud siis läinud. Pole midagi teha. Küllap oli kellelgi kõht tühi ja ta teadis kust kohast soodsalt lambaliha saab.
Tagasi koju oli üsna pikk tee minna, aga mulle meeldis jalutada. Enam ma läbi metsa ei läinud, vaid kõndisin mööda külateed. Üks naabritest, keda ma veel hästi ei tundnud, pidas kinni ja pakkus mulle küüti, kuid ma loobusin lahkest ettepanekust. Tahtsin lihtsalt jalutada. Oli küll niiske, aga puud ja mets lõhnasid mõnusalt kõdu, sambla ja männivaigu järele. Vähemalt vihm oli järele jäänud. Hea märk seegi.
Kodust leidsin eest Kady, kes ulgudes toolil istus. Lauris tõi tagumisest toast sidet, et ema jalg kinni siduda. Maili kallas otse pudelist haava peale joodi ja Kady polnud tüdruku hoolitsuse eest sugugi tänulik, vaid kukkus röökima, tahtis uksest välja tormata ja küsis siis minu käest tervet lehte kangeid valuvaigisteid ja pudrunuia, millega… ma ei tea. Igatahes kadus Maili seda kuuldes kiiresti tagatuppa. Mina soovitasin kiirabi kutsuda.
„Vaevalt nad selle muda sisse tulevad,” arvas Lauris ja tõmbas ema lõhkiseid pükse veel rohkem laiali, et saaks haava siduda.
„Kui sina oma seljakotiga läbi tulid, saab kiirabi ka hakkama,” sõnasin.
„Mine metsa oma jutuga!” vingus Kady. Naisele ei meeldinud, et ma tema Daewood seljakotiks nimetasin.
„Sealt ma just tulengi. Sina käisid siis luurel ja koerad tulid sulle kallale. No on sul ikka aru peas.”
„Tänita jah teise õnnetuse üle!” vihastas Kady.
„Tädi Kady, sinust pole politseinikku. Jäta see asi parem pooleli,” õpetas Gaili.
Kady vaatas vihaselt tüdruku poole ja mühatas arusaamatult.
„Järgmine kord upud täitsa ära,” õiendas Gaili edasi.
Nüüd märkasin ka mina, et naine oli üleni märg.
„Üks kraav oli mul ees ja ma ei pannud seda tähele,” rääkis Kady vaikselt. „Ma vaatasin, et koerte eest ära saan. Kargasin üle aia ja… aga ma olen hea ujuja.”
„Sul oli siis