Nimepäev. Anton Tšehhov
Читать онлайн книгу.
NIMEPÄEV
I
Pärast kaheksa roaga ja lõputute jutuajamistega nimepäevalõunat läks nimepäevalapse naine Olga Mihhailovna aeda. Kohustus lakkamatult naeratada ja kõnelda, lauanõude kõlin, teenijate juhmus, pikad vaheajad roogade vahel ja korsett, mille ta oli selga pannud, et külaliste eest oma rasedust varjata, olid teda nõrkemiseni ära väsitanud. Tal oli tahtmine majast kaugemale minna, istuda natuke aega varjulises kohas ja puhata, mõeldes lapsest, kes pidi tal paari kuu pärast sündima. Ta oli sellega harjunud, et tal tekkisid need mõtted, kui ta suurelt puiesteelt vasakule, kitsale jalgrajale pöördus. Siin, ploomi- ja kirsipuude tihedas varjus kraapisid kuivad oksad ta õlgu ja kaela, ämblikuvõrk laskus ta näole, mõtetes aga kerkis ta ette ähmaste näojoontega määramata soost pisikese inimese kuju, ja talle hakkas tunduma, et mitte ämblikuvõrk ei kõdita sõbralikult ta nägu ja kaela, vaid see pisike inimene. Ja kui jalgraja lõpus tuli nähtavale hõre põimtara ja selle taga maokad savikatusega mesipuud, kui liikumatus, seiskunud õhus hakkas tunduma heina ja mee lõhna ning kuuldus mesilaste põgusat suminat, võttis pisike inimene täielikult võimust Olga Mihhailovna üle. Olga Mihhailovna istus siis vitstest punutud lehtmaja juurde pingile ja hakkas mõtlema.
Ka seekord läks ta pingini, istus ja jäi mõttesse, kuid ta kujutlusse ilmusid pisikese inimese asemel suured inimesed, kelle juurest ta nüüdsama oli ära tulnud. Teda tegi väga rahutuks, et tema, perenaine, oli külalised omapead jätnud, ja ta mõtles sellele, kuidas tema mees Pjotr Dmitritš ja tema onu Nikolai Nikolaitš olid lõunalauas vaielnud vandekohtu, ajakirjanduse ja naiste hariduse üle. Tema mees oli oma tavalise kombe kohaselt vaielnud selleks, et veidi uhkeldada külaliste ees oma konservatiivsusega, peamiselt aga, et mitte nõustuda onuga, keda ta ei sallinud; onu aga vaidles talle vastu ja noris iga tema sõna kallal selleks, et lõunatajatele näidata, et tema, onu, on oma viiekümne üheksast eluaastast hoolimata säilitanud noorusliku vaimuvärskuse ja mõttevabaduse. Ka Olga Mihhailovna ise ei pidanud lõunasöögi lõpu eel vastu ja asus oskamatult naiste kursusi kaitsma – mitte sellepärast, et need kursused oleksid kaitset vajanud, vaid lihtsalt sellepärast, et tal oli tahtmine meelehärmi teha oma mehele, kes tema arvates oli ülekohtune. Külalisi väsitas see vaidlus, kuid ometi pidasid nad vajalikuks sekka lüüa ja rääkisid palju, ehkki kellelgi neist polnud midagi tegemist ei vandekohtuga ega naiste haridusega…
Olga Mihhailovna istus siinpool põimtara, lehtmaja juures. Päike läks pilvede taha peitu, puud ja õhk tõmbusid süngeks nagu vihma eel, kuid sellest hoolimata oli palav ning lämmatav. Peetripäeva eel puude alt niidetud hein lamas koristamata, kurvalt, närbunud lilledest kirju ja rasket imalat lõhna levitades. Oli vaikne. Teisel pool põimtara sumisesid monotoonselt mesilased…
Järsku kuuldusid sammud ja hääled. Keegi tuli jalgrada mööda mesila poole.
«Lämmatav!» ütles naisehääl. «Mis te arvate, kas hakkab vihma sadama või ei hakka?»
«Hakkab, mu kaunike, kuid mitte enne kui öösel,» vastas väga tuttav mehehääl raugelt. «Kõva vihm tuleb.»
Olga Mihhailovna otsustas, et kui ta kärmesti lehtmajja varjule läheb, siis tulijad ei märka teda ning lähevad mööda, ja tal pole siis vaja rääkida ja tehtult naeratada. Ta kergitas kleidiäärt, kummardus ja astus lehtmajja. Otsekohe uhkas talle vastu nägu, kaela ja käsivarsi kuum ning lämmatav õhk nagu aur. Kui poleks olnud sumbunud õhku ja rukkileiva, tilli ning väätide läpastanud lõhna, mis hinge kinni pani, siis oleks siin, õlgkatuse all ja hämaruses, väga hea olnud varjul olla külaliste eest ja mõelda pisikesest inimesest. Mõnus ja vaikne.
«Kui kena kohakene siin on!» ütles naisehääl. «Istume siia, Pjotr Dmitritš.»
Olga Mihhailovna vaatas läbi kahe vitsa vahelise prao. Ta nägi oma meest Pjotr Dmitritšit ja külalist Ljuba Šellerit, seitsmeteistkümneaastast tütarlast, kes oli hiljuti instituudi lõpetanud. Pjotr Dmitritš, kaabu kuklas, rauge ning loid selle tõttu, et oli lõunalauas palju joonud, kõndis kahele poole taarudes põimtara ääres ja tõmbas jalaga heina hunnikusse. Ljubake, palavusest roosa ja kena nagu alati, seisis, käed selja taga, ja jälgis Pjotr Dmitritši suure ilusa keha laisku liigutusi.
Olga Mihhailovna teadis, et tema mees meeldib naistele, ja ei tahtnud teda nende seltsis näha. Selles ei olnud midagi erilist, et Pjotr Dmitritš laisalt heina kokku tõmbas, et sellel Ljubakesega veidi istuda ja tühjast-tähjast lobiseda; midagi erilist ei olnud ka selles, et kena Ljubake talle leebel pilgul otsa vaatas, kuid ometigi tundis Olga Mihhailovna meelepaha mehe vastu ning hirmu ja heameelt selle üle, et ta võib nüüd pealt kuulata.
«Võtke istet, väike võlur,» ütles Pjotr Dmitritš heinale laskudes ja end sirutades. «Sedaviisi. Noh, rääkige mulle midagi.»
«Või veel! Ma hakkan teile rääkima, aga teie jääte magama.»
«Mina jään magama? Allah kerim! Kas ma saan magama jääda, kui niisugused silmakesed mulle otsa vaatavad?»
Mehe sõnades ja selles, et ta võõra daami juuresolekul istus losakil ja kaabu kuklas, ei olnud samuti midagi erilist. Ta oli naiste poolt ära hellitatud, teadis, et meeldib neile, ja oli nende kohtlemises omaks võtnud erilise tooni, mis, nagu kõik ütlesid, sobis talle. Ljubakest kohtles ta niisamuti nagu kõiki teisigi naisi. Ent Olga Mihhailovna tundis siiski armukadedust.
«Ütelge, palun,» alustas Ljubake vähese vaikimise järel, «kas on tõsi, mis räägitakse, et te olete kohtu alla sattunud?»
«Mina? Jah, olen küll… Kurjategijate hulka olen arvatud, mu kaunike.»
«Kuid mis eest?»
«Ei millegi eest, niisama… rohkem poliitika pärast,» lausus Pjotr Dmitritš haigutades. «Pahem- ja parempoolsete võitlus. Mina, obskurant ja rutinöör, julgesin kasutada ametlikus paberis väljendusi, mis on solvavad niisugustele eksimatutele Gladstone’idele1 nagu meie jaoskonnarahukohtunik Kuzma Grigorjevitš Vostrjakov ja Vladimir Pavlovitš Vladimirov.»
Pjotr Dmitritš haigutas veel kord ja jätkas:
«Meil aga on niisugune kord, et te võite halvustavat arvamust avaldada päikese, kuu või mille tahes kohta, kuid hoidku taevas teid liberaale puutumast! Hoidku jumal selle eest! Liberaal – see on nagu kuiv murumuna, mis, kui teda kogemata sõrmega puudutate, terve tolmupilve teile vastu paiskab.»
«Mis teil juhtus?»
«Ei midagi erilist. Kogu lament läks lahti kõige tühisemast asjast. Keegi kooliõpetaja, armetu papisoost persoon, esitas Vostrjakovile palvekirja kõrtsmiku peale, süüdistades seda avalikus kohas sõnade ja teoga solvamises. Kõigest oli näha, et nii õpetaja kui kõrtsmik olid mõlemad täis nagu tinaviled ja mõlemad käitusid ühtemoodi halvasti. Kui oligi tegemist solvamisega, siis igal juhul oli see vastastikune. Vostrjakov oleks pidanud määrama mõlemale trahvi rahurikkumise eest ja nad kohtusaalist välja ajama – ja loril lõpp. Aga kuidas meil tehakse? Meil ei ole kõige tähtsam mitte isik, mitte fakt, vaid firma ja silt. õpetajal, olgu ta missugune lurjus tahes, on alati õigus, sest ta on õpetaja; kõrtsmik aga on alati süüdi, sest ta on kõrtsmik ja kulak. Vostrjakov mõistis kõrtsmiku aresti, see kaebas edasi rahukogusse. Rahukogu kinnitas pidulikult Vostrjakovi otsuse. Mina jäin eriarvamusele… Läksin natuke ägedaks… Ja oligi kõik.»
Pjotr Dmitritš rääkis rahulikult, hooletu irooniaga. Tegelikult aga tegi eelseisev kohus teda väga rahutuks. Olga Mihhailovnal oli meeles, kuidas mees õnnetult rahukogu istungilt tagasi jõudes kõigest jõust püüdis koduste eest varjata, et tal on raske ja et ta ei ole endaga rahul. Olles tark inimene, tundis ta, et oli oma eriarvamusega liiale läinud, ja kui palju valet läks tal vaja, et seda tunnet iseenda ja teiste eest varjata! Kui palju tarbetuid kõnelusi oli, kui palju torisemist ja tehtud naeru selle üle, mis ei olnud naljakas! Ent teada saades, et teda kohtulikule vastutusele võetakse, jäi ta järsku jõuetuks ja kaotas julguse, hakkas halvasti magama, seisis sagedamini kui muidu akna juures ja trummeldas sõrmedega vastu klaasi. Ta häbenes naisele tunnistada, et tal on raske, naine aga tundis pahameelt…
«Räägitakse, et te olevat käinud Poltaava kubermangus?» küsis Ljubake.
«Jah, käisin,» vastas Pjotr Dmitritš. «Tunaeile jõudsin sealt tagasi.»
«Küllap seal on vist ilus?»
«Ilus. Isegi väga ilus. Olgu teile öeldud, et ma juhtusin sinna parajasti
Gladstone, William (1809-1898) – inglise riigitegelane